Just nagu Tema tegi

Kaheksateist kuud tagasi, 2017. aasta sügisel teatas minu 67-aastane vend Mike, et tal diagnoositi pankreasevähk. Ta rääkis mulle samuti, et oli saanud preesterluse õnnistuse koduõpetajalt ja oli kohtunud oma piiskopiga. Hiljem saatis ta mulle sõnumiga pildi Oaklandi templist Californias. Pilt oli tehtud haiglast, kus ta ravil oli. Pildile oli lisatud tekst: „Vaata, mida ma oma haiglatoast näen.”¹

Olin sama üllatunud selle üle, kuidas ta rääkis koduõpetajatest, preesterluse õnnistustest, piiskopist ja templist, kui olin olnud vähist kuuldes. Sest Mike, preester Aaroni preesterluses, ei olnud peaaegu 50 aastat regulaarselt kirikus käinud.

Olime perega sama huvitatud tema vaimsest arengust kui tema võitlusest vähiga, peamiselt tema sagedaste küsimuste pärast Mormoni Raamatu, pitseerimisväe ja surmajärgse elu kohta. Kui kuud möödusid ja vähk levis, tõi vajadus lisa- ja eriravi järele Mike’i lõpuks Utah’sse Huntsmani vähiinstituuti.

Peatselt pärast saabumist külastas Mike’i John Holbrook, misjonitöö juht kogudusest, mis teenis ka Mike’i elupaigaks olevat haiglat. John täheldas, et „oli ilmne, et Mike oli Jumala poeg” ja nende vahel tekkis kiiresti side ja sõprus, mis viis selleni, et Johnist sai Mike’i de facto teeniv vend. Kohe tehti ettepanek, et misjonärid mu venda külastaksid, millest ta viisakalt keeldus, kuid kuu aega pärast nende sõpruse algust küsis John uuesti, selgitades Mike’ile: „Ma arvan, et sulle meeldiks kuulda evangeeliumi sõnumit.”² Seekord võttis ta kutse vastu, see tõi kaasa kohtumised misjonäridega, aga ka piiskop Jon Sharpi külastused, kellega vestlemine viis selleni, et Mike sai 57 aastat pärast ristimist patriarhaalse õnnistuse.

Eelmise aasta detsembri alguses, pärast kuid kestnud protseduure, otsustas Mike lõpetada vähiravi, mis põhjustas tõsiseid kõrvalmõjusid, ning lasta lihtsalt loodusel oma töö teha. Tema arst teavitas meid, et Mike’il on jäänud elada umbes kolm kuud. Samal ajal jätkusid küsimused evangeeliumi kohta – nagu ka külastused ja tugi tema kohalikelt preesterluse juhtidelt. Oma kohtumistel Mike’iga nägime sageli tema voodi kõrval avatud Mormoni Raamatut ning arutasime evangeeliumi taastamist, preesterluse võtmeid, templitalitusi ja inimese igavese olemust.

Detsembri keskpaigaks, kui Mike oli saanud kätte oma patriarhaalse õnnistuse, tundus, et ta on hakanud jõudu tagasi saama ning diagnoos, et ta elab veel kolm kuud, paistis tõenäoline. Tegime temaga isegi plaane jõuludeks, uueks aastaks ja veel sealt edasi. 16. detsembril helistas mulle ootamatult piiskop Sharp ja andis teada, et tema ja vaiajuhataja olid Mike’iga vestelnud ja leidnud ta olevat väärilise saama Melkisedeki preesterlust, ning küsisid, kas minul oleks võimalik sellel talitusel viibida. Talitus oli määratud reedeks, 21. detsembriks.

Kui see päev kätte jõudis, saabusime mina ja mu abikaasa Carol haiglasse. Meile teatati juba koridoris, et Mike’il ei ole pulssi. Me astusime tuppa, kus ootasid patriarh, piiskop ja vaiajuhataja – ja siis avas Mike silmad. Ta tundis mind ära, andis teada, et kuuleb mind ning on valmis preesterlust saama. Viiskümmend aastat pärast Mike’i Aaroni preesterlusse preestri ametisse pühitsemist oli mul au aidata tema kohalikke juhte, pühitseda oma vend Melkisedeki preesterlusse ja vanema ametisse. Viis tundi hiljem Mike suri, astudes teisele poole eesriiet, et kohtuda meie vanematega Melkisedeki preesterluse hoidjana.

