Issanda tagasitulekuks valmistumine

Kahe nädala pärast tähistame ülestõusmispühi. Ülestõusmine kinnitab Jeesuse Kristuse jumalikkust ja Isa, Jumala olemasolu. Meie mõtteis on Päästja ja mõtiskleme „Tema võrratu elu tõelisusest ja Tema suure lepitava ohverduse lõpmatust väest”¹. Loodan, et mõtleme ka Tema eelseisvale tagasitulekule, mil „Tema valitseb kui kuningate Kuningas ja isandate Isand”².

Mõni aeg tagasi osalesin Argentinas Buenos Aireses ühel konverentsil koos paljude eri usundite juhtidega. Nende armastus kaasinimese vastu oli silmanähtav. Nad olid otsustanud leevendada kannatusi ja aidata inimesi välja rusutusest ja vaesusest. Mõtisklesin selle Kiriku arvukatele humanitaarabialastele ettevõtmistele, sealhulgas koostööprojektidele mitme konverentsil esindatud usurühmitusega. Tundsin sügavat tänu Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmete helduse eest, mis teeb sellise Kristuse-sarnase teenimise võimalikuks.

Sel hetkel kinnitas Püha Vaim mulle kahte asja. Esiteks seda, et ajaliste vajaduste eest hoolitsemise töö on tähtis ja peab jätkuma. Teine asi oli ootamatu, kuid vägev ja selge. See oli järgmine: lisaks isetule teenimisele on ülioluline valmistada maailma Issanda Jeesuse Kristuse teiseks tulemiseks.

Tema tulles rusutus ja ebaõiglus ainuüksi ei vähene, vaid lakkavad.

„Hunt elab koos tallega ja leopard magab kitsekese kõrval; ja vasikas ja noor lõvi ja nuumveis üheskoos; ning pisuke laps juhib neid. ‥

Nad ei tee paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Issanda tundmist, nagu veed katavad merepõhja.”³

Vaesus ja kannatused ainuüksi ei kahane, vaid kaovad:

„Neil ei ole siis enam nälga ega janu; ka ei lange nende peale päikest ega mingisugust palavat;

sest Tall, kes on keset aujärge, hoiab neid ja juhatab nad elava vee allikaile; ja Jumal pühib ära kõik pisarad nende silmist!”⁴

Alles ei jää isegi surmaga kaasnevat valu ja kurbust:

„Sel päeval ei sure väikelaps enne, kui ta on vana; ja tema eluaeg saab olema kui puu iga;

ja kui ta sureb, ta ei maga, nagu öeldakse, mullas, vaid muudetakse ühe silmapilguga ja tõmmatakse üles, ja tema puhkepaik saab olema auline.”⁵

Seega, tehkem kõik, mis on meie võimuses, et leevendada kannatusi ja kurbust praegu, ning tehkem üha suurema hoolega ja pühendunult vajalikke ettevalmistusi päevaks, mil valu ja kurjus on täiesti lõppenud ning „Kristus ‥ isiklikult valitse[b] maa peal ja ‥ maa uuendatakse ning saab paradiisliku hiilguse”⁶. See päev on lunastuse ja kohtumõistmise päev. Endine Durhami krahvkonna anglikaani piiskop, dr N. T. Wright, on tabavalt kirjeldanud Kristuse lepituse, ülestõusmise ja kohtumõistmise olulisust võitluses ebaõiglusega ja püüdlustes, et kõik saaks olema õigesti.

Ta ütles: „Jumal on sätestanud päeva, mil Ta laseb maailma üle õigesti kohut mõista mehel, kelle ta on määranud – ja ta on andnud selle kohta kõigile kinnituse, äratades selle mehe surnuist. Naatsareti Jeesuse ja eriti tema surnuist ülestõusmise kohta käivad tõsiasjad on selle garantii aluseks, et maailm pole juhuslik. Kõik ei lõpe kaosega. Meie praegused õiglased teod pole pime vilelöömine, püüdmaks toestada hoonet, mis lõpuks kokku langeb, ega auto remontimine, mis tuleks tegelikult viia vanarauaks. Kui Jumal äratas Jeesuse surnuist, oli see mikrokosmiline sündmus lühikokkuvõte makrokosmilisest kohtumõistmisest ehk ülim lootuseseeme. Jumal teatas nii vägevalt, kui on üldse võimalik ette kujutada, et Naatsareti Jeesus on tõepoolest Messias. Iroonilisimal kombel ajaloos sai [Jeesusele] endale osaks julm ja ebaõiglane kohtumõistmine, jõudes paika, mis sümboliseeris kogu ajaloo hulgalist julmust ja ebaõiglust ning koondas selle ühtekokku, et ta saaks seda kaost, pimedust, julmust, ebaõiglust ise taluda ning selle väe ammendada.”⁷

