Seiske pühas metsasalus

Vanem Marlin K. Jensen

Seitsmekümnest

Kujutis

KHSi pühalik koosolek noortele vallalistele täiskasvanutele. 6. mai 2012, Ameerika Ühendriikides Kalifornia osariigis Sakramentos

Tere õhtust, vennad ja õed! Olen väga tänulik, aga ka väga alandlik, et olen saanud Esimeselt Presidentkonnalt selle erilise ülesande kõnelda teile täna õhtul. Kuna juhataja Harrison teavitas teid minu 70ndast sünnipäevast, tahaksin vaid öelda, et minagi olin kord sileda näoga tumedapäine elujõust pakatav noor nagu teie, keda pühakirjas tõusvaks põlveks nimetatakse. Ma ei oska öelda, mis oleks sõna tõusev vastandsõna – võib-olla „kustuv” või „hääbuv”… Mis see ka poleks, iseloomustab see ilmekalt minu praegust elujärku ega kõla minu jaoks eriti lootusrikkalt.

Kuigi kõnelen teile Sakramento templi lähedal kaunist kogudusehoonest, näen ma oma vaimusilma ees, kuidas kümned tuhanded ligemale neljakümnes erinevas keeles kõnelevad noored üle maailma kokku on tulnud. Mul on olnud õnn külastada paljude teie koduriike, kuulda, kuidas te oma emakeeles kõnelete ja tunnistust jagate, olen olnud tunnistajaks teie usule ja pühendumisele Issandasse. Ma armastan teid ja avaldan teile tunnustust teie õigemeelsuse eest. Tean, et elu esitab teievanustele väljakutseid, tean, et me vahel eksime ja peame meelt parandama. Kuid ma tänan teid siiralt, et püüate oma usus Kristusesse ja Tema taastatud evangeeliumisse kindlaks jääda. Oma sisimas soovin, et mind õnnistataks täna õhtul kõne ajal Püha Vaimu väega, et saaksin aidata kaasa teie usu suurenemisele.

Kõigepealt tahaksin rääkida midagi pühapaikadest

Siin maailmas on paiku, mis on sündmuste läbi, mis seal toimunud on, pühaks saanud. Vastavalt Vanale Testamendile on üheks selliseks paigaks Siinai ehk Jumala mägi (2Ms 3:1; vt ka 2Ms 3:12; 34:2), kus Issand ilmus Moosesele põlevas kibuvitsapõõsas. Kui Mooses pöördus kibuvitsapõõsast vaatama, ütles Issand talle: „Ära tule siia, võta kingad jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!” (2Mo 3:5)

Mulle ja mu perele on saanud osaks õnn elada ühes sellises pühas paigas. 1993. aastal, neli aastat pärast minu kutsumist Seitsmekümnesse, paluti meid kaheks aastaks teenima Kiriku New Yorgi Rochesteri misjonil. See misjon hõlmab Palmyra linnakest, kus Joseph Smith oma perega 1820ndatel aastatel elas, ja Fayetteʼi, kus 1830. aasta aprillis asutati Kirik. Umbes 177 km Palmyrast lõunasse jääb Harmony Pennsylvania osariigis, kus Joseph Smith kohtas Emma Haleʼi ja kus noorpaar veetis 1820-ndate lõpuaastad, mil tõlgiti Mormoni Raamat. Kogu seda piirkonda tuntakse taastamise hällina. Siin sündis Kirik. Tegemist on maalilise paigaga, mida iseloomustavad metsaga kaetud lauged künkad, selge veega järved ja jõed ning südamlikud ja värvikad inimesed. Ühtlasi on see paik, mis seal toimunud sündmuste tõttu on püha.

Püha metsasalu

Selles kõrgete pöögi-, tamme-, vahtra- ja muude puudega metsasalus, mis jäi Joseph ja Lucy Mack Smithi kodust Palmyra lähedal umbes 400 meetrit lääne poole, nägi neljateistkümneaastane Joseph Smith 1820. aasta kevadel nägemuses Isa Jumalat ja Tema Poega Jeesust Kristust. Selle jumaliku ilmutusega, millega vastati Josephi palvele teada tõde usu ja pattude andekssaamise kohta, algas evangeeliumi taastamine sel viimasel evangeeliumi ajajärgul. Sellega muutus see metsasalu austatud paigaks Kiriku ajaloos – paigaks, mida me kutsume lugupidavalt pühaks metsasaluks.

Ajal, mil teenisin misjoni juhatajana, hakkas meie pere seda metsasalu armastama ja selle pühalikkust tunnetama. Käisime seal sageli. Alati, kui tulid uued misjonärid ja eelmised lahkumas olid, viisime nad sinna. Meil oli tavaks koguneda paika, kus salusse sisenetakse, laulda tänaõhtust alguslaulu „Joseph Smithi esimene palve”¹, mis kõlas täna muuseas väga ilusasti, ning seejärel paluda, et vanemad ja õed üksteisest eemalduksid, leiaksid sobiva koha, kus palves omaette Jumalaga suhelda, endale Tema ees kohustused võtta ja Talle neist teada anda. Neid püha metsasalu külastusi on pidanud ja peavad kalliks kõik, kes neist on oma õnnistuseks osa võtnud.

