Toitudes rõõmuga Kristuse sõnadest

Noorena mõtlesin ma, et toituda rõõmuga tähendab lihtsalt suurt taldrikutäit riisi, sušit ja sojakastet. Nüüd tean, et tõeline rõõmuga toitumine tähendab midagi enamat kui maitsva toidu nautimine. See on rõõmu tundmine, kosutus, ülistus, jagamine, armastuse väljendamine peredele ja lähedastele, tänu väljendamine Jumalale ja suhete loomine, samal ajal kui nauditakse rikkalikku, äärmiselt maitsvat toitu. Usun, et kui me Kristuse sõnadest rõõmuga toitume, peame samasuguseid kogemusi silmas pidama. Pühakirjadest rõõmuga toitumine ei tähenda pelgalt nende lugemist. See peaks tooma meile tõelist rõõmu ja olema aluseks meie suhtele Päästjaga.

Seda on Mormoni Raamatus selgelt õpetatud. Meenutame Lehhi unenägu, milles ta nägi puud, „mille vili oli ihaldusväärne, kuna teeb inimese õnnelikuks”. See vili esindab Jumala armastust, ja kui Lehhi vilja maitses, oli „see ‥ kõige magusam, üle kõige, mida [ta] eales oli maitsnud”. See „täitis ‥ [ta] hinge ülimalt suure rõõmuga” ja oli midagi, mida ta soovis oma perega jagada (1Ne 8:10–12).

Kui toitume rõõmuga, saame tõenäoliselt aru, et toidu kogus ja liik pole tähtsad, kui meie süda on täis rõõmu. Lehhi pere toitus kõnnumaal toorest lihast, kuid Nefi kirjeldas seda rasket katsumust sõnadega: „Nii suured olid Issanda õnnistused, et „meie naised ‥ olid tugevad” ja suutelised „taluma oma teekonda ilma nurinata” (1Ne 17:1–2).”

Mõnikord kaasneb rõõmuga toitumisega katsetamine ja maitsmine. Alma räägib hea seemne külvamisest meie südamesse. Kui me selle proovile paneme, siis mõistame, et see seeme hakkab „olema ‥ isuäratav” (vt Al 32:28–33).

Kristuse sõnadest rõõmuga toitumise õnnistused on vägevad ja muudavad elu. Toon neist välja kolm, mida soovin kutsuda teid oma elus rakendama.

Esiteks aitavad Kristuse sõnad „suurenda[da meie] vaimset võimekust ilmutust saada” (Russell M. Nelson. Ilmutus Kiriku tarvis, ilmutus meie elu tarvis.” – 2018. a kevadine üldkonverents) ja juhivad meid turvaliselt läbi elu. Mormon õpetab, et Kristuse sõnadel on „suur kalduvus suunata rahvast tegema seda, mis on õiglane” ja et neil on võimsam mõju kui ükskõik millel, mida saavutatakse mõõgaga (Al 31:5). Kui ma olen oma katsumustega silmitsi seistes otsinud Jumala tarkust, siis alati kui olen püüdnud Jumala sõna jõudu järele proovida (vt Al 31:5), olen tundnud inspiratsiooni ja olnud võimeline tegema tarku otsuseid, saama võitu kiusatustest ja õnnistada oma elu suurema usuga Kristusesse ning armastusega neisse, kes on minu ümber. Meie prohvet Russell M. Nelson on meid õpetanud, et „eesootavatel päevadel pole võimalik vaimselt ellu jääda ilma Püha Vaimu juhatava, suunava ja trööstiva mõjuta” (Ilmutus Kiriku tarvis, ilmutus elu tarvis. – 2018. a kevadine üldkonverents). Vajalik ilmutus tuleb, kui sõna jõu järele proovime ja see sõna on vägevam kui midagi muud, mida saaksime proovida või ette kujutada.

Teiseks, kui me oleme hädas oma identiteedi ja puuduliku enesehinnanguga, aitavad pühakirjades olevad Jumala meeldivad sõnad (vt Jb 2:8) meil teada, kes me tegelikult oleme, ja annavad rohkem jõudu, kui meil endil on. Oma identiteedi äratundmine, et olen Jumala laps, oli üks ilusamaid hetki, mida olen eales kogenud. Varases teismeeas ei teadnud ma Päästja õpetuste kohta mitte midagi. Kui lugesin esimest korda Uut Testamenti, tervendasid Kristuse sõnad tõepoolest minu haavatud hinge. Mõistsin, et ma pole üksi ja et ma olen Jumala laps. Kui ma tundsin ära oma tõelise identiteedi Jumala silmis, siis mõistsin oma lõputut potentsiaali Kristuse lepituse kaudu.

