2010–2019
Pühadus ja õnneplaan
2019. a sügisene üldkonverents


Pühadus ja õnneplaan

Suur õnn tuleb suurema isikliku pühaduse kaudu.

Mu kallid vennad ja õed! Olen palvetanud, et vägi aitaks teid õnneotsinguil. Osa teist võib tunda end juba praegu piisavalt õnnelikuna, kuid kindlasti ei ütleks keegi ära veelgi suurema õnne pakkumisest. Igaüks võtaks innuga vastu garanteeritud kestva õnne pakkumise.

Just seda on Taevane Isa, Tema Armas Poeg Jeesus Kristus ja Püha Vaim pakkunud igale Taevase Isa vaimulapsele, kes elab praegu või tulevikus või on kunagi elanud siin maailmas. Seda pakkumist kutsutakse mõnikord õnneplaaniks. Selle kohta ütles nii prohvet Alma, kui ta õpetas oma poega, kes armetuna patus vaevles. Alma teadis, et pahelisusest ei või kunagi saada õnne ei tema pojale ega ühelegi Taevase Isa lapsele.1

Ta õpetas oma pojale, et ainus tee õnnele on üha suurenev pühadus. Ta tegi selgeks, et suuremat pühadust on võimalik saavutada selle kaudu, kui Jeesuse Kristuse lepitus meid puhastab ja täiustab.2 Üksnes siis, kui meil on usku Jeesusesse Kristusesse, kui jätkame meeleparandust ja peame käske, saame nõuda endale kestvat õnne, mida me kõik igatseme tunda ja endale hoida.

Minu tänane palve on see, et võiksin aidata teil mõista, et suurem õnn tuleb suuremast isiklikust pühadusest, nii et te asuksite selle tõekspidamise järgi tegutsema. Seejärel jagan oma teadmisi selle kohta, mida võime teha, et väärida seda andi saada veelgi pühamaks.

Pühakirjades õpetatakse meile, et lisaks muule saab meid pühitseda või me võime saada pühamaks, kui rakendame usku Kristusesse,3 näitame, et oleme kuulekad,4 parandame meelt,5 ohverdame Tema nimel,6 saame pühad talitused ja peame kinni Temaga sõlmitud lepingutest.7 Pühaduse anni väärimiseks tuleb olla alandlik,8 vaga9 ja kannatlik.10

Sain ühe kogemuse suurema pühaduse soovimise kohta Soolajärve templis. Läksin templisse esimest korda, ilma et mulle oleks eriti räägitud, mida oodata. Olin näinud hoonel sõnu „Issandale pühitsetud” ja „Issanda koda”. Tundsin suurt ootusärevust, kuid kahtlesin samas, kas olen sisseminemiseks valmis.

Mu ema ja isa kõndisid minu ees, kui me templisse läksime. Meil paluti näidata väärilisuse kinnituseks oma soovitusi.

Mu vanemad tundsid meest vastuvõtulauas ja jäid seega veidikeseks ajaks temaga juttu ajama. Mina läksin üksinda edasi suurde ruumi, kus kõik oli säravvalge. Silmitsesin lage, mis asus minu kohal nii kõrgel, et see näis lahtise taevana. Tol hetkel jäi mulle selge mulje, et olen seal juba varem olnud.

Kuid siis kuulsin väga mahedat häält, mis polnud minu enda oma. Mulle lausuti mahehäälselt need sõnad: „Sa pole siin kunagi varem olnud. Sulle meenub hetk enne sinu sündi. Sa olid samasuguses pühas paigas. Sa tundsid, et Päästja tuleb kohe sinna, kus sa seisid. Ja sa tundsid õnne, sest sa olid innukas Teda nägema.”

Too kogemus Soolajärve templis oli vaid hetkeline. Ja ometi tekitab mälestus sellest ikka veel rahu-, rõõmu- ja õnnetunnet.

Sain sel päeval mitu õppetundi. Üks neist oli, et Püha Vaim räägib vaiksel tasasel häälel. Ma võin Teda kuulda, kui mu südames on vaimne rahu. Ta tekitab õnne- ja kindlustunnet, et saan pühamaks. Ja sellega kaasneb alati õnn, mida neil esimestel hetkedel Jumala templis tundsin.

Te olete täheldanud nii omaenda kui ka teiste elus õnnelikkuse imet, mis lähtub üha suurenevast pühadusest, üha rohkem Päästja sarnaseks saamisest. Olen viibinud viimastel nädalatel voodi äärel inimeste juures, kes võisid seista silmitsi surmaga täies usus Päästjasse ja õnneliku näoilmega.

Ühe mehe ümber oli tema perekond. Ta ajas oma naisega vaikselt juttu, kui ma oma pojaga sisse astusin. Olin tundnud neid palju aastaid. Olin näinud, kuidas Jeesuse Kristuse lepitus nende ja nende pereliikmete elus toimis.

