Proovile pandud, tõestatud ja lihvitud

Mu kallid vennad ja õed! Olen tänulik, et saan teile täna kõneleda. Loodan anda teile julgustust, kui elu näib eriti raske ja kindlusetu. Paljudel teist on just praegu selline aeg. Ja kui ei ole, siis on see aeg tulemas.

See pole mingi morn seisukoht. Jumala eesmärgi tõttu selle maailma loomisel on see hoopis reaalsus – optimistlik reaalsus. Jumala eesmärk oli anda oma lastele võimalus tõestada, et nad suudavad ja tahavad teha õige valiku ka siis, kui see on raske. Kui nad seda teevad, siis nende iseloom muutub ja nad võivad saada rohkem Tema-sarnaseks. Ta teadis, et selleks on vaja, et neil oleks Temasse vankumatu usk.

Ma sain enamiku oma teadmisi oma perekonnalt. Kui ma olin umbes kaheksa-aastane, palus mu tark ema minul ja mu vennal koos temaga meie pere tagaaeda rohida. See tundub lihtne ülesanne, aga me elasime New Jersey osariigis. Seal sadas sageli ning pinnas oli raske ja savine. Umbrohi kasvas kiiremini kui juurvili.

Mäletan, kuidas see mind heidutas, kui umbrohi mu käte vahel katkes ja juured kindlalt raskesse mulda jäid. Ema ja vend olid oma vagusid pidi peagi kaugele ette jõudnud. Mida enam ma üritasin, seda enam jäin neist maha.

„See on liiga raske!” hüüdsin ma.

Selle asemel, et mulle kaasa tunda, ütles ema naeratades: „Oh, Hal, loomulikult on see raske. Peabki olema. Elu on proovilepanek.”

Teadsin tol hetkel, et ta räägib tõtt ja sama kehtib ka mu tulevikus.

Ema armastava naeratuse põhjus selgus aastaid hiljem, kui lugesin, kuidas Taevane Isa ja Ta Armas Poeg rääkisid, mis eesmärgil nad selle maailma lõid ja vaimulastele surelikku elu võimaldasid:

„Ja paneme nad nõnda proovile, et näha, kas nad teevad kõike, mida iganes Issand, nende Jumal, neil teha käsib;

ja neile, kes jäävad ustavaks oma esimeses seisundis, antakse juurde; ja nemad, kes ei jää ustavaks oma esimeses seisundis, ei saa hiilgust samas kuningriigis koos nendega, kes jäävad ustavaks oma esimeses seisundis; ja neile, kes jäävad ustavaks oma teises seisundis, lisatakse hiilgust nende peade peale ikka ja igavesti.”¹

Meie teiega võtsime selle proovilepaneku üleskutse vastu ja olime nõus tõestama, et peame siis, kui me pole enam oma Taevase Isa juures, Tema käske.

Ja kuigi meie Taevane Isa oli esitanud sellise armastava üleskutse, veenis Lutsifer kolmandikku vaimulastest teda järgima ning Isa plaani meie arenguks ja igaveseks õnneks hülgama. Vastuhaku tõttu visati Saatan koos tema järgijatega välja. Nüüd püüab ta panna võimalikult paljusid Jumalale selles surelikus elus selga pöörama.

Need meie seast, kes selle plaani vastu võtsid, tegid seda oma usu tõttu Jeesusesse Kristusesse, kes pakkus end meie Päästjaks ja Lunastajaks. Ilmselt uskusime tookord, et vaatamata oma surelikele nõrkustele ja meile vastu töötavatele kurjadele jõududele on head jõud vastupandamatult suuremad.

Taevane Isa ja Jeesus Kristus tunnevad ja armastavad teid. Nad tahavad, et naaseksite nende juurde ja saaksite nendesarnaseks. Teie edusammud on nende edusammud. Te olete tundnud Püha Vaimu seda armastust kinnitamas, kui olete lugenud või kuulnud sõnu: „Sest vaata, minu töö ja minu hiilgus on see – tuua inimesele surematus ja igavene elu.”²

Jumalal on vägi meie teed kergendada. Ta toitis Iisraeli lapsi mannaga nende rännakul tõotatud maale. Issand tervendas oma sureliku teenimistöö ajal haigeid, äratas üles surnuid ja vaigistas mere. Pärast ülestõusmist päästis Ta vangistusest need, kes olid ahelais.³