Samamoodi jagas Enos oma kogemust valgustumisest, mis saabub Kristuse sõnade üle mõtiskledes. Kui Enos laskis sügavale oma südamesse vajuda sõnadel, mida isa talle „igavesest elust ja pühade rõõmust” oli õpetanud, siis ta hing nälgis ja ta põlvitas maha oma Looja ette vägevas palves (vt En 1:3–4). Selles palves õppis ta tundma Päästjat ja sai teada, et me oleme väga väärtuslikud, meid armastatakse, meile võidakse vead andeks anda ja me oleme tõesti Jumala lapsed.

Kolmandaks võime Kristuse sõnade kaudu teiste elu tiivustada. Just nagu Enosel oli oma aeg ja koht, mil Kristuse sõnad tema südant puudutasid, teeb Issand oma osa, et puudutada nende südant, kellega me soovime evangeeliumi jagada. Paljud meist võivad tunda heidutatust, kui on püüdnud kutsuda kedagi evangeeliumi kuulama, kuid soovitud tulemust ei ole järgnenud. Tulemusest hoolimata kutsub Issand meid avama oma suu ja evangeeliumi sõnumit teistega jagama.

Kaks aastat tagasi puudutas Issand minu kalli ema südant ja see aitas tal võtta vastu otsuse saada ristitud. Olin selle päeva saabumist oodanud peaaegu 35 aastat. Selleks, et ta selle otsuseni jõuaks, teenisid paljud Kiriku liikmed teda tõepoolest Kristuse-sarnaselt. Ühel pühapäeval tundis ta, et peaks kirikusse minema. Ta järgis seda õhutust. Kui ta esireas istus ja sakramendikoosoleku algust ootas, seisatas ta ees nelja-aastane poiss ja vaatas talle otsa. Ema tervitas poissi naeratusega. Väike poiss pööras järsku ümber ja läks tagasi oma kohale, mis oli sama rea, kus mu ema istus, teises otsas. Poiss võttis midagi oma toolilt, tuli tagasi ning ulatas mu emale lauluraamatu ning läks oma kohale tagasi. Mu ema märkas, et lauluraamatud olid pandud saalis igale teisele toolile. Ta oleks võinud kerge vaevaga võtta lauliku oma kõrvaltoolilt. Kuid poisi süütu lahkustegu, mida ta kodus ja kirikus oli õppinud, liigutas teda väga. See oli mu ema jaoks tundeline hetk. Ta tundis kindlalt, et Jumal on teda kutsunud Päästja juurde ja Teda järgima. Ta tundis, et peaks saama ristitud. See väike poiss ei otsinud tunnustust selle eest, mida ta tegi. Ta lihtsalt andis endast parima, et elada Jumala sõna järgi ja armastada oma ligimesi. Tema lahkus tõi kaasa tähtsa muutuse minu ema südames.

Kristuse sõnad puudutavad sügavalt nende südant ja avavad nende silmad, kes Teda veel ei näe. Emmause teel kõndisid kaks jüngrit koos Jeesusega. Nad olid kurvad ega mõistnud, et Päästja oli saanud võidu surma üle. Oma leinas ei tundnud nad ära, et elav Kristus koos nendega kõndis. Kuigi Jeesus „seletas neile, mis temast kõigis kirjades oli öeldud”, ei tundnud nad ikka Temas ära ülestõusnud Päästjat, kuni nad koos Temaga istusid ja leiba murdsid. Siis nende silmad avanesid. Kui me Temaga koos rõõmuga toitume ja leiba murrame – või teevad seda meie sõbrad, kaaslased ja ligimesed –, avanevad meie silmad mõistmiseks. Kui jüngrid Emmauses ülestõusnud Päästjaga veedetud aega meenutasid, ütlesid nad, et nende süda põles sees, kui Ta neile pühakirju seletas (vt Lk 24:27–32). Nii on see meie kõigiga.

Lõpetuseks ma tunnistan, et Kristuse sõnadest saab rõõmuga toituda ükskõik millal ja kus, kui me valmistame oma südame ette neid sõnu vastu võtma. Kristuse sõnadest rõõmuga toitumine toob endaga eluks vajaliku ilmutuse, kinnitab meie tõelist identiteeti ja väärtust Jumala silmis Tema lapsena ning juhib meie sõbrad Kristuse ja igavese elu juurde. Lubage mul lõpetuseks korrata Nefi kutset, kui ta ütles: „Mispärast, te peate Kristuses püsivana edasi pürgima täiusliku lootuse sära ja armastusega Jumala ja kõikide inimeste vastu. Mispärast, kui te edasi pürgite, toitudes rõõmuga Kristuse sõnast, ning peate vastu lõpuni, vaata, nõnda ütleb Isa: Te saate igavese elu.” (2Ne 31:20) Jeesuse Kristuse nimel. aamen.