2010–2019
Kodu, kus elab Issanda Vaim
2019. aasta kevadine üldkonverents


Kodu, kus elab Issanda Vaim

Teie püüdlused teha oma kodust koht, kus usutakse Issandasse Jeesusesse Kristusesse, ja koht, mis on täis armastust, toovad teile suurt rõõmu.

Mu armsad vennad ja õed! Olen tänulik, et mind on kutsutud sel Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku 189. iga-aastasel üldkonverentsil teile kõnelema. Tänasel kuupäeval 1830. aastal organiseeris Joseph Smith Issanda juhatusel Kiriku. See toimus USAs New Yorgi maakonnas Fayette’i lähistel Whitmerite pere kodus. Tol päeval oli seal kuus liiget ja umbes 50 muud huvilist.

Kuigi ma ei tea, mida prohvet Joseph selle väikese rühma ees seistes ütles või kuidas ta välja nägi, tean ma, mida tundsid need inimesed, kellel oli usk Jeesusesse Kristusesse. Nad tundsid Püha Vaimu ja nad tundsid, et on pühas paigas. Kindlasti tundsid nad omavahel suurt ühtsust.

Just sellist imetabast tunnet tahame kõik kogeda oma kodus. Selline tunne tekib, kui meil on Pauluse sõnul „Vaimu mõtteviis”1.

Olen võtnud endale täna eesmärgiks õpetada, mida ma tean selle kohta, kuidas saame olla sagedamini selle tunde väärilised ja lasta sel oma peres kauem püsida. Nagu te oma kogemusest teate, pole seda kerge teha. Vältida tuleb tüli, uhkust ja pattu. Meie pereliikmete südames peab olema Kristuse puhas armastus.

Aadam ja Eeva, Lehhi ja Saaria ning teised meile pühakirjast tuttavad vanemad pidasid seda raskeks ülesandeks. Kuid meie kartuste hajutamiseks on kestva pereõnne ja õnneliku kodu kohta ka julgustavaid näiteid. Ja nendest näidetest on näha, kuidas see võib juhtuda ka meie ja meie perega. Mäletate seda lugu 4. Nefi raamatust:

„Ja sündis, et maal ei olnud mingit tülitsemist Jumala armastuse pärast, mis elas inimeste südametes.

Ja ei olnud kadetsemist ega riidu ega rahutusi ega hooramist ega valetamist ega mõrvu ega mingit himurust; ja tõepoolest ei saanud olla õnnelikumat rahvast kõikide nende inimeste seas, keda Jumala käsi oli loonud.

Ei olnud röövleid ega mõrvareid, ka ei olnud laamanlasi ega mingisuguseid -lasi, vaid kõik nad olid ühes Kristuse lapsed ja Jumala kuningriigi pärijad.

Ja kui õnnistatud nad olid! Sest Issand õnnistas neid kõigis nende toiminguis; jah, nad olid õnnistatud ja neid saatis edu koguni nii kaua, kuni oli möödunud sada kümme aastat; ja esimene põlvkond pärast Kristust oli lahkunud ja kogu maal ei olnud tülitsemist.”2

Nagu teate, ei kestnud see õnnelik aeg igavesti. Selles 4. Nefi raamatu loos kirjeldatakse lõpuks aset leidnud vaimse allakäigu sümptomeid rühma heade inimeste seas. Sama muster on tulnud aegade jooksul ilmsiks tervete rahvaste, koguduste ja, mis kõige kurvem, perede seas. Seda mustrit uurides võime näha, kuidas saaksime kaitsta ja koguni suurendada oma peres armastusetunnet.

Pärast kahtesada aastat täiuslikus evangeeliumiga kaasnevas rahus elamist ilmnes järgmine allakäigumuster:

Rahva sekka hiilis uhkus.

Inimesed ei jaganud enam oma asju üksteisega.

Nad hakkasid paigutama end üksteisest üleval- või allpool paiknevatesse klassidesse.

Nende usk Jeesusesse Kristusesse hakkas kahanema.

Nad hakkasid vihkama.

Nad hakkasid tegema kõiksugust pattu.

Targad lapsevanemad on piisavalt valvsad, et nende sümptomite ilmnemist pereliikmete seas märgata. Loomulikult on nad mures. Nad teavad aga, et selle põhjuseks on Saatan, kes püüab mõjutada häid inimesi paturajale ja seeläbi Püha Vaimu mõju kaotama. Niisiis mõistab tark lapsevanem, et tal on võimalik juhatada igat last ja iseennast võtma täielikumalt kuulda Issanda kutset Tema juurde tulla.

Võib-olla saadab teid mõningane edu, kui kutsute last näiteks uhkusest meelt parandama. Võib-olla püüate veenda lapsi oma asju teistega heldemalt jagama. Võib-olla palute, et nad ei peaks end peres kellestki teisest paremaks. Kuid siis te jõuate sümptomini, mida varem kirjeldasin, et „nende usk Jeesusesse Kristusesse hakkas kahanema”.