Nad olid otsustanud üheskoos lõpetada meditsiinilised püüded Tema elu pikendada. Kui ta meiega rääkis, kaasnes sellega vaikne tunne. Ta naeratas, kui väljendas tänu evangeeliumi ning selle puhastava mõju eest talle ja tema armsale perele. Ta rääkis oma õnnelikest templis teenimise aastatest. Mehe palve peale võidis mu poeg tema pea pühitsetud õliga. Mina pitseerisin võidmise. Seda tehes sain selge innustuse talle öelda, et ta näeb peagi oma Päästjat palgest palgesse.

Lubasin talle, et ta tunneb õnne, rõõmu ja Päästja heakskiitu. Ta naeratas soojalt, kui lahkusime. Ta viimased sõnad mulle olid: „Ütle Kathyle, et ma armastan teda.” Minu naine Kathleen oli innustanud paljude aastate jooksul tema perekonna sugupõlvi kuulama Päästja kutset tulla Tema juurde, sõlmida ja pidada pühi lepinguid ning olla seeläbi suurema pühaduse tulemusel saadava õnne vääriline.

Mõned tunnid hiljem ta suri. Tema surmale järgnenud nädalate jooksul tõi tema naine minu abikaasale ja mulle kingituse. Ta naeratas, kui ajasime juttu. Ta ütles armsasti: „Ma ootasin, et hakkan tundma kurbust ja üksildust. Ma tunnen end nii õnnelikuna. Kas see on teie arvates õige?”

Teades, kui väga ta oma abikaasat armastas ja kuidas nad mõlemad olid hakanud Issandat tundma, armastama ja teenima, ütlesin ma talle, et ta õnnetunne on lubatud and, kuna teda oli muudetud ta ustava teenimise kaudu pühamaks. Tema pühadus oli teinud ta selle õnne vääriliseks.

Mõni, kes täna kuulab, võib mõtiskleda: „Miks mina ei tunne seda ustavatele lubatud rahu ja õnne? Olen jäänud kohutavas vastuseisus ustavaks, kuid õnne ma ei tunne.”

Ka prohvet Joseph Smith seisis silmitsi sellise proovilepanekuga. Ta palvetas ja palus Missouri osariigis Libertys vangis olles leevendust. Ta oli olnud Issandale ustav. Ta oli muutunud pühamaks. Ja ometi ta tundis, et õnn on talle keelatud.

Issand õpetas talle kannatlikkust, mida me kõik oma surelikul katseajal mingil hetkel ja ehk isegi pikema perioodi jooksul vajame. See on Issanda sõnum Tema ustavale ja kannatavale prohvetile:

„Ja kui sind peaks heidetama auku või mõrtsukate kätte ning sulle mõistetakse surmaotsus; kui sind heidetakse sügavikku; kui tõusulaine peab sinu vastu salaplaani; kui lõikavad tuuled saavad sinu vaenlasteks; kui taevad koguvad pimedust ning kõik algained liituvad, et takistada sinu teed; ja eelkõige, kui põrgu enda lõuad ajavad end pärani, et sind neelata, siis tea, mu poeg, et kõik need asjad annavad sulle kogemusi ja on sinule kasuks.

Inimese Poeg on laskunud neist kõigist allapoole. Oled siis sina suurem kui tema?

Seepärast, püsi oma teel, ja preesterlus jääb sinuga, sest nende piirid on seatud, nad ei saa neid ületada. Sinu päevad on teada ja sinu aastate arvu ei vähendata; seepärast, ära karda seda, mida inimene võib teha, sest Jumal on sinuga igavesest ajast igavesti.”11

Sama õppetunni andis Issand Iiobile, kes maksis ränka hinda, et lepitus saaks teda pühamaks muuta. Me teame, et Iiob oli püha, kuna meil on tema kohta tutvustus: „Uusimaal oli mees, Iiob nimi. See mees oli vaga ja õiglane, ta kartis Jumalat ja hoidus kurjast.”12

Kuid siis kaotas Iiob oma varanduse, oma pere ja isegi oma tervise. Ehk on teil meeles, et Iiob kahtles, kas ta ikka väärib suuremat õnne, kuna ta oli saanud suurema viletsuse kaudu pühamaks. Iiobile näis, et pühadus oli toonud endaga viletsust.

Ometi andis Issand Iiobile sama täpsustava õppetunni, mille Ta andis Joseph Smithile. Ta lasi Iiobil näha enda südantlõhestavat olukorda vaimsete silmadega. Ta ütles:

„Pane nüüd vöö vööle kui mees, mina küsin sinult ja sina seleta mulle!

