Melkisedeki preesterlus ja võtmed

Ma otsustasin kõnelda põhjalikumalt Jumala preesterlusest, teemal, millest kolm eelkõnelejat juba rääkisid ja kes õpetasid meile, kuidas preesterlus õnnistab naisi, noori naisi, noori mehi.

Preesterlus on jumalik vägi ja volitus, mis on meie kätte usaldatud, et kasutada seda Jumala töö tegemiseks Tema kõikide laste heaks. Preesterlus pole need, kes on pühitsetud preesterluse ametisse või kes seda volitust kasutavad. Mehed, kes preesterlust hoiavad, ei ole preesterlus. Ehkki me ei peaks pühitsetud mehi kutsuma preesterluseks, on neid kohane kutsuda preesterluse hoidjateks.

Preesterluse vägi eksisteerib nii Kirikus kui ka perekonnas. Kuid preesterluse väe ja preesterluse volituse otstarve on Kirikus teistsugune kui perekonnas. Kõik see on vastavuses põhimõtetega, mille Issand on kehtestanud. Jumala plaani eesmärk on juhtida Ta lapsed igavesse ellu. Surelikud perekonnad on selle plaani juures väga olulised. Kirik on selleks, et pakkuda õpetust, volitust ja talitusi, mis on vajalikud selleks, et peresuhted pikeneksid igavikku. Seega on perekonnal ja Jeesuse Kristuse Kirikul vastastikku tugevdavad suhted. Preesterluse õnnistused, nagu evangeeliumi täius, ja talitused, nagu ristimine, kinnitamine ja Püha Vaimu anni saamine, templiand ja igavene abielu, saavad osaks nii meestele kui ka naistele.¹

Preesterlus, millest me sealjuures räägime, on Melkisedeki preesterlus, mis taastati evangeeliumi taastamise alguses. Joseph Smith ja Oliver Cowdery pühitseti Peetruse, Jaakobuse ja Johannese poolt, kes kuulutasid, et nad „hoiavad oma valduses kuningriigi ja aegade täiuse evangeeliumi ajajärgu võtmeid” (ÕL 128:20). Need vanemapostlid said selle volituse Päästja enda käest. Kõik teised preesterluse volitused või ametid on Melkisedeki preesterluse lisa (vt ÕL 107:5), kuna see „hoiab juhtimise õigust ja tal on vägi ja võim kõikide kiriku ametite üle kõikidel maailma ajastutel” (ÕL 107:8).

Kirikus kasutatakse kõrgema preesterluse, Melkisedeki preesterluse volitust, ja vähemat ehk Aaroni preesterlust, preesterluse juhi, näiteks piiskopi või juhataja juhatusel, kes hoiab selle preesterluse võtmeid. Selleks, et mõista preesterluse volituse kasutamist Kirikus, peame mõistma preesterluse võtmete põhimõtet.

Kuningriigi Melkisedeki preesterluse võtmed andsid Peetrus, Jaakobus ja Johannes, kuid sellega polnud preesterluse võtmete taastamine lõppenud. Mõned preesterluse võtmed saadi hiljem. Selle ajajärgu esimese templi pühitsemise järel Ohio osariigis Kirtlandis taastasid kolm prohvetit – Mooses, Eelijas ja Eelija – „selle ajajärgu võtmed”, mille hulka kuulusid Iisraeli kokkukogumise ja Issanda templite töö võtmed (ÕL 110), nagu president Eyring meile nii veenvalt kirjeldas.

Võtmete kasutamise kõige tuttavam näide on preesterluse talituste tegemine. Talitus on püha tegu, mis tähistab lepingute sõlmimist ja õnnistuste lubamist. Kirikus tehakse kõik talitused preesterluse juhi volitusel, kes hoiab selle talituse võtmeid.