Siin on see võti, kuidas juhatada oma perekonda vaimsesse paika, mida nende jaoks soovite ja kus saaksite olla koos nendega. Kui aitate neil kasvada usus, et Jeesus Kristus on nende Lunastaja, kes neid armastab, tekib neis soov meelt parandada. Kui nad seda teevad, hakkab uhkuse asemele tekkima alandlikkus. Kui nad hakkavad tundma, mida Issand on neile andnud, tahavad nad jagada üha heldemalt. Võistlus esiletõstetuse või tunnustuse nimel hääbub. Armastus ajab välja vihkamise. Ja lõpuks, nagu juhtus rahvaga, kelle kuningas Benjamin usule pööras, saavad nad soovist head teha jõudu vastu panna patu kiusatusele. Kuningas Benjamini rahvas tunnistas, ei neil polnud enam mingit tahet teha halba.3

Seega on usu tugevdamine Jeesusesse Kristusesse algus, kuidas pöörata oma peres ja kodus vaimse allakäigu suund vastupidiseks. Selline usk toob palju tõenäosemalt meeleparandusele kui kõigi vaimse allakäigu sümptomite vastu jutlustamine.

Kõige parem on näidata eeskuju. Pereliikmed ja teised peavad nägema, kuidas teie usk Jeesusesse Kristusesse ja Tema evangeeliumisse kasvab. Te olete saanud hiljuti suurt abi. Kiriku lapsevaemaid on õnnistatud inspireeritud õppekavaga perele ja üksikliikmetele. Seda kasutades tugevdate enda ja oma laste usku Issandasse Jeesusesse Kristusesse.

Usus kasvamine

Teie usk Päästjasse on kasvanud, kui järgisite president Russell M. Nelsoni soovitust Mormoni Raamat uuesti läbi lugeda. Märgistasite lõigud ja sõnad, mis viitasid Päästjale. Teie usk Jeesusesse Kristusesse kasvas. Kuid selline usk Jeesusesse Kristusesse närbub nagu noor taim, kui teil pole kindlat otsust selle kasvatamise nimel mõtiskleda ja palvetada.

Kõik teie pereliikmed ei pruugi praegu järgida teie usku kasvatavat eeskuju. Kuid ammutage julgustust Alma noorema kogemusest. Tundes valulist vajadust meeleparanduse ja andestuse järele, meenus talle ta isa usk Jeesusesse Kristusesse. Teie lastele võib meenuda teie usk Päästjasse hetkel, kui neil tekib meeleheitlik vajadus meeleparanduse järele. Alma ütles sellise hetke kohta järgmist:

„Ja sündis, et kui ma olin nõnda vaevast piinatud, kui mind vaevas mälestus oma paljudest pattudest, vaata, mulle tuli meelde ka see, et ma olin kuulnud oma isa rahvale prohvetlikult kuulutamas ühe Jeesuse Kristuse, Jumala Poja tulemisest, et lepitada maailma patud.

Nüüd, kui mu meel klammerdus selle mõtte külge, hüüdsin ma oma südames: Oo Jeesus, sa Jumala Poeg, halasta minu peale, kes ma olen kibeduse sapis ning kelle ümber on igavikulised surmaahelad!

Ja nüüd, vaata, kui ma seda mõtlesin, ma ei mäletanud enam oma valu; jah, mälestus mu pattudest ei vaevanud mind enam.”4

Armastusega palvetamine

Lisaks teie eeskujule usus kasvamisest võib kodust pühapaiga tegemisel mängida olulist osa perega palvetamine. Tavaliselt valitakse üks inimene hääleks, kes pere eest palvetab. Kui on selge, et palve esitatakse Jumalale põlvitavate ja kuulavate inimeste nimel, kasvab usk neis kõigis. Nad võivad tunnetada armastuse väljendust Taevase Isa ja Päästja vastu. Ja kui palvetaja mainib ringis põlvitajaid, kes vajavad abi, võivad kõik tunda armastust iga pereliikme vastu ja tunda iga pereliikme armastust.

Palve saab tugevdada armastavat sidet ka siis, kui kõik pereliikmed kodus ei ela. Perepalve võib ulatuda üle maailma. Olen saanud rohkem kui ühel korral teada, et kaugel eemal olnud pereliige palvetas selsamal hetkel sama asja eest kui minagi. Minu arvates võiks ütlust „pere, kes palvetab koos, püsib koos” edasi arendada ja öelda, et „pere, kes palvetab koos, on koos ka siis, kui nad on lahus”.

Varajase meeleparanduse õpetamine

Kuna keegi meist pole täiuslik ja tunded saavad kergesti haavata, võib perest saada pühamu vaid siis, kui parandame meelt varakult ja siiralt. Lapsevanemad saavad näidata eeskuju. Karmidest sõnadest ja ebasõbralikest mõtetest saab kiirelt ja siiralt meelt parandada. Lihtne vabandust palumine võib parandada haavad ning kutsuda esile nii andestust kui armastust.