Mõistan, et vaid vähestel teist avaneb võimalus kunagi ise pühas metsasalus käia. Just sellepärast tahan ma, et tuleksite koos minuga virtuaalselt käesoleva 2012. aasta kevadel, 192 aastat pärast Joseph Smithi esimest nägemust, pühasse metsasallu. Seisatage seal täna minu kõrval, kui jagan teiega pildikesi metsasalust, põhjuseid, miks ma seda püha paika armastan ja väärt õppetunde, mida seal saada on võimalik.

Võlgnen tänu vend Robert Parrottile, metsnikule ja loodusesõbrale, kes pööras mu tähelepanu mõningatele püha metsasalu puudutavatele asjadele, mida teiega jagada tahan. Vend Parrott elab Palmyras, ta on Kiriku palgaline töötaja. Kuigi ta pole veel meie Kiriku liige, peab ta püha metsasalu au sees ning hoolitseb selle eest hellalt ja asjatundlikult.

Puude kujund pühakirjades

Kui olen hardalt läbi püha metsasalu jalutanud või mõtteisse vajunult sealsetel pinkidel istunud, olen sageli mõtelnud sellele, kui palju räägitakse pühakirjades puudest, seemnetest, viljadest, juurtest, metsadest. Meie esivanemad Aadam ja Eeva olid esimesed, kes said puu läbi õppetunni. Prohvet Jaakob, kes tsiteerib Mormoni Raamatus Seenost, toob meieni keeruka mõistuloo vääristatud ja metsikutest õlipuudest, õpetades Iisraeli hajutamisest ja kokkukogumisest (vt Jb 5). Ja kes meist, eriti misjonil teeninutest, poleks korduvalt lugenud ja palvemeelselt mõtisklenud ususeemne üle, mida Alma kutsub meid istutama, millest saab kannatliku hoolitsemise ja õige toitmise järel „puu, mis ulatub igavikulisse ellu” (Al 32:41; vt ka s 27–43).

Nii on ka püha metsasaluga. Tähelepanelik loodusevaatleja – eriti, kui teda saadab Robert Parrotti taoline loodusemees – võib saada märkimisväärse õppetunni sealsest ökosüsteemist. Tahaksin jagada teiega täna lühidalt nelja sellist õppetundi:

Elu õppetunnid pühast metsasalust

Õppetund number 1: puud pürgivad alati valguse poole.

Üks huvitav nähtus, mis pühas metsasalus silma torkab, on puud, mis kasvavad metsasalu serval ja need, mis ääristavad teeradasid metsasalu sees. Nad on kasvanud sageli väljapoole, et pääseda välja nende kohal kõrguva lehestiku varjust, ning seejärel sirutunud ülespoole, et neelata võimalikult palju päikesevalgust. Puude kõverdunud tüved ja oksad on teravas kontrastis oma täiuslikult sirgete naabritega. Puud nagu enamik elusorganisme vajavad ellujäämiseks ja kasvamiseks valgust. Nad teevad kõik, mis nende võimuses, et neelata võimalikult palju päikesevalgust ja toetada fotosünteesi – protsessi, mille tulemusel saab valgusenergiast keemiline energia ehk „kütus”, mida kasutavad peaaegu kõik elusorganismid.

Olen kindel, et teie terane noor mõistus on teile juba öelnud, kuhu see metafoor pühast metsasalust meid viib. Vaimu vallas on valgus veelgi tähtsam katalüsaator kui looduses. See on nii, sest valgus on oluline tegija meie vaimses arenemises ja täieliku potentsiaali saavutamises Jumala poegade ja tütardena.

Pimedus on valguse vastand ning sümboliseerib maailmas jõude, mis püüavad lahutada meid Jumalast ja nurjata Tema jumalik plaan, mille Ta meie jaoks on loonud. Kurjusejõudude mõjuvõim suureneb pimeduse saabumisega ja pimedates paikades. Selles elustaadiumis, kus viibite praegu teie, lüüakse kõlbelisest puhtusest lahku, pannakse toime vargusi, rikutakse Tarkuse Sõna, tegeletakse hasartmängude ja muude Taevase Isa poolt keelatud asjadega tavaliselt ikka pimeduse katte all. Isegi kui otsustate keset eredat päevavalgust teha midagi vääriti – eksamil spikerdada, koolitööd maha kirjutada, kellegi üle keelt peksta, labaseid sõnu kasutada, valetada – kaasneb sellisel juhul tahes-tahtmata sünk enesetunne.

Õnneks annab Kristuse Vaim „valgust igale inimesele, kes tuleb maailma; ja Vaim valgustab kogu maailmas igat inimest, kes Vaimu häält kuulda võtab.

Ja igaüks, kes Vaimu häält kuulda võtab, tuleb Jumala, tõepoolest Isa juurde” (ÕL 84:46–47).