Tavaliselt viivad talituse läbi isikud, kes on pühitsetud preesterluse ametisse, tegutsedes kellegi juhatusel, kes hoiab preesterluse võtmeid. Näiteks Aaroni preesterluse erinevate ametite hoidjad viivad läbi sakramenditalitust piiskopi võtmete ja juhatuse kaudu, kes hoiab Aaroni preesterluse võtmeid. Sama põhimõte kehtib preesterluse talituste kohta, mida naised templis läbi viivad. Kuigi naistel ei ole preesterluse ametit, viivad nad läbi pühasid talitusi templipresidendi volitusel, kes hoiab templitalituste võtmeid.

Veel üks näide preesterluse volitusest kellegi juhtimisel, kes hoiab võtmeid, on meeste ja naiste õpetused, keda on kutsutud õpetama evangeeliumi, olgu siis oma kodukoguduse klassides või misjonil. Teised näited on need, kes on koguduses juhid ja kasutavad oma kutsete tõttu preesterluse volitust juhtimiseks, olles asetatud ametisse ning tehes seda preesterluse juhi juhtimisel, kes hoiab koguduses või vaias võtmeid. Nii kasutatakse ja nauditakse preesterluse volitust ja väge Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus.²

Preesterluse volitust kasutatakse ja selle õnnistused täituvad samuti viimse aja pühade perekondades. Ma pean perekondade all silmas preesterluse hoidjast meest ja naist, kes on abielus, ning nende lapsi. Samuti lisan ma sellele variatsioonid ideaalsetest suhetest, mis on põhjustatud näiteks surma või lahutuse tõttu.

Põhimõte, et preesterluse volitust võib kasutada üksnes kellegi juhatusel, kes hoiab vastavaid võtmeid, on Kirikus kõige alus, kuid see ei kehti perekonnas. Näiteks isa juhib ja kasutab oma peres preesterlust preesterluse volitusel, mis tal on. Tal pole vaja juhatust või luba kelleltki, kes hoiab preesterluse võtmeid, selleks et täita oma erinevaid ülesandeid peres. Nende hulka kuuluvad oma pereliikmete nõustamine, perekoosolekute pidamine, preesterluse õnnistuse andmine oma naisele ja lastele või tervendava õnnistuse andmine pereliikmetele või teistele.³ Kiriku juhid õpetavad pereliikmeid, kuid nad ei juhi preesterluse volituse kasutamist peres.

Sama põhimõte kehtib, kui isa puudub ja ema on perepea. Ta juhib oma kodu ja toob oma perele preesterluse väe ja õnnistused oma templianni ja templis tehtud pitseerimise kaudu. Kuigi ta ei ole volitatud andma preesterluse õnnistusi, mida saavad anda üksnes teatud preesterluse ametit hoidvad isikud, saab ta täita kõiki teisi pere juhtimisega seotud ülesandeid. Seda tehes kasutab ta preesterluse väge laste heaks, keda ta juhib, olles perepea.⁴

Kui isad suurendavad oma preesterlust peres, edendab see Kiriku missiooni sama palju kui miski muu, mida nad võivad teha. Isad, kes hoiavad Melkisedeki preesterlust, peaksid kasutama oma volitust veenmisega, pikameelsusega, lahkuse ja tasadusega ning teesklematu armastusega (vt ÕL 121:41). Selline kõrge standard kogu preesterluse volituse kasutamisel on kõige olulisem perekonnas. Preesterluse hoidjad peaksid samuti pidama kinni käskudest, et neil oleks preesterluse vägi anda oma pereliikmetele õnnistusi. Nad peaksid hoidma armastavaid peresuhteid, et pereliikmed tahaksid neilt õnnistusi küsida. Ja vanemad peaksid julgustama rohkem preesterluse õnnistusi peres.⁵

Otsides sellel konverentsiistungil hetkeks pelgupaika meie surelikest muredest seoses hävitava pandeemiaga, on meile õpetatud igaviku suurepäraseid põhimõtteid. Ma innustan igaüht meist, et meie silm oleks „pühendunud” neid igaviku tõdesid vastu võtma, nii et meie ihu oleks „täis valgust” (3Ne 13:22).

