Nägemus surnute lunastamisest

Vennad ja õed! Ma valmistasin oma kõne ette mõnda aega enne oma kalli abikaasa Barbara surma. Mina ja mu pere täname teid teie armastuse ja lahkete kaastundeavalduste eest. Ma palun Issandat, et ta õnnistaks mind, kui ma teile täna kõnelen.

Sada aastat tagasi, 1918. aasta oktoobris, sai president Joseph F. Smith hiilgava nägemuse. Teeninud peaaegu 65 aastat pühendunult Issandat Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus ja vaid mõni nädal enne oma surma 19. novembril 1918 istus ta oma toas ning mõtiskles Kristuse lepitusohvri üle ja luges apostel Peetruse kirjeldust Päästja teenimistöö kohta vaimumaailmas pärast Tema ristilöömist.

Ta pani kirja: „Kui ma lugesin, avaldas [see] mulle tugevat muljet. ‥ Kui ma mõtisklesin nende ‥ asjade üle, avati mu arusaamise silmad ja Issanda Vaim oli minu peal, ja ma nägin surnute vägesid.”¹ Nägemuse täistekst on kirjas Õpetuse ja Lepingute 138. osas.

Lubage mul anda veidi taustinfot, et oskaksime täielikumalt hinnata Joseph Fieldingi elukestvaid ettevalmistusi selle märkimisväärse ilmutuse saamiseks.

Kiriku presidendina külastas ta 1906. aastal Nauvood ja meenutas mälestust, mille sai, kui oli kõigest viieaastane. Ta lausus: „Seisin täpselt selles kohas, kui [mu onu Joseph ja mu isa Hyrum] teel Carthage’isse siit mööda ratsutasid. Ilma et isa oleks hobuse seljast maha tulnud, nõjatus ta sadulas minu poole ja tõstis mind üles. Ta suudles mind hüvastijätuks, lasi uuesti maha ja ma nägin, kuidas ta minema ratsutas.”²

Järgmine kord, kui Joseph Fielding neid nägi, võttis ta ema, Mary Fielding Smith, ta sülle, et ta võiks näha külg külje kõrval lebanud märtreid, kes mõrvati julmalt Carthage’i vanglas 27. juunil 1844.

Kaks aastat hiljem lahkus Joseph Fielding koos oma pere ja ustava ema Mary Fielding Smithiga oma kodust Winter Quartersi suunas. Kuigi Joseph Fielding polnud veel kaheksa-aastane, pidi ta juhtima härjarakendit Iowa osariigist Montrose’i linnast Winter Quartersisse ja hiljem edasi Soolajärve orgu, olles kohale jõudes peaaegu 10-aastane. Loodan, et poisid ja noored mehed kuulavad seda ja mõistavad Joseph Fieldingile poisieas pandud vastutust ja ootusi.

Vaid neli aastat hiljem, 1852. aastal, kui ta oli 13-aastane, suri ta armas ema ning Joseph ja ta õed-vennad jäid orvuks.³

1854. aastal, kui ta oli 15-aastane, kutsuti Joseph Fielding misjonile Hawaii saartele. See üle kolme aasta kestnud misjon oli eluaegse Kiriku-teenistuse algus.

Utah’ osariiki naasnud, abiellus Joseph Fielding 1859. aastal.⁴ Mõne järgmise aasta jooksul täitsid tema elu töö, perekondlikud kohustused ja veel kaks misjonit. 1. juulil 1866, 27-aastasena, muutus Joseph Fieldingi elu igaveseks, kui president Brigham Young ta apostliks pühitses. Järgmise aasta oktoobris asus ta täitma vabanenud kohta Kaheteistkümne Apostli Nõukogus.⁵ Ta teenis Brigham Youngi, John Taylori, Wilford Woodruffi ja Lorenzo Snow nõuandjana, enne kui temast endast sai 1901. aastal president.⁶