Need sõnad Õpetusest ja Lepingutest kirjeldavad kaunilt inimese püüdlemist ülespoole, Jumalalt saadud loomusundi, mis meil kõigil on olemas, kui me seda vaid maha ei suru. See sund paneb meid liikuma valguse poole, Jumala ja Tema Poja poole ning saama järjest rohkem Nende sarnaseks. Jeesus Kristus ütles iseenda kohta: „Mina olen maailma valgus. Kes mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus!” (Jh 8:12)

Pühakirju seletades saab nii mõnegi mõiste kohta palju öelda temaga kaasas käivate sõnade järgi. Pange tähele, kui sageli esinevad pühakirjades sõnad valgus, Vaim, tõde ja Jeesus Kristus üksteise lähedal. Need sõnad on peaaegu sünonüümsed ja tõmbavad meid kõrgema ja pühama eluviisi poole.

Ma kutsun teid kogu südamest üles vältima patupimedust kõigis selle põlastusväärsetes ilmingutes ning täitma oma elu meie Päästja Jeesuse Kristuse Vaimu, tõe ja valgusega. Seda saab teha mitmeti. Mina soovitan teil otsida väärt sõpru, inspireerivat muusikat ja kunsti, teadmisi headest raamatutest – eriti pühakirjadest –, sobilikke viive siirasteks palveteks, vaikseid hetki looduse rüpes, kosutavaid ettevõtmisi ja jutuajamisi ning eluviisi, mis on keskendunud Kristusele ja Tema õpetustele armastusest ja teenimisest. Pidage alati, eriti aga igavese kaaslase otsingul, meeles Issanda avaldust, et „tõde võtab omaks tõde; voorus armastab voorust; valgus hoiab ühte valgusega” (ÕL 88:40). Põhimõte, et hea kütkestab head, annab lootust, et kui elame ise evangeeliumi valguses, leiame lõpuks ka kaaslase, kes sammub kõrvuti meiega headuses ja õigemeelsuses. Ma tean, et mida enam püüame täita oma elu valgusega, seda vähem jääb seal ruumi pimedusele ja seda enam hakkame me lõpuks sarnanema Kristusega ehk maailma valgusega.

Kasutamaks seda erilist võimalust kõnelda täna õhtul teile, ainukordsed noored viimse aja pühad, tahan ma teid hoiatada, aga jagada ka julgustust ja lootust seoses pimedusega, mis paratamatult tuleb teie ellu, kui huvitute pornograafiast. Igasuguse pornograafilise materjali kasutamisega solvate Jumalat ja astute üle Tema käsust mitte rikkuda abielu „ega teha midagi sellesarnast” (ÕL 59:6). Huvi pornograafia vastu viib tavaliselt alati ka järgmiste kõlbelise puhtuse seaduse rikkumisteni. Pornograafiliste materjalide korduv vaatamine ja erinevate seksuaalsete üleastumiste kordasaatmine, mis sellele tavaliselt järgneb, võib areneda sõltuvuseks, millega tuleb tegeleda ja millesse tuleb suhtuda samasuguse tõsidusega kui alkoholi- või uimastisõltuvusesse.

Kui pornograafia on juba tunginud teie ellu ja sellest on kujunenud püsiv probleem, pöörduge abi saamiseks Kiriku ja professionaalide poole. Teadke, et pornograafiasõltuvus pole mingi väike probleemike, millest võite üle saada omapäi palvetamise, pühakirjade uurimise või tugevama enesekontrolliga.

Kuna pornograafiasõltuvus võib kahandada teie suutlikkust valida halva asemel hea, läheb tarvis allaheitlikkust ja alandlikkust, et võtta vastu Jeesuse Kristuse lepitus ning saada õnnistatud väega, mida võimaldab lepitus. See tähendab, et kui annate endast parima – teete oma piiskopi või koguduse juhataja toel pattude eest andeks saamise nimel läbi meeleparanduse, ning ulatusliku taastumisprotsessi kutselise nõustaja käe all, vahest osalete sõltuvusest vabanemiseks veel ka tugirühma ettevõtmistes – kui te teete seda, aitab lepituse vägi, mida Piibli sõnastikus nimetatakse jumalikuks abivahendiks või jõuandjaks², teil saada jagu ebatervest huvist pornograafia vastu ning ravib teid aja jooksul terveks selle halbadest tagajärgedest. Lepituse väe kaudu võib andeks saada patud ja vabaneda ebatervest harjumusest.

Hoiduge pimedusest ja pürgige alati valguse poole nagu puud!

Õppetund number 2: selleks et täita oma loomise otstarvet, vajavad puud vastuseisu.

Aegade vältel on püha metsasalu eest hoolt kandnud paljude erinevate metsanduskoolkondade asjamehed. Kord valiti välja katselapp, et kontrollida, millist mõju avaldavad metsasalule harvendustööd. See toimus järgmiselt: kõige suuremad ja tervemad noorpuud jäeti alles, viletsamate eksemplaridega võeti ette noorenduskuur või raiuti nad sootuks maha. Sama tehti ka alustaimestikuga. Oletati, et eemaldades osa niiskuse, päikesevalguse ja maapinnast saadavate toitainete tarbijaid, avanevad kasvama jäetud puudele erakordsed kasvu- ja arenemistingimused.