Piiblis ja Mormoni Raamatus üles tähendatud jutluses rahvahulkadele õpetas Päästja, et surelikud ihud võivad olla täis valgust või täis pimedust. Meie tahame muidugi olla täidetud valgusega ja meie Päästja õpetas meile, mida me peame selleks tegema. Me peaksime kuulama sõnumeid igaviku tõdede kohta. Ta kasutas näitena meie silma, mille kaudu laseme valguse oma ihusse. Kui meie silm „on pühendunud” ehk teisisõnu, kui me keskendume igavese valguse ja mõistmise saamisele, „saab kõik su ihu täis valgust” (Mt 6:22; 3Ne 13:22), selgitas Ta. Kuid kui meie „silm on halb”, siis see tähendab, et otsime halba ja võtame selle oma ihusse, hoiatas Ta, et „su ihu [on] täis pimedust” (s 23). Teisisõnu valgus või pimedus meie ihus sõltub sellest, kuidas me õpetatud igavesi tõdesid näeme ehk vastu võtame.

Me peaksime järgima Päästja kutset otsida igaviku tõdesid ja küsida, et neid mõista. Ta lubas, et meie Isa taevas on valmis õpetama igaühele tõdesid, mida nad otsivad (vt 3Ne 14:8). Kui me seda soovime ja meie silm on pühendunud nende vastuvõtmisele, lubab Päästja, et igaviku tõed „avatakse” meile (vt 3Ne 14:7–8).

Vastupidiselt sellele soovib Saatan meie mõtlemist segadusse ajada või juhtida meid eemale tähtsatest asjadest, nagu Jumala preesterluse kasutamine. Päästja hoiatas „valeprohveteist, kes tulevad teie juurde lammaste riideis, aga seestpidi on nad kiskjad hundid!” (3Ne 14:15) Ta andis meile viisi, et aidata meil valida välja tõde erinevate õpetuste hulgast, mis võivad meid segadusse viia. Ta õpetas: „Nende viljadest te tunnete neid.” (3Ne 14:16) „Hea puu ei või kanda halba vilja ega halb puu kanda head vilja” (s 18). Seetõttu peaksime vaatama põhimõtete, mida õpetatakse, ja inimeste, kes õpetavad, lõpptulemust ehk „vilja”. See on parim vastus paljudele vastuväidetele, mida kuuleme Kiriku ning selle õpetuste, eeskirjade ja juhtimise kohta. Kasutage Päästja õpetatud moodust. Vaadake vilju – tulemusi.

Mõeldes evangeeliumi ja Jeesuse Kristuse taastatud Kiriku viljadele, rõõmustame selle üle, kuidas Kirik on oma elavate liikmete elu jooksul laienenud Põhja-Ameerika lääneosa mägiste piirkondade kohalikest kogudustest nii suureks, et enamik selle üle 16 miljoni liikme elavad muudes riikides kui Ameerika Ühendriigid. Selle kasvuga seoses oleme tunnetanud, et kasvab Kiriku võimekus oma liikmeid abistada. Me aitame kinni pidada käskudest, täita kohustust jutlustada taastatud evangeeliumi, kokku koguda Iisraeli ja ehitada templeid kogu maailmas.

Meid juhib prohvet, president Russell M. Nelson, kelle juhtimist kasutas Issand selleks, et saavutada areng, mida oleme kogenud tema enam kui kaks aastat kestnud juhtimise ajal. Nüüd on meil au kuulda kõnelemas president Nelsonit, kes õpetab meile, kuidas selles taastatud Jeesuse Kristuse Kirikus neil rasketel aegadel veelgi rohkem areneda.

Ma tunnistan nende asjade õigsusest ja ühinen teiega, palvetades meie prohveti eest, keda me järgmisena kuuleme, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.