Kus olid sina siis, kui mina rajasin maa? Vasta, kui sul niipalju tarkust on!

Kes määras selle mõõdud? Küllap sa tead! Või kes vedas selle üle mõõdunööri?

Mille peale on selle alussambad paigale pandud? Või kes asetas selle nurgakivi,

kui hommikutähed üheskoos hõiskasid ja kõik Jumala pojad tõstsid rõõmukisa?”13

Kui Iiob seejärel meelt parandas, kuna ta oli öelnud, et Jumal on ebaõiglane, lubati tal näha oma katsumusi kõrgemal ja pühamal viisil. Tal oli teinud meeleparandust.

„Siis Iiob kostis Jehoovale ja ütles:

„Mina tean, et sina suudad kõike ja et sinul ei ole ükski asi võimatu!

Kes see on, kes mõistmatult püüab varjata sinu nõu? Seepärast ma olen jutustanud, millest ma pole aru saanud, asjadest, mis mulle on imelikud ja mida ma ei mõista!

Kuule siis ometi ja ma räägin, mina küsin sinult ja sina seleta mulle.

Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud!

Seepärast ma võtan kõik tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas!””14

Kui Iiob meelt parandas ja seeläbi pühamaks sai, õnnistas Issand teda kaugelt enamaga kui see, mille ta oli kaotanud. Kuid Iiobi jaoks võis olla suurim õnnistus tema pühaduse suurenemine viletsuse ja meeleparanduse kaudu. Ta oli vääriline tundma allesjäänud elupäevadel suuremat õnne.

Suurem pühadus ei tule, kui seda pelgalt paluda. See tuleb siis, kui teha seda, mida Jumal vajab, et meid muuta.

President Russell M. Nelson on andnud minu silmis parimat nõu, kuidas liikuda mööda lepingurada suurema pühaduse poole. Ta näitas teed, kui ta õhutas:

„Kogege igapäevase meeleparanduse jõudu andvat väge – püüdes iga päev ennast natuke parandada.

Kui otsustame meelt parandada, siis otsustame muutuda! Me lubame Päästjal muuta ennast oma parimaks versiooniks. Me otsustame vaimselt kasvada ja tunda rõõmu – lunastusrõõmu Temas. Kui otsustame meelt parandada, siis otsustame saada rohkem Jeesuse Kristuse sarnaseks!”

President Nelson jätkas meie innustamist, kui püüame saada pühamaks, järgmiste sõnadega: „Issand ei oota meilt selles ‥ staadiumis täiuslikkust. Kuid Ta ootab, et saaksime puhtamaks. Igapäevane meeleparandus teeb meid puhtamaks.”15

Ka president Dallin H. Oaks on aidanud mul näha ühes varasemas konverentsikõnes selgemalt, kuidas pühaduses kasvada ja kuidas teada, et me selles suunas liigume. Ta on öelnud: „Kuidas saavutada vaimsust? Kuidas jõuda selle pühaduseastmeni, kus Püha Vaim saab olla meie pidev kaaslane? Kuidas hakata nägema ja hindama selle maailma asju igaviku vaatenurgast?”16

President Oaksi vastus algab suuremast usust Jeesusesse Kristusesse kui meie armastavasse Päästjasse. See paneb meid iga päev andestust paluma ja Tema käske täites Teda iga päev meeles pidama. Selline suurem usk Jeesusesse Kristusesse tekib, kui toitume iga päev rõõmuga Tema sõnast.

Kirikulaulus „Mul pühadust anna” soovitatakse ühte palvetamise viisi, mis aitaks saada pühamaks. Autor vihjab targalt, et pühadus, mille poole püüdleme, on armastava Jumala and, mida antakse aja jooksul, pärast kõike seda, mida me ise teha saame. Mäletate viimast salmi:

Mul puhtust Sa saada,

mul jõudu Sa too,

et väldiksin pattu

ja teeksin Su tööd.

Siis kord Sinu riiki

võin siseneda.

Siis õndsam ja püha,

Su sarnasem ma.17

Ükskõik milline on meie olukord ja kus me lepingurajal teel koju parasjagu asume, saagu meie palved suurema pühaduse nimel vastuse. Ma tean, et kui meie palve täidetakse, suureneb ka meie õnn. See võib tulla aeglaselt, kuid ei jää tulemata. Olen saanud selle kinnituse armastavalt Taevaselt Isalt ja Tema Armsalt Pojalt Jeesuselt Kristuselt.

Tunnistan, et Joseph Smith oli Jumala prohvet, et president Russell M. Nelson on praegu meie elav prohvet. Isa Jumal elab ja armastab meid. Ta tahab, et tuleksime oma perega koju Tema juurde. Meie armastav Päästja kutsub meid Teda järgima, kui oleme rännakul koju. Nemad on tee ette valmistanud. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.