Mõne aasta pärast selgus, et tulemus oli vastupidine. Vabanenud konkurentidest, jäid väljavalitud puud loorberitele puhkama. Selle asemel, et sirutada end üles valguse poole, jäi nende kasv kängu, hoogustus vaid madalamate okste juurdekasv, millest polnud lõpuks mingit kasu – võra kasvas tihedamaks, võttis ära valguse ja puud muutusid paksemaks. Saan sellest väga hästi aru! Kärbitud puudest ei saanud elujõulisi puid, vaid mitmetüvelised põõsad, mis tarbisid jätkuvalt oma osa veest ja toitainetest. Need põõsa moodi puud jätkasid võitlust väljavalitud puudega, kuid sellisel viisil, mis ei aidanud kummalgi vormil positiivselt areneda. Tulemuseks oli, et ükski katselapi puu polnud ei suuruse ega elujõulisuse poolest võrreldav puudega, millel lasti kasvada loomulikumates tingimustes ning mis pidid ellujäämiseks ja kasvamiseks tulema toime vastuseisuga.

Nagu teada, on Mormoni Raamatu olulisemaks õpetuseks see, et kõiges peab olema vastandlikkus. Vastandlikus maailmas on võimalik valida hea ja halva vahel, vastandlikus maailmas saab rakendada valikuvabadust. Sama tähtis on ka põhimõte, et kui on vastandlikkus, siis toimub ka vaimne kasvamine ehk isa Lehhi sõnul „pühadus” (2Ne 2:11). Tahan rõhutada, et kui mõistate, et vaimne kasv nõuab vastuseisu ja katsumusi ja võtate selle omaks kohe praegu, aitab see teil olla eluga rahul ja õnnelik. See on äärmiselt oluline ka omaenda kasvu ja arengu tagamiseks.

Varem või hiljem puutub igaüks meist kokku katsumuste ja vastuseisuga. Need lihtsalt tulevad, sest me viibime surelikkuses langenud maailmas. See on kogu inimkonna ühisosa. Vastuseis võib esineda mitmes eri vormis. See võib olla seotud loodusjõududega. Selleks võib olla haigus (ma võin haigestuda grippi ka siis, kui mind selle vastu vaktsineeritakse). Vastuseis võib tulla ka kiusatuste kujul. Mõne jaoks tähendab see täitumata ootusi (oleksin tahtnud sirguda 195 sentimeetriseks, kuid pean rahulduma mulle osaks saanud 175 sentimeetriga ning leppima sellega, et iga kord, kui mul kõneleda tuleb, lastakse kantsel minu tarvis madalamaks). Vastuseis võib esineda ka üksilduse või füüsiliste või vaimsete puuete kujul. Neid jõudusid, mis meile vastu töötavad, on lõputu hulk, aga niisama palju on ka isikliku kasvu ja arenguga kaasnevaid õnnistusi, kui meil jagub kannatlikkust kõigele hästi vastu pidada. Mina leian suurt lohutust Issanda sõnadest Joseph Smithile Liberty vanglas, mil Josephil oli kanda koorem, mida oli peaaegu võimatu välja kannatada: „Tea, mu poeg,” ütles Issand, „et kõik need asjad annavad sulle kogemusi ja on sinule kasuks” (ÕL 122:7).

Vahel on vastuseis ja raskused meie endi valede valikute tagajärg. Halb tervis või vigastused võivad tekkida hooletuse tagajärjel, ahastus ja kurbus Jumala seaduste rikkumisest, hilisem kahetsus oskamatusest oma aega ja andeid paremini kasutada. See kõik on meie endi teha. Kui tänulikud peame olema Päästjale, kelle lepitus annab meile võimaluse kõik ebaõnnestumised ära parandada!

Olen märganud, et vastuseisu käes küsime sageli „miks” – Miks mina? Miks just nüüd? Miks nii? –, olgugi et küsimusest „mida” oleks palju enam kasu. Kord saatsin ma lohutuskirja kurbusest muserdatud abielupaarile, kelle meespool lebas raskesti haigena surivoodil. Nende vastus muutis mind alandlikuks: nad lugesid kokku kõik õnnistused, mis Jumal neile nende paljude kooseluaastate jooksul oli andnud ja mõtisklesid seejärel, „mida” tahtis Jumal neile selle viimase õppetunniga teada anda.

Vend Parrott nimetab mõnesid puid pühas metsasalus iseloomuga puudeks. Need puud näitavad, et vastuseisust võib olla kasu ning et kitsikuses on sageli palju head. Need puud on pidanud reageerima ja kohanduma erinevate katsumuste ja vastuseisudega, vahel koguni taastuma välgutabamustest, vägevatest tuuleiilidest, raskest lume- või jääkoorikust, hoolimatute inimeste pahatahtlikest aktsioonidest ning teinekord isegi naaberpuu pealetükkimisest! Sellistes vastuolulistes tingimustes on sirgunud nii mõnigi metsasalu tugevamatest ja rohket silmailu pakkuvatest puudest. Mis neil jääb puudu sümmeetrilisest ilust, selle teevad nad tasa oma kindla meele ja iseloomuga.