Joseph Fieldingi ja tema abikaasa Julina perre sündis esimene laps, Mercy Josephine.⁷ Ta oli vaid kahe ja poole aastane, kui ta suri. Veidi pärast seda kirjutas Joseph Fielding: „Eile täitus kuu aega ajast, mil mu ‥ kallis Josephine suri. Oo, kui ma oleksin vaid võinud teda päästa, et temast oleks sirgunud naine. Tunnen temast iga päev puudust ja olen üksildane. ‥ Jumal, andesta mulle mu nõrkus, kui on vale armastada oma pisikesi, nagu ma neid armastan.”⁸

Oma elu jooksul kaotas president Smith oma isa, ema, ühe venna, kaks õde, kaks naist ja kolmteist last. Kurbus ja armsate inimeste kaotamine oli talle väga tuttav.

Kui ta poeg Albert Jesse suri, kirjutas Joseph Fielding oma õele Martha Annile, et oli anunud, et Issand ta päästaks, ja küsis: „Miks see nii on? Oo, Jumal, miks see pidi nii minema?”⁹

Hoolimata tookord tehtud palvetest ei saanud Joseph Fielding selles asjas vastust.¹⁰ Ta ütles Martha Annile, et surma ja vaimumaailma teemal näivad „taevad meie pea kohal [kui] vasest”. Siiski oli tema usk Issanda igavestesse lubadustesse kindel ja vankumatu.

Täiendavad vastused, trööst ja arusaamine, mida ta vaimumaailma kohta otsis, tulid president Smithile Issanda poolt õigeks arvatud ajal imetabase ilmutuse kaudu, mille ta sai 1918. aasta oktoobris.

See aasta oli tema jaoks eriti valulik. Ta valutas südant surmajuhtumite üha suureneva arvu üle suures maailmasõjas, kuni tapetud oli üle 20 miljoni inimese. Lisaks levis kogu maailmas gripipandeemia, mis võttis elu nii paljudelt kui sajalt miljonilt inimeselt.

Samal aastal kaotas president Smith veel kolm kallist pereliiget. Vanem Hyrum Mack Smith Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist, tema esmasündinud poeg ja minu vanaisa, surid äkitselt lõhkenud pimesoole tagajärjel.

President Smith kirjutas: „Olen sõnatu – kurbusest [tuim]! Mu süda on murtud ja puperdab elu eest! ‥ Oh, ma armastasin teda! ‥ Armastan teda igavesti. Ja nii see on ja saab alati olema kõigi mu poegade ja tütardega, kuid tema on mu esmasündinud poeg, esimene, kes tõi mulle rõõmu ja lootust, et mu nimi saab olema inimeste seas lõputu ja austatud. ‥ Tänan Jumalat hingesügavusest tema eest! Kuid ‥ oi, ma vajasin teda! Me kõik vajasime teda! Ta oli Kirikule kõige vajalikum. ‥ Ja nüüd, ‥ oo, mida saan ma teha! ‥ Oo, Jumal, aita mind!”¹¹

Järgmisel kuul suri traagilises õnnetuses president Smithi väimees Alonzo Kesler.¹² President Smith märkis oma päevikus: „See kõige kohutavam ja südantlõhestavam surmaga lõppenud õnnetus on heitnud taas sünge varju terve mu pere üle.”¹³

Seitse kuud hiljem, 1918. aasta septembris, suri president Smithi minia, minu vanaema Ida Bowman Smith, kui oli sünnitanud oma viienda lapse, minu onu Hyrumi.¹⁴

Ja nõnda siis, 3. oktoobril 1918, tundnud sügavat kurbust nende miljonite pärast, kes olid surnud maailmas sõja ja haiguse tagajärjel, ja ka omaenda pereliikmete surma pärast, sai president Smith taevase ilmutuse, mida tuntakse kui „nägemust surnute lunastusest”.

