Jõululäkitused
11craven
Allalaadimised
See lehekülg (MP3)
Joonealused märkused

Hide Footnotes

Teema

12CRAVEN-1

Esimese Presidentkonna jõululäkitus

6. detsember 2020

Mähkimine ja taevane kallistus 

Õde Becky Craven 

Teine nõuandja Noorte Naiste üldjuhatuses 

Üks mu meeldejäävamaid jõulumälestusi juhtus siis, kui olin kuueaastane. Oli jõululaupäev ja ma magasin ülemisel narivoodil, mida jagasin oma väikese õega meie kodus Saksamaal Berliinis. Olin päris põnevil, et peagi saabub jõuluhommik – nii põnevil, et ma vist ei maganud väga sügavalt, sest millalgi keset ööd äratasid mind helisevad kellad. Kuulsin, kuidas meie toa uks kriuksudes aeglaselt lahti läks. Ja kui teisest toast paistev valgus mu näole langes, tõusin kiiresti istukile ja vaatasin ukse poole. See, mida ma nägin, oli uskumatu! Uksel seisis jõuluvana. Ma ei tee nalja – see oli tema! Ta hüüatas: „Ho, ho, ho” ja küsis siis, kas ma tahaksin koos temaga elutuppa minna, et näha tuledes jõulupuud. Olin jahmunud ja täiesti sõnatu, kuid ronisin mööda oma voodi redelit alla ja järgnesin talle eestuppa, kus mu ema ja vanem vend puu juures seisid. Aga kui ma toas ringi vaatasin, ei näinud ma oma isa – kuidas ta saaks sellest ilma jääda? Ema ütles, et ta viis parajasti prügi välja, aga küll see võttis tal kaua aega! Tänase päevani tunnen ennast halvasti, et tal polnud kunagi võimalust jõuluvanaga kohtuda. Jõuluvana küsis, kas ma olen olnud hea tüdruk, ja mul oli hea meel teatada, et olin küll. Pärast seda, kui olin seisnud hea selle eest, et ta oli proovinud küpsiseid ja piima, mida me talle pakkusime, läksin tagasi voodisse ja mõni tund hiljem ärkasin rõõmsal jõuluhommikul.

Mu abikaasa vanaisa, Heaton Lunt, koges 19. sajandi lõpus Mehhiko kolooniates elava noore poisina hoopis teistsugust jõuluhommikut. Ta räägib oma meenutustes järgneva loo: „Jõulud saabusid ja meil olid lambad laudas aedikus, kus oli soe, sest lumi oli juba maas. Läksin jõuluhommikul väga vara vaatama, kas mu lammastega on kõik korras. Kuulsin laudas väga vaikset määgimist. Läksin sisse ja nägin, et Nellyl oli kaks pisikest tallekest – kaksikud. Jooksin majja tagasi nii kiiresti, kui jalad võtsid. … Plaksutasin käsi ja hüüdsin emale: „Mul on teist kõigist paremad jõulud: Nellyl on kaks väikest tallekest.” Kõik lapsed jätsid oma apelsinid ja asjad lauale ning jooksid lauta, et näha neid väikeseid tallesid, kes Nellyle olid sündinud. See oli suurim ime kõigest, mis meil jõulude ajal oli juhtunud.”1 Hämmastav, aga juba järgmisel ja ka järgnevatel aastatel sündisid Heatoni lammastel jõuluhommikul pisikesed talled.

Kui ma seda lugu esimest korda kuulsin, tuli mulle kohe meelde üks teine Tall, kes sündis just sel esimesel jõulupühal: Jeesus Kristus, Jumala Tall. Nii nagu Heaton jooksis oma pisikesi tallesid vaatama, kujutan ma ette, kuidas karjased kiirustasid vastsündinud Jumala Poega vaatama. Kas suudate endale silme ette manada, mille tunnistajaks nad selles alandlikus ja pühas õhkkonnas olid? Kujutan ette armastavat Joosepit, kes hoolitses oma naise Maarja eest, kui nad mõtisklesid lubatud Messia sünni üle. Eriti südamlik on minu jaoks lugu sellest, kuidas Maarja mähib oma pisikese beebi mähkmetesse.