Võin omaenda kogemustest öelda, et vastuseis, raskused ja katsumused kasvatavad iseloomu ja toovad kaasa arengu. Mõned minu elu kõige suuremad ja nõudlikumad väljakutsed – küündimatustunne ja enesekindluse puudumine mu noorukieas, noore mehena Saksamaal misjonil käimine ja saksa keele õppimine, juuraõpingud ja advokaadieksami sooritamine, soov olla eeskujulik abikaasa ja isa ning hoolitseda pere kaheksa lapse hea käekäigu eest nii vaimses kui ajalises mõttes, vanemate ja teiste kallite inimeste kaotus ning teenimine üldjuhina koos sellega kaasneva avalikkuse tähelepanu ja pingega, mille juurde kuulub ka tänaõhtuse kõne ettevalmistamine ja esitamine – kõik see ja enamgi veel, olgugi väljakutseterohke ja raske, on andnud mulle kogemusi ja tulnud mulle kasuks.

Ma tean, et teil, noortel, on raske mõista, et veidi valu tuleb kasuks. Aga see on nii. Kui me peaksime kunagi saama „kõik, mis on Isal” (ÕL 84:38), tuleb meil anda omalt poolt kõik, mis on meil. Meie Taevane Isa soovib üllameelseid poegi ja tütreid ja nagu õpetas Lehhi, ei saa pühadust olla ilma vastandlikkuse ja proovilepanekuteta. Nagu puud, nii vajavad ka inimesed vastuseisu, et täita oma loomise eesmärki.

Õppetund number 3: puud kasvavad kõige paremini metsas, mitte üksiküritajatena.

Kui järele mõelda, ei näe looduses just sageli üksikut puud. Ikka kasvavad nad saluna ja aja jooksul võib salust saada mets. Püha metsasalu on palju enam kui salkkond puid. See on keeruline ökosüsteem, millesse kuulub arvukalt taimi ja loomi. Kõigi nende erinevate metsalillede, põõsaste, puhmaste, puude, seente, samblike, lindude, näriliste, jäneste, kitsede ja muude sealsete elusorganismide vahel võib täheldada seost. Nad elunevad koos ja sõltuvad üksteisest toidu ja peavarju saamisel ning sünergeetilise ja sotsiaalse keskonna loomisel, kus nad kõik saavad teha läbi neile omase elutsükli.

Plaan, mille Jumal meie jaoks lõi, on mõeldud samasugustele omavahelistele seostele ja läbikäimistele. Me peame tagama oma pääsemise üheskoos, mitte igaüks eraldi. Kirik ehitab kogudusehooneid, mitte eraklaid. Meil on palutud osa võtta ühe teatud koguduse tegemistest, mitte valida endale kogudust, nagu seda tehakse mõnedes teistes kirikutes. Sellise aruka tegevuspoliitika eesmärgiks on, et õpiksime üksteisega läbi saama ja vastutama oma piiskopi või koguduse juhataja ees. Me ei saa jooksu pista ja peitu pugeda, kui olukord karmiks muutub! Meil on kästud armastada oma lähikondseid, kelle hulka kuuluvad ka meie pereliikmed. Õppida armastama lähikondseid on sageli palju raskem, kui armastada eemalt „kogu maailma”. Taastamise algusest peale on pühadel kästud „Siionisse tulla” ja koguneda kogukondadesse, kus saame õppida elama üksmeeles ning toetada üksteist vastastikku, pidades au sees oma ristimislepingut „[kanda] üksteise koormaid, … [leinata] koos nendega, kes leinavad; … ja [trööstida] neid, kes vajavad tröösti” (Mo 18:8–9). Jumala lastena ei edene me eraldatuses jõudsamalt kui üksik puu. Terved puud vajavad ökosüsteemi, terved inimesed üksteist.

Õnneks igatseb igaüks meist seltsilist, kaaslast, ustavat sõpra. Jumala igavese perekonna liikmetena igatseme me kõik rahulolu ja turvatunnet, mida annavad lähedased ja kestvad suhted. Et sellised suhted saaksid tekkida, on vaja aega, jõupingutusi ja ohtralt ligimesearmastust. Nagu Mormon ütles, „ligimesearmastus … ei otsi omakasu” (Mn 7:45) – ei aja taga oma plaane, oma huve ja kindlasti mitte oma meelehead. Kuigi Internet ja sotsiaalvõrgustikud on suhtlusvormid, ei asenda nad siirast, avameelset ja silmast silma suhtlemist, milleta ei sünni ehedat ja kestvat suhet.

Kindlasti on üks esimesi ja parimaid õpitubasid, kus üksteisega läbisaamist õppida, kodu. Just kodus õpime me üksteise teenimist, isetust, andestamist ja kannatlikkust, mis on nii olulised kestvate suhete kujunemisel. Arvan, et just sel põhjusel nõutakse templiväärilisuse saamiseks, et elaksime armastuses ja üksmeeles oma enda pere liikmetega.