Vaid aasta tagasi andis president Russell M. Nelson meile kõigile üleskutse hoolitseda oma vendade ja õdede eest kõrgemal ja pühamal viisil.³ Päästjast kõneledes õpetas preident Nelson, et „kuna see on Tema Kirik, siis teenime meie Tema teenijatena seda ühte, just nagu Tema seda tegi. Me teenime Tema nimel, Tema väe ja volitusega ja Tema armastava lahkusega”.⁴

Vastusena Jumala prohveti üleskutsele leiavad üle kogu maailma aset märkimisväärsed püüdlused teenida seda ühte, ja need on nii koordineeritud püüdlused, kui liikmed täidavad ustavalt oma teenimisülesandeid, kui ka need, mida mina kutsun improviseeritud teenimiseks, kuivõrd mitmed väljendavad kristlikku armastust ootamatute võimaluste tekkides. Meie peres olime ise sellise teenimise tunnistajaks.

John, kes oli Mike’i sõber, teenimisvend ja endine misjonijuhataja, tavatses öelda oma misjonäridele, et „kui keegi on nimekirjas, mis ütleb, et nad pole huvitatud, siis ärge andke alla, inimesed muutuvad”. Ta ütles meile, et Mike koges suurt muutust.⁵ John oli ennekõike sõber, kes teda sagedasti julgustas ja toetas, kuid tema teenimine ei piirdunud sõbralike külastustega. John teadis, et teenija on enamat kui sõber ning sõprus suureneb, kui me teenime.

Inimene ei pea minu venna kombel kannatama eluohtliku haiguse käes, et tal läheks vaja teenimist. Vajadusi on igasugustes vormides, suurustes ja oludes. Üksikvanem, väheaktiivne abielupaar, probleemne teismeline, koormatud ema, usu proovilepanekud või probleemid finantside, tervise või abielusuhetega – see nimekiri on peaaegu lõputu. Kuid nagu Mike, ei ole keegi nii kaugele eemaldunud ega ole kunagi liiga hilja, et Päästja armastus võiks nendeni jõuda.

Meile õpetatakse Kiriku teenimisveebilehel: „Kuna teenimisel on mitmeid eesmärke, peaksid meie püüdlused olema juhitud soovist aidata teistel saavutada sügavamat isiklikku pöördumist ja saada rohkem Päästja-sarnaseks.”⁶ Vanem Neil L. Andersen on öelnud selle kohta järgmist:

„Hea südamega inimene võib aidata kellelgi rehvi parandada, toakaaslase arsti juurde viia, süüa lõunat kellegagi, kes on kurb, või naeratada ja tervitada, et päeva helgemaks muuta.

Kuid esimese käsu järgija lisab enesestmõistetavalt midagi neile olulistele teenimistegudele.”⁷

Jeesuse Kristuse sarnaselt teenides on tähtis meeles pidada, et Tema püüdlustel armastada, tiivustada, teenida ja õnnistada oli kõrgem eesmärk kui rahuldada otseseid vajadusi. Tema teadis inimeste igapäevavajadusi ja tundis neile kaasa hetkekannatustes, neid tervendades, toites, neile andestades ja neid õpetades. Kuid Ta soovis teha enamat kui hoolitseda vaid tänase eest. Ta soovis, et inimesed Tema ümber Teda järgiksid, Teda tunneksid ja saavutaksid oma jumaliku potentsiaali.⁸

Kui püüame teenida, just nagu Tema teenis⁹, siis antakse meile võimalusi unustada ennast ja tiivustada teisi. Need võimalused võivad tihti olla tülikad ja panna proovile meie soovi saada rohkem Õpetaja-sarnaseks, kelle suurim teenimine, Tema lõputu lepitus, oli kõike muud kui mugav. Matteuse 25. peatükis tuletatakse meile meelde, mida Issand meie vastu tunneb, kui me Tema-sarnaselt oleme tundlikud nende katsumuste, proovilepanekute ja väljakutsete suhtes, millega nii paljud inimesed silmitsi seisavad, kuid mida nii sageli tähele ei panda.

„Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma asutamisest!

Sest mul oli nälg, ja te andsite mulle süüa; mul oli janu, ja te jootsite mind; ma olin võõras, ja te võtsite mind vastu. ‥

Siis vastavad õiged temale: Issand, millal me nägime sind näljasena ja söötsime sind, või millal janusena ja jootsime sind?

Millal me nägime sind võõrana ja võtsime sind vastu? ‥

Siis vastab Kuningas ja ütleb neile: „Tõesti ma ütlen teile, et mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!””¹⁰

Teenime me siis teenivate vendade ja õdedena või lihtsalt märkame kellegi vajadust, innustatakse meid otsima Vaimu juhatust ja suunist – ning seejärel tegutsema. Meie ei pruugi teada, kuidas kõige paremini teenida, kuid Issand teab ja oma Vaimu kaudu juhatab meie püüdlusi. Nagu Nefi, keda juhtis Vaim, sest ta ei teadnud ette, mida ta peaks tegema¹¹, juhib Vaim ka meid, kui püüame olla instrument Issanda käes, et õnnistada Tema lapsi. Kui otsime Vaimu juhatust ja usaldame Issandat, siis asetatakse meid olukordadesse, kus võime tegutseda ja õnnistada ehk teisisõnu – teenida.

Võib olla aegu, kui märkame vajadust, kuid tunneme küündimatust aidata, oletades, et sellest, mida võime pakkuda, jääb väheseks. Kuid teha seda, just nagu Tema tegi¹², tähendab teenida andes, mida me suudame anda, ja usaldada, et Issand suurendab meie püüdeid õnnistada meie „rännukaaslasi sellel surelikul teekonnal”.¹³ Mõne jaoks tähendab see anda aja ja annete andi, teistele lahke sõna ja tugeva selja jagamist. Kuigi võime tunda, et meie püüetest jääb väheseks, jagas president Dallin H. Oaks üht tähtsat põhimõtet seoses väikeste ja lihtsate asjadega. Ta õpetas, et väikesed ja lihtsad teod on vägevad, kuna kutsuvad Püha Vaimu kaaslust¹⁴, kes õnnistab nii abi andjat kui ka abi saajat.

Teades, et ta varsti sureb, ütles minu vend Mike: „On hämmastav, kuidas pankreasevähk paneb sind keskenduma sellele, mis on elus kõige olulisem.”¹⁵ Tänu imelistele meestele ja naistele, kes nägid vajadust, ei arvustanud ja teenisid nagu Päästja, ei olnud Mike’i jaoks liiga hilja. Mõne inimesega toimub muutus varem, mõnega alles teisel pool eesriiet. Kuid me peame meeles pidama, et kunagi pole liiga hilja ja keegi ei ole kunagi eksinud rajalt nii kaugele, et nendeni ei ulatuks Jeesuse Kristuse lõputu lepitus, mis on piiramatu oma kestuselt ja ulatuselt.

Eelmise aasta oktoobri üldkonverentsil õpetas vanem Dale G. Renlund, et „vaatamata sellele, kui kaua oleme rajalt eemal olnud, ‥ kohe kui otsustame muutuda, aitab Jumal meil tagasi tulla”.¹⁶ Kuid see otsus muutuda on sageli kellegi kutse tulemus, nagu „Ma arvan, et sulle meeldiks kuulda evangeeliumi sõnumit”. Just nagu polegi kunagi liiga hilja, et Päästja võiks aidata, ei ole kunagi liiga vara, et võiksime kedagi kutsuda.

See ülestõusmispühade aeg pakub meile taas imelise võimaluse meenutada oma Päästja Jeesuse Kristuse suurt lepitusohvrit ja seda, mida Ta tegi meie kõigi heaks selle ülisuure hinnaga; hinnaga, mis Tema enda sõnul „pani [Teda], suuremat kõigist, valust värisema”. „Ometi,” ütles Ta, „ma jõin ja lõpetasin oma ettevalmistused inimlaste heaks.”¹⁷

Ma tunnistan, et kuna Tema lõpetas oma töö, on meil alati lootust. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.