Ja ometi kannatas üks Tema suurimaid prohveteid, prohvet Joseph Smith, vanglas ning sai seal õppetunni, mis on meile kõigile kasulik ja meie korduvates usu proovilepanekutes vajalik: „Ja kui sind peaks heidetama auku või mõrtsukate kätte ning sulle mõistetakse surmaotsus; kui sind heidetakse sügavikku; kui tõusulaine peab sinu vastu salaplaani; kui lõikavad tuuled saavad sinu vaenlasteks; kui taevad koguvad pimedust ning kõik algained liituvad, et takistada sinu teed; ja eelkõige, kui põrgu enda lõuad ajavad end pärani, et sind neelata, siis tea, mu poeg, et kõik need asjad annavad sulle kogemusi ja on sinule kasuks.”⁴

Võib-olla mõtisklete te põhjendatult, miks laseb armastav ja kõikvõimas Jumal meie surelikel proovilepanekutel nii raske olla. Sest Ta teab, et selleks, et elada igavesti peredega Tema juures, peame me oma vaimse puhtuse ja mõõdu poolest kasvama. Selleks, et seda võimaldada, andis Taevane Isa meile Päästja ja väe ise usuga otsustada, kas me peame Tema käske ja parandame meelt ning tuleme nõnda Tema juurde.

Isa õnneplaani keskpunkt on see, et me saame üha enam Tema Armsa Poja, Jeesuse Kristuse sarnaseks. Päästja eeskuju on kõiges meie parim teenäitaja. Ka Temal oli vaja ennast tõestada. Ta pidas vastu kõigi Taevase Isa laste nimel ja maksis kõigi meie pattude eest. Ta tundis kõigi nende kannatusi, kes on tulnud ja tulevad surelikkusesse.

Kui te mõtlete, kui palju valu te suudate taluda, siis tuletage meelde Teda. Ta kannatas teie kannatusi, et teada, kuidas teid toetada. Ta ei pruugi küll teie koormat ära võtta, kuid annab teile jõudu, tröösti ja lootust. Ta tunneb teed. Tema jõi kibedast karikast. Tema pidas vastu kõigi kannatustele.

Armastav Päästja kosutab ja trööstib teid. Tema teab, kuidas teid ükskõik millises proovilepanekus aidata. Alma õpetas:

„Ja tema läheb, kannatades kõiksugu valusid ja kannatusi ja kiusatusi; ja seda seepärast, et läheks täide sõna, mis ütleb, et ta võtab enda peale oma rahva valud ja haigused.

Ja ta võtab enda peale surma, et ta võiks päästa lahti surma köidikud, mis seovad tema rahvast; ja ta võtab enda peale nende jõuetused, et ta sisemus võiks olla täidetud halastusega vastavalt lihale, et ta võiks teada vastavalt lihale, kuidas aidata oma rahvast vastavalt nende jõuetusele.”⁵

Üks viis, kuidas Ta teid aitab, on see, et Ta kutsub teid alati Teda meeles pidama ja Tema juurde tulema. Ta on julgustanud meid:

„Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!

Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele.”⁶

Te tulete Tema juurde, kui toitute rõõmuga Tema sõnadest, rakendate meeleparanduseni viivat usku, otsustate lasta Tema volitatud teenijal end ristida ja liikmeks kinnitada, ning peate siis Jumalaga sõlmitud lepinguid. Tema saadab Püha Vaimu teile kaaslaseks, trööstijaks ja teejuhiks.

Kui te elate Püha Vaimu anni vääriliselt, saab Issand juhatada teid turvalisse keskkonda ka siis, kui te ei näe teed. Mulle on Ta näidanud kõige sagedamini üht-kaht sammu. Harva on Ta lasknud mul heita pilku kaugesse tulevikku, kuid ka need harvad vilksatused juhatavad mu igapäevaelu otsuseid.

Issand selgitas:

„Te ei või praegu, oma loomulike silmadega, näha oma Jumala kavatsusi nende asjade suhtes, mis tulevad edaspidi, ega seda auhiilgust, mis rohkele viletsusele järgneb.