Õnneks pakub Kirik oma ülesehitusega ka suurepäraseid võimalusi ja olukordi seltskondlikuks arenguks. Lapseeast vanurieani kuulume me kogudusse. See on koht, kus suhted ja teistega lävimine õitsele puhkevad. Kiriku kutsetes, koosolekutel, klassides, kvoorumites, nõukogudes, üritustel ja mitmetes teistes lävimisvõimalustes kujunevad meis välja omadused ja sotsiaalsed oskused, mis aitavad meil valmistuda sotsiaalseks elukorralduseks, mis valitseb taevas. Rääkides sellest kõrgeimast elukorraldusest, ütles Issand Joseph Smithi suu läbi: „Ja samasugune omavaheline läbikäimine, nagu on meie vahel siin, on meie vahel seal, ainult et sellega käib kaasas igavene hiilgus, millist hiilgust meil praegu ei ole” (ÕL 130:2).

Kui tahame tunda rõõmu taevalikust läbikäimisest ja sellega kaasnevast hiilgusest tulevases maailmas, peame siin maa peal saama küpseks nii vaimselt kui sotsiaalselt. Nagu puud, nii kasvavad ka inimesed kõige paremini kogukonnas, mitte omaette.

Viimane, 4. õppetund: puud ammutavad jõudu eelmiste puupõlvkondade tekitatud toitainetest.

Püha metsasalu eest hoolitsemisel oli üks periood, mil vastutavad isikud otsustasid, et metsasalu peab hoolitsetud välja nägema. Iga mõne aja tagant korraldati teenimisprojekte, mil noored ja misjonärid puhastasid salu mahalangenud puudest, puuokstest ja alustaimestikust ning isegi kändudest ja kuivanud lehtedest. Ei möödunud kuigi kaua aega, kui salu elujõulisus hakkas kahanema. Puude kasv aeglustus, uusi puid juurde peaaegu ei kasvanud, mõned metsalillede ja taimede liigid hakkasid ära kaduma, metsloomade ja lindude arvukus vähenes.

Kui vend Parrott mõne aasta eest metsasalu oma hoole alla võttis, soovitas ta sekkuda salu ellu nii vähe kui võimalik. Mahalangenud puud ja oksad jäeti kõdunema ja pinnast väetama. Lehed jäeti sinna, kuhu nad langesid. Külastajatel paluti püsida märgistatud radadel, et salu vähem häirida ja pinnast vähem tallata. Vaid mõne aastaga tärkas salus uus elu ja algas silmnähtav uuenemine. Tänaseks õilmitseb lopsaka taimestiku ja rikkaliku loomastikuga salu laitmatult puhtana.

Pean neid metsandusega seotud õppetunde südames kalliks. Mul on olnud seitse aastat eriline võimalus teenida Kiriku ajaloolase ja ülestähenduste pidajana. Selle ameti kutsus ellu prohvet Joseph Smith, kui Issand andis Kiriku asutamise päeval käsu: „Teie seas tuleb pidada ülestähendust” (ÕL 21:1). Sellest päevast saadik, alates Oliver Cowdery määramisest esimeseks Kiriku ajaloolaseks ja ülestähenduste pidajaks kuni tänaseni, on meie Kiriku ajaloo kohta tehtud tähelepanuväärseid ülestähendusi. Oliver Cowdery asemele astus John Whitmer. Temal käskis Issand pidada ajalugu „kõigi tähtsate asjade [kohta], mis on heaks kirikule ja tõusvatele põlvedele, kes kasvavad üles Siioni maal” (ÕL 69:3, 8).

Miks on ülestähenduste pidamine ning ajaloo kogumine, talletamine ja jagamine Jeesuse Kristuse Kirikus nii tähtis? Miks on oluline, et teie, kes te olete „tõusvast põlvest”, arvestaksite eelmiste sugupõlvedega ja ammutaksite neist jõudu? Ühesõnaga, mida on meil, vanuritel, pakkuda?

Arvan, et toetumata minevikule ei saa elada täisväärtuslikku elu olevikus, veel vähem planeerida, oma tulevikku. Olin sunnitud sellele tõsiasjale tähelepanu pöörama mõned kuud tagasi, kui kohtusin ühe imetoreda abielupaariga, kellele oli saanud osaks kõige ebatavalisem katsumus, millest mul on luba teile rääkida. Kui nad olid olnud mõned aastad abielus ja lapsedki olid olemas, sattus naine tõsisesse avariisse. Ta jäi mitmeks nädalaks teadvusetuna haiglasse. Teadvusele tulles oli ta kaotanud mälu. Ta ei mäletanud midagi. Minevikku mäletamata polnud tal millelegi toetuda. Ta ei tundnud ära oma abikaasat, lapsi ega vanemaid. Seda lugu jutustades rääkis mees, et oli esimestel avariile järgnenud kuudel kartnud, et naine võib järelevalveta jäädes minema jalutada. Mees muretses, et naine ei hakka teda enam armastama. Kui nad kohtusid, oli ta olnud trimmis, sportlik, kahuspäine noor mees. Nüüd oli ta tüsedusele kalduv keskealine mees, kellel juukseidki oli peas vähemaks jäänud!