Hiljuti tervitasime oma perre uut lapselast. Vaatasin ühel päeval, kuidas ema mässis ta pehme sooja teki sisse ja hoidis teda enda lähedal. Mähkimine tähendab lihtsalt tihedalt ümber mässima. Mähkimislinu ja tekke on kogu ajaloo vältel kasutatud trööstimiseks ja rahustamiseks, isegi rahutu beebi vaigistamiseks. Kui vaatasin, kuidas meie väimees oma vastsündinud last mähkis, mõtlesin teistele, kes vajaksid mähkimist, kasvõi virtuaalselt. Hea sõna, kuulav kõrv või mõistev süda võivad trööstida ja rahustada kellegi murelikku hinge.

Peaaegu kolm aastat tagasi olid meie väimehel tõsised terviseprobleemid. Et saada aru, milles asi, tehti talle palju analüüse ja protseduure ning lõpuks selgus, et ta vajas südameoperatsiooni. Kui meie väimees läks operatsioonile, saatis meie tütar oma mehe vanematele sõnumi, et anda neile nende poja olukorrast ülevaade. Kaugelt teisest riigist, kus nad misjonil teenisid, vastas ta ämm nende lohutavate sõnadega: „Saadan teile taevased kallistused.”

Mõne hetke pärast kõndis üks õde mööda, kuid peatus siis. Ta vaatas meie tütre pisaratega täidetud silmi ja küsis, kas ta tahaks tekki, kuid ta keeldus, öeldes, et temaga on kõik korras. Õde lahkus, kuid naasis kohe sooja tekiga. Ta mässis selle meie tütre ümber ja ütles talle: „Mul on tunne, et teil on vaja taevast kallistust.”

Jumala Tall, tuntud ka kui hea karjane, tunneb oma karja igat liiget. Meie hädahetkedel saadab Ta maised inglid, nagu selle kaastundliku õe meie tütrele, et nad meid Tema armastusega embaksid ja ümbritseksid.2 Ta tuli maa peale, et tuua kõigile inimestele rahu ja rõõmu.3 Ta trööstib neid, kes vajavad tröösti, ja leinab koos nendega, kes leinavad.4

Kui mõtlen nendele paljudele viisidele, kuidas Issand meid armastab ja meie kõigi eest hoolitseb, tunnen soovi teha rohkem, et seda armastust teistega jagada. Samuti soovin paremini ära tunda neid taevaseid kallistusi, mida olen saanud, kuid mille äratundmine on võtnud aega.

Maailmas, mis vajab nii palju rahu, võivad meie lahked sõnad, hoolivad teod ja heatahtlikkus olla viis, kuidas mähkida keegi sooja teki sisse. Olen mõistnud, et mida rohkem me tegutseme, järgides õhutusi teisi teenida, seda rohkem taevaseid tekke Issand meile jagamiseks annab. Milliseid õhutusi olete teie saanud? Kes teie tuttavatest vajaks taevalikku kallistust? Meie isiklik või virtuaalne puudutus võib lähedase või isegi võõra inimese elus palju muuta.

Ma palvetan, et tähistades meie Päästja sündi, me mitte ainult ei tunneks Tema armastust, kaastunnet ja rahu, vaid et me jagaksime neid õnnistusi ka teistega. Kui mõtlen meile kingitud Jumala Tallele – lapsukesele, kes mähituna sõime pandi, kordan ma noore Heatoni sõnu. Ta on „suurim ime kõigest, mis me jõulude ajal kunagi oleme saanud [või saame]”.5

Jeesuse Kristuse nimel, aamen.