Sest pärast rohket viletsust tulevad õnnistused.”⁷

Suurim õnnistus, mis kaasneb, kui tõestame, et me katsumustes oma lepingutele ustavaks jääme, on meie iseloomu muutumine. Kui otsustame oma lepinguid pidada, saavad Jeesuse Kristuse vägi ja Tema lepituse õnnistused meis toimida. Meie süda saab leebuda, selleks et armastada, andestada ja teisi Päästja juurde kutsuda. Meie usaldus Issanda vastu suureneb. Meie hirmud vähenevad.

Kuigi selliseid õnnistusi lubatakse läbi viletsuse, ei aja me viletsust siiski taga. Meil on surelikkuses rohkelt võimalusi end tõestada, läbida piisavalt raskeid proovilepanekuid, et üha rohkem Päästja ja oma Taevase Isa sarnaseks saada.

Lisaks peame märkama teiste vaeva ja püüdma neid aidata. See on eriti raske siis, kui ka meid ennast valusalt proovile pannakse. Kuid me avastame, et kui me ka veidi kellegi teise koormat kergendame, tugevdatakse meie selga ja me tunnetame pimeduses valgust.

Issand on selles meie Eeskuju. Kannatanud juba nii suurt valu, et kui Ta poleks olnud Jumalale Sündinud Poeg, oleks Ta ära surnud, vaatas Ta Kolgata ristil oma surmanuhtluse täideviijate poole ja ütles oma Isale: „Anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!”⁸ Kannatades kõigi eest, kes kunagi elavad, vaatas Ta ristilt Johannese ja omaenda kurvastava ema poole ning teenis teda tema katsumuses:

„Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seisvat oma ema ja jüngrit, keda ta armastas, ütleb ta emale: „Naine, vaata, see on su poeg!”

Pärast ta ütleb jüngrile: „Vaata, see on su ema!” Ja sestsamast tunnist võttis jünger ta oma kotta.”⁹

Oma tegudega sel pühimal päeval andis Ta meie kõigi eest oma elu. Ta ei pakkunud mitte ainult abi selles elus, vaid igavest elu tulevikus.

Olen näinud inimesi kohutavates katsumustes ustavaks jäädes suurtesse kõrgustesse tõusmas. Tänapäeval leiab neid näiteid kogu Kirikust. Vastuseis ajab inimesed põlvili. Pidades ustavalt vastu ja pingutades, saavad neist rohkem Päästja ja meie Taevase Isa sarnased.

Ma sain oma emalt veel teisegi õppetunni. Ta põdes tüdrukueas difteeriat ja peaaegu suri. Hiljem oli tal seljaaju põletik. Tema isa suri noorena ning mu ema ja ta vennad aitasid seega oma ema toetada.

Ta kannatas kogu elu haiguste tagajärjel tekkinud katsumuste käes. Kümne viimase eluaasta jooksul vajas ta mitut operatsiooni. Kuid kõige selle kestel jäi ta ka voodihaigena Issandale ustavaks. Ainus pilt tema magamistoa seinal kujutas Päästjat. Tema viimased sõnad mulle olid: „Hal, su hääl kostub, nagu sa oleksid külmetada saanud. Sa peaksid enda eest paremini hoolitsema.”

Tema matustel kõneles viimasena vanem Spencer W. Kimball. Öelnud midagi tema katsumuste ja ustavuse kohta, ütles ta sisuliselt seda: „Osa teist võib imestada, miks Mildred nii palju ja nii pikalt kannatas. Ma ütlen teile. Sest Issand tahtis teda veel veidi lihvida.”

Ma väljendan oma tänu neile paljudele Jeesuse Kristuse Kiriku ustavatele liikmetele, kes vankumatus usus koormaid kannavad, ja kes aitavad teistel nende koormaid kanda, samal ajal kui Issand neid veel veidi lihvida püüab. Lisaks väljendan oma armastust ja imetlust kogu maailma hooldajatele ja juhtidele, kes teenivad teisi, samal ajal kui neid ennast ja nende perekonda nõnda lihvitakse.

Ma tunnistan, et me oleme Taevase Isa lapsed ja Ta armastab meid. Ma tunnen president Russell M. Nelsoni armastust kõigi vastu. Ta on täna maailmas Issanda prohvet. Tunnistan seda Issanda Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.