Ta vihjas ilmutusele järgmisel päeval sügisese üldkonverentsi avaistungil. President Smithi tervis oli halvenemas, kuid ta kõneles ikkagi lühidalt: „Ma ei püüa ega julge hakata rääkima paljudest asjadest, mis mul täna hommikul meeles mõlguvad, ja lükkan selle edasi tulevasse aega, mil, kui see on Issanda tahe, püüan rääkida teile sellest, mis on mul mõtteis ja leidnud koha mu südames. Ma pole elanud need viis [viimast] kuud üksinda. Olen elanud palvetades, paludes, uskudes ja otsusekindlalt, ning suhelnud alalõpmata Issanda Vaimuga.”¹⁵

3. oktoobril saadud ilmutus trööstis tema südant ja andis vastuse mitmele tema küsimusele. Ka meie võime saada tröösti ja õppida rohkem oma tuleviku kohta, mil meie ja meie lähedased sureme ja läheme vaimumaailma, kui uurime seda ilmutust ja mõtiskleme selle tähtsuse üle oma igapäevases eluviisis.

Nende paljude asjade seas, mida president Smith nägi, oli see, kuidas Päästja külastas pärast omaenda ristisurma ustavaid vaimumaailmas. Tsiteerin sellest nägemusest järgmist:

„Vaid vaata, ta organiseeris oma jõud õigemeelsete seast ja määras väe ja võimuga riietatud sõnumitoojad ja tegi neile ülesandeks minna välja ja viia evangeeliumi valgus nendele, kes on pimeduses, nimelt kõigile inimeste vaimudele¹⁶; ja nõnda jutlustati evangeeliumi surnutele. ‥

Neile õpetati usku Jumalasse, meeleparandust pattudest, asenduslikku ristimist pattude andekssaamiseks, käte pealepanemise teel antavat Püha Vaimu andi

ja kõiki teisi evangeeliumi põhimõtteid, mida neil oli vaja teada, et kohus nende üle oleks mõistetud nagu inimeste üle lihas, ent nad elaksid nagu Jumal vaimus. ‥

sest surnud pidasid oma vaimu pikka eemalviibimist kehast justkui vangistuseks.

Neid õpetas Issand ja andis neile väe tulla esile pärast tema surnuist ülestõusmist, et siseneda tema Isa kuningriiki, et saada seal kroonitud surematuse ja igavese eluga

ja jätkata sestpeale oma töid, nagu Issand oli lubanud, ja saada osa kõikidest õnnistustest, mis on varuks hoitud nende jaoks, kes teda armastavad.”¹⁷

Selles nägemuses nägi president Smith oma isa Hyrumit ja prohvet Joseph Smithi. Viimati nägi ta neid poisikesena Nauvoos 74 aastat tagasi. Võime vaid ette kujutada tema rõõmu armsat isa ja onu nähes. Teadmine, et kõik vaimud jäävad oma sureliku keha sarnaseks ja ootavad innukalt neile lubatud ülestõusmise päeva, pidi andma talle inspiratsiooni ja tröösti. Nägemuses tuli täielikumalt ilmsiks, kui sügav ja laiaulatuslik on Taevase Isa plaan oma lastele ning Kristuse lunastav armastus ja Tema lepituse võrratu vägi.¹⁸

Kutsun teid selle erilise sajanda aastapäeva puhul seda ilmutust täienisti ja mõtlikult läbi lugema. Õnnistagu teid seda tehes Issand, et mõistaksite ja hindaksite täielikumalt Jumala armastust ja Tema päästmise ja õnne plaani oma lastele.

Tunnistan, et president Joseph F. Smithi saadud nägemus on tõsi. Tunnistan, et igaüks võib seda lugeda ja saada teada, et see on tõsi. Need, kelleni ei jõua see teadmine selles elus, saavad selle õigsusest kindlasti teada, kui igaüks jõuab vaimumaailma. Seal armastavad ja ülistavad kõik Jumalat ja Issandat Jeesust Kristust suure päästmisplaani ja lubatud ülestõusmise õnnistuse eest, mil ihu ja hing taas ühinevad, et neid enam kunagi ei lahutataks.¹⁹

Ma olen väga tänulik, et tean, kus on minu kallis Barbara ja et saame taas olla koos oma perega kogu igaviku. Ma palvetan alandlikult, et Issanda rahu toetaks meid nüüd ja alati. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.