Osapoolte õnneks olid nad teinud mõningaid ülestähendusi. Mehel olid alles kirjad, mis naine oli talle kirjutanud enne, kui mees misjonile läks ja kui ta misjonil oli. Kirjad olid tõendusmaterjaliks, et nad olid tõepoolest teineteist armastanud. Mees oli pidanud ka päevikut, mille sissekannetest oli abi. Kui lähedased seda kõike naisega jagasid, sai naine järk-järgult mõne aastaga oma mineviku tagasi.

See ainulaadne ja tundehell olukord ilmestab seda, kui tähtis on suhe mineviku, oleviku ja tuleviku vahel. See aitab meil ka mõista täielikumalt tõe definitsiooni, mille Issand ilmutas Joseph Smithile: „Tõde on teadmine asjadest, nii nagu need on ja nagu need olid ja nagu need saavad olema” (ÕL 93:24). Teadmised, mis meil on minevikust tänu ülestähendustele ning tulevikust tänu pühakirjadele ja elavate prohvetite õpetustele, loovad tausta, tänu millele saame arukalt rakendada oma valikuvabadust käesolevas elus. Tegelikult näitavad need kolmemõõtmelised teadmised meile kõike jumalikumast vaatenurgast, kuna seeläbi on meil veidi enam nii nagu Tema sõnul Tal endal „kõik asjad [Tema] silme ees” (ÕL 38:2).

Me oleme paljurahvuselise Kiriku liikmed. Kiriku varajane ajalugu on meil kõigil ühine. Meie kõigi jaoks on oluline tunda Kiriku ajalugu, eriti asutamislugusid. Joseph Smithi esimene nägemus, Mormoni Raamatu esiletulek, Ristija Johannese, Peetruse, Jaakobuse, Johannese, Eelija, Eelijase ja teiste ilmumised inglitena sisaldavad endas alustõdesid, millel põhineb evangeeliumi taastamine.

Käesoleval tehnikaajastul, kus valitseb informatsiooni üleküllus, millest üks osa kritiseerib Kiriku ajaloos aset leidnud sündmusi ja neis osalenud inimesi, on mõnede viimse aja pühade usk löönud vankuma ja nad on hakanud kahtlema mõnedes püsitõdedes. Ma kinnitan sellistele kõhklejatele armastuse ja mõistmisega, et kui nad elavad evangeeliumi põhimõtete järgi, uurivad jätkuvalt palvemeelselt Kiriku ajalugu, teevad seda piisava tähelepanuga, et omandada pigem laiemaid kui katkendlikke või osalisi teadmisi, kinnitab Püha Vaim nende usku Kiriku ajaloos toimunud olulistesse sündmustesse ning toob neile meelerahu. Nõnda võivad nad jääda kindlaks oma veendumustele taastatud Kiriku ajaloo suhtes ja mitte lasta end enam „[kõigutada] igas õpetuse tuules” (Ef 4:14). Tahan, et te teaksite, et minu elu – ja paljude teiegi oma – tugineb just sellel rahutundel, mille on andnud Joseph Smithi esimene nägemus ja teised taastatud evangeeliumi tähtsündmused ning ma tean, et me ei pea kunagi pettuma.

Ajalugu sisaldab inimeste ja nende elusündmuste ülestähendamisi, lugusid ja õppetunde, mis kinnitavad meie tõekspidamisi, seda, mille eest me seisame ja mida peaksime tegema, seistes silmitsi katsumustega. Mitte kõik lood, millest koosneb ajalugu, pole eepilist laadi, nagu seda on lood Joseph Smithi esimesest nägemusest või Wilford Woodruffi misjonist Inglismaal. Ent on küllalt tähelepanuväärseid lugusid, mis räägivad selliste ülimalt tavaliste viimse aja pühade elust, nagu enamik meie seast. Need lood on eriti kallid ja arvan, et ka kasulikud siis, kui nad on seotud meie endi esivanematega.

Minu isapoolsed vanavanemad pidid 1920. aastal pärast ränka töörügamist tagastama müüjale talu, mille nad olid ostnud ja kus nad Idaho osariigis elasid. Nad tahtsid oma väikeste lastega naasta kodulinna Utah’ osariigis, kuid ei saanud Idahost lahkuda enne, kui olid oma 350 dollarilise võla ära maksnud. Täna tundub see summa tühisena, tollal oli see aga suur raha. Vanaisa üritas saada laenu meestelt, kellel oli raha, kuid edutult. Pangalaen ei tulnud nende armetus olukorras kõne allagi. Vanaisa ja vanaema palvetasid iga päev, et saada abi. Ühel pühapäevahommikusel preesterluse koosolekul tuli vanaisa juurde mees, keda ta vaevu tundis. Mees ütles, et on kuulnud tema murest. Ta lubas laenata vanaisale 350 dollarit tingimusel, et Utah’sse jõudes maksab vanaisa mehele võla kiiresti tagasi. Nad surusid kokkuleppe kinnituseks kätt ja vanaisa pidas oma sõna.