Kui ma olin Buenos Aireses varem mainitud konverentsil, tegi Vaim mulle selgeks, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikul on ainulaadne õigus ja volitus teha Issanda teiseks tulemiseks vajalikke ettevalmistusi. Just sel eesmärgil see ju taastati. Kas kusagil mujal leidub rahvast, kes suhtub käesolevasse aega kui „aegade täiuse” ajajärku, mil Jumal on seadnud eesmärgiks „Kristuses kokku võ[tta] kõik”?⁸ Kui te ei leia siit kogukonda, kelle kavatsuseks on täita kõik, mis tuleb täita, et nii elavad kui surnud saaksid selleks päevaks valmistuda, kui te ei leia siit organisatsiooni, mis on nõus pühendama tohutul hulgal aega ja vara Issanda vastuvõtmiseks valmis oleva lepingurahva kogumiseks ja ettevalmistamiseks, ei leia te seda kuskilt.

Kõneledes 1831. aastal Kirikule, kuulutas Issand:

„Jumala kuningriigi võtmed usaldatakse inimesele maa peal, ja sealt veereb evangeelium välja maa äärteni. ‥

Hüüdke Issanda poole, et tema kuningriik võiks minna edasi maa peal, et selle elanikud võiksid selle vastu võtta ja olla valmis tulevasteks päevadeks, mil Inimese Poeg tuleb taevas alla, riietatuna oma auhiilguse säraga, et kohata Jumala kuningriiki, mis on rajatud maa peal.”⁹

Mida saame teha, et praegu selleks päevaks valmistuda? Saame ise rahvana valmistuda, saame koguda Issanda lepingurahvast ja saame aidata lunastada „isadele”, meie esivanematele „antud” päästmise lubadust.¹⁰ Kõik see peab mingil olulisel määral aset leidma, enne kui Issand tuleb uuesti.

Issanda naasmiseks on esiteks kõige olulisem see, et maa peal oleks rahvas, kes on valmis Teda tulles vastu võtma. Ta on öelnud, et need, kes maa peale tol päeval alles jäävad, „kõige pisukesemast kuni kõige suuremani välja, ‥ saavad täidetud Issanda tundmisega ja näevad silmast silma ja tõstavad üles oma hääle ning laulavad koos seda uut laulu, öeldes: Issand on toonud tagasi Siioni. ‥ Issand on kogunud kõik asjad üheks. Issand on toonud alla Siioni ülalt. Issand on toonud üles Siioni alt.”¹¹

Muiste võttis Jumal õigemeelse Siioni linna enda juurde.¹² Sellele vastupidiselt võtab uus Siion viimsel ajal vastu tagasituleva Issanda.¹³ Siion on südamelt puhtad, rahvas, kellel on üks süda ja üks meel, kes elab õigemeelsuses ja kelle seas pole ühtegi vaest.¹⁴ Prohvet Joseph Smith teatas: „Me peaksime seadma Siioni ülesehitamise oma tähtsaimaks eesmärgiks.”¹⁵ Me ehitame Siionit oma kodus, koguduses ja vaias üksmeele, jumalikkuse ja ligimesearmastusega.¹⁶

Peame tunnistama, et Siioni ülesehitamine leiab aset tormistel aegadel, „raevu päev[al], põletamise päev[al], laastamise, nutu, leina ja hädaldamise päev[al]; ja nagu tuulispask tuleb see terve maa palge peale, ütleb Issand”.¹⁷ Seega on vaiadesse kogunemine „kaitseks ja varjupaigaks tormi ja raevu eest, kui see valatakse lahjendamata kujul välja kogu maa peale”.¹⁸

Nii nagu endisajal, me „kohtu[me] tihti, et paastuda ja palvetada ja rääkida üksteisega oma hingede heaolust. Ja ‥ et osa saada leivast ja [veest] Issanda Jeesuse mälestuseks.”¹⁹ President Russell M. Nelson selgitas viimasel oktoobrikuisel üldkonverentsil: „Kiriku kauaaegne eesmärk on aidata kõikidel liikmetel suurendada usku meie Issandasse Jeesusesse Kristusesse ja Tema lepitusse, aidata neil teha ja pidada lepinguid Jumalaga ning tugevdada ja pitseerida nende peresid.”²⁰ Seoses sellega rõhutab ta, kui tähtsad on templilepingud, hingamispäeva pühitsemine ja igapäevane kodukeskne evangeeliumi nautimine, mida toetatakse kirikus ühtse õppekavaga. Me tahame Issanda kohta teada ja tahame Issandat tunda.²¹

Siioni ülesehitamine põhineb Issanda pikka aega hajutatud lepingurahva kokkukogumisel.²² „Me usume tegelikku Iisraeli kogumisse ja kümne suguharu taastamisse.”²³ Kõik, kes parandavad meelt, usuvad Kristust ja saavad ristitud, on Tema lepingurahvas.²⁴ Issand ise kuulutas prohvetlikult, et enne Tema naasmist jutlustatakse evangeeliumi kogu maailmas²⁵, „et taastada [Tema] rahvast, kes on Iisraeli kojast”²⁶, „ja siis tuleb lõpp”²⁷. Täitumas on Jeremija prohvetlik kuulutus:

„Seepärast, vaata, päevad tulevad, ütleb Jehoova, mil enam ei öelda: „Nii tõesti kui Jehoova elab, kes tõi Iisraeli lapsed ära Egiptusemaalt!”