Prohvet Joseph Smith oli meile eeskujuks, kui puutus kokku tigedate rünnakute ja reeturitega ning isegi tülidega omaenda peres. Ta oli kiire andestama, kuigi teadis, et ründaja võib rünnata uuesti. Ta palus andeks ja andestas meeleldi.5

Misjonärimeelsuse kujundamine

Moosia pojad olid otsustanud jagada evangeeliumi kõigiga. Selline soov tekkis neil tänu isiklikele meeleparanduse kogemustele. Nad ei talunud mõtet, et keegi võiks kannatada patu tagajärgede käes, nagu nemad olid kannatanud. Nõnda seisid nad aastaid silmitsi hüljatuse, raskuste ja ohuga, et pakkuda Jeesuse Kristuse evangeeliumi oma vaenlastele. Kõige selle käigus tegid neile rõõmu paljud, kes parandasid meelt ja tundsid rõõmu Jeesuse Kristuse lepituse kaudu tulevast andestusest.

Meie pereliikmete soov evangeeliumi jagada kasvab, kui nad tunnevad andestusega kaasnevat rõõmu. Nad võivad seda tunda juba siis, kui uuendavad sakramenti võttes lepinguid. Meie kodus kasvab misjonärimeelsus, kui lapsed ja vanemad tunnevad andestusega kaasnevat rõõmu sakramenditeenistusel. Nii vanemad kui lapsed aitavad üksteisel seda rõõmu tunda oma aupakliku eeskujuga. Sel rõõmul on suur osa, et muuta meie kodu misjonäride koolituskeskuseks. Kõik ei pruugi teenida misjonil, kuid kõik tunnevad soovi jagada evangeeliumi, mis on pannud neid tundma andestust ja rahu. Ja ükskõik kas teenida praegu põhimisjonil või mitte, võib teistele evangeeliumi pakkumine valmistada rõõmu kõigile.

Templis käimine

Tempel on nii vanematele kui lastele parim võimalus tunnete ja armastuse tekkimiseks taevaste paikade vastu. See toimib eriti siis, kui lapsed on väikesed. Lapsed on sündinud Kristuse valgusega. Ka beebi võib tunda, et tempel on püha. Kuna vanemad armastavad oma väikseid lapsi, on tempel neile lootuse sümbol, et nad saavad armastada neid lapsi ka oma igaveses perekonnas – igavesti.

Osal teist on kodus templifotod. Kuna templeid üha lisandub üle kogu maailma, on paljudel vanematel võimalik käia oma perega templi juures. Mõnel võib osutuda võimalikuks osaleda templi valmides ka lahtiste uste päevadel. Vanemad võivad küsida lastelt, milliseid tundeid templis või selle läheduses olemine neis tekitas.

Iga lapsevanem võib tunnistada, mida tempel talle tähendab. President Ezra Taft Benson, kes armastas templeid, rääkis sageli, kuidas ta oli vaadelnud oma ema hoolikalt templiriideid pressimas.6 Ta jagas mälestusi, kuidas ta poisikesena jälgis, kuidas ta pere kodust templisse läks.

Kiriku presidendina käis ta iga nädal ühel ja samal päeval templis. Ta tegi alati templitööd mõne esivanema eest. Ta tegi seda suures osas oma vanemate eeskujul.

Minu tunnistus

Teie püüdlused teha oma kodust koht, kus usutakse Issandasse Jeesusesse Kristusesse, ja koht, mis on täis armastust, Kristuse puhast armastust, toovad teile ellu suurt rõõmu. Evangeeliumi taastamine algas alandliku küsimusega, mille üle mõtiskleti alandlikus kodus, ja see võib minna edasi meie kõigi kodudes, kui jätkame seal evangeeliumi põhimõtete sisseseadmist ja rakendamist. See on olnud mu lootus ja sügavaim soov poisipõlvest peale. Selline kodu on olnud teile kõigile põgusalt nähtav. Paljud teist on loonud sellise kodu Issanda abil.

Mõned teist on püüelnud kogu südamest selle õnnistuse poole, kuid seda pole antud. Ma annan teile sama lubaduse, mille andis mulle kord üks Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liige. Olin öelnud talle, et kahtlen, kas saame mõne meie sugulase valikute pärast tulevas maailmas koos olla. Ta ütles umbes midagi sellist: „Sa muretsed vale probleemi pärast. Ela lihtsalt selestilise kuningriigi vääriliselt ja su perel läheb imelisemalt, kui oskad ette kujutada.”

Usun, et ta jagaks seda õnnelikku lootust surelikkuses meile kõigile, kes on teinud kõik endast oleneva, et me ise ja meie pereliikmed oleks igavese elu väärilised. Ma tean, et Taevase Isa plaan on õnneplaan. Tunnistan, et Tema plaan võimaldab meil kõigil, kes on andnud endast parima, olla igaveseks perekonda pitseeritud.

Tean, et Joseph Smithile taastatud preesterluse võtmed on antud katkematu ahela kaudu president Russell M. Nelsonile. Need võtmed teevad täna võimalikuks perede pitseerimise. Tean, et Taevane Isa armastab meid, oma vaimulapsi, täiusliku armastusega. Tean, et tänu Jeesuse Kristuse lepitusele saame meelt parandada, puhastuda ning saada vääriliseks, et elada igavesti armastavas peres koos oma Taevase Isa ja Tema Armsa Poja, Jeesuse Kristusega. Tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.