See lihtne lugu, mille mu vanaema kirja on pannud, on perekondlik aare. See annab mulle inspiratsiooni, kuna räägib sellistest asjadest nagu raske töö, ausus, katsumustest jagusaamine, perekonna üksmeel. Mis aga minu jaoks kõige tähtsam: ma näen selles loos Jumala kätt mu ustavate vanavanemate elus. Ammutan oma vanavanemate ja teiste – olgu tuntud või tundmatute läinud põlvkondade inimeste eeskujust jõudu ja innustust.

Võib-olla leiate teiegi samasuguseid lugusid omaenda kodumaalt ja omaenda suguvõsast. Kui need olemas on, kutsun ma teid üles neid koguma, talletama ja jagama. Kandke hoolt, et neid lugusid põlvest põlve edasi antaks. Minu lastele ja nüüd enamasti mu lastelastele meeldib alati kuulata neid minu lugusid, mis algavad sõnadega: „Kui ma alles väike poiss olin…” Olen kuulnud ütlemist, et rahvas pole suurem kui tema lood ja ma usun, et sama kehtib ka perede kohta. Headest tõsilugudest saab kokkupanduna hea ajalugu. Pidage meeles, et inimesed nagu puudki ammutavad jõudu eelmiste põlvkondade tekitatud toitainetest.

Kokkuvõte

Lõpetuseks sooviksin, et tuleksite koos minuga pühasse metsasallu ja seisaksite koos minuga seal ühe niinimetatud „tunnistajapuu” kõrval. Need on puud, mis kasvasid salus 192 aastat tagasi Joseph Smithi esimese nägemuse ajal. Kolm puud salus on ikka veel elus ja kolm surnud tunnistajapuud seisavad ikka veel püsti tänu vend Parrotti oskuslikele jõupingutustele nende alleshoidmisel.

Kui me Palmyra lähedal misjonil olime, läksin ma vahel üksi pühasse metsasallu ja seisin aupaklikult oma lemmiktunnistajapuu kõrval. Kujutasin ette, et kui see puu oskaks rääkida, räägiks ta mulle, mida ta tol 1820. aasta kevadpäeval nägi. Tegelikult poleks ta pidanud mulle midagi rääkima, sest ma teadsin seda niikuinii. Tänu nooruses alguse saanud ja käesoleva tunnini jätkunud vaimsetele kogemustele ja tunnetele tean ma, et Jumal, meie Isa, elab. Tean ka, et Tema Poeg Jeesus Kristus on kogu inimkonna Päästja ja Lunastaja. Ma tean, et need kaks austatud Isikut ilmusid Joseph Smithile pühas metsasalus 1820. aasta kevadel. Josephist sirgus nende käe all seda viimast evangeeliumi ajajärku sissejuhatav prohvet. Nende jumaliku juhatuse all tõlkis Joseph Mormoni Raamatu, sai preesterluse võtmed ja volituse ning asutas käesoleval viimsel ajal taas Kristuse Kiriku. Meid on tohutult õnnistatud, et saame elada praegusel ajal ja olla Kristuse Kiriku liikmed.

Need säravad tõed, millest tunnistasin, said alguse pühas metsasalus. Nagu te seisite täna õhtul koos minuga oma vaimusilmas pühas metsasalus, nõnda seiske alati mõttes ja südames selles pühas paigas ning elage ustavalt tõdede järgi, mida Jumal seal ilmutama hakkas.

Pidage meeles elu õppetunde, mida pühast metsasalust õppida:

Kui pimeduseväed püüavad teid hävitada, nagu nad püüdsid hävitada noort Joseph Smithi, kes oli soovinud tõde teada saada, siis seiske pühas metsasalus ja tuletage meelde valgusesammast, mis oli eredam päikesevalgusest (vt JSA 1:15–17).
Kui vastuseis ja katsumused teil teel ees on ja lootus tuhmub, siis seiske pühas metsasalus ja pidage meeles, et „kõik need asjad annavad sulle kogemusi ja on sinule kasuks” (ÕL 122:7).
Kui teile saab osaks üksildus ja eraldatus ja teil on raske luua teistega rahuldustpakkuvaid suhteid, siis seiske pühas metsasalus viimse aja pühade kogukonnaga, kes on teinud lepingu aidata kanda teie koormaid ja trööstida teid, kui teil seda tarvis peaks minema.
Ja kui kogemused või inimesed või vastuolulised tõed panevad teie usu proovile ning tekitavad kahtlusi Jeesuse Kristuse evangeeliumi taastamise suhtes, siis seiske pühas metsasalus ning ammutage jõudu ja innustust ustavate viimse aja pühade põlvkondadelt, kes on seal vankumatult seisnud enne teid.

Selline on minu palve teile, mu noored sõbrad, ja ma ütlen seda armastusega Jeesuse Kristuse nimel, aamen.