Vaid: „Nii tõesti kui Jehoova elab, kes tõi Iisraeli lapsed ära põhjamaalt ja kõigist maadest, kuhu Ta need oli pillutanud!” Sest ma toon nad tagasi nende maale, mille ma olen andnud nende vanemaile!”²⁸

President Nelson on korduvalt rõhutanud, et Iisraeli „kogumine on kõige tähtsam praegu maa peal toimuv sündmus. Miski ei ole ulatuselt, tähtsuselt ja majesteetlikkuselt sellega võrreldav. Ja kui te otsustate, ‥ võite selles olulist rolli mängida.”²⁹ Viimse aja pühad on olnud alati misjonirahvas. Taastamise algusest peale on vastanud misjonikutsele sajad tuhanded; kümned tuhanded teenivad praeguselgi hetkel. Ja nagu vanem Quentin L. Cook just õpetas, saame me kõik selles kaasa lüüa lihtsalt ja loomulikult, kutsudes teisi armastavalt kirikusse, koju külla ja oma sõpraderingi. Mormoni Raamatu avaldamine oli märguanne, et kogumine on alanud.³⁰ Mormoni Raamat ise on kokkukogumise ja usulepööramise töövahend.

Teiseks tulemiseks valmistumisel on oluline ka suur lunastustöö oma esivanemate heaks. Issand lubas saata enne teist tulemist ehk enne suurt ja kardetavat Jehoova päeva³¹ prohvet Eelija, et „ilmuta[da] preesterlus[t]” ja „istuta[da] laste südametesse nende isadele antud lubadused”³². Eelija tuli, nagu lubatud. Kuupäev oli siis 3. aprill 1836 ja koht Kirtlandi tempel. Selles paigas ja tol hetkel ta tõepoolest andis lubatud preesterluse, võtmed surnute lunastamiseks ning abikaasade ja perede ühendamiseks üle kõikide aegade põlvkondade ja läbi kogu igaviku.³³ Ilma selleta oleks loomise eesmärk nurjunud ja maa oleks selles mõttes neetud ehk „hävineks”³⁴.

Itaalias Rooma templi pühitsemisele eelnenud noorte pühalikul koosolekul näitasid sajad kohal viibinud noored mehed ja noored naised president Nelsonile oma esivanemate nimedega kaarte, mis nad olid ette valmistanud. Nad olid valmis minema templisse, et teha nende esivanemate eest asendusristimisi niipea, kui tempel avatakse. See oli ülirõõmus hetk, ja ometi on see vaid üks näide kiirenevatest jõupingutustest varem lahkunud põlvedele Siionit rajada.

Püüdes usinalt Siionit üles ehitada, andes Issanda valitute kokkukogumisel ja surnute lunastamisel oma osa, peaksime pidama korraks pausi ja meenutama, et see on Issanda töö ja Tema teeb seda. Tema on viinamäe Isand ja meie oleme Tema sulased. Ta palub, et me viinmäel veel „viimast korda” kogu jõust vaeva näeksime ja Tema näeb vaeva koos meiega.³⁵ Tõenäoliselt oleks täpsem öelda, et Ta lubab meil vaeva näha. Pauluse sõnul „mina istutasin, Apollos kastis, aga Jumal laskis kasvada”³⁶. Tema kiirendab oma tööd õigel ajal.³⁷ Kasutades ära meie ebatäiuslikke jõupingutusi, meie „väikes[eid] vahend[eid]”, viib Issand täide suuri asju.³⁸

See suur ja viimane evangeeliumiajajärk liigub vankumatult haripunkti poole, mil Siion maa peal ühineb Päästja hiilgava tagasituleku ajal Siioniga ülalt. Jeesuse Kristuse Kirikul lasub vastutus valmistada maailm ette tänapäeval ja ka teeb seda. Tähistagem seega neil ülestõusmispühadel Jeesuse Kristuse ülestõusmist ja kõike, mida see kaasa toob: Tema tagasitulekut, et valitseda tuhat aastat rahus, õiglast kohtumõistmist ja täiuslikku õigust kõigile, surematust kõigile, kes on kunagi selle maa peal elanud, ja lubadust igavesest elust. Kristuse ülestõusmine on ülim garantii, et kõik saab olema õigesti. Tehkem tööd Siioni ehitamiseks, et see päev saaks tulla kiiremini. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.