Jumalik rahulolematus
Jumalik rahulolematus saab panna meid tegutsema usus, järgima Päästja kutset teha head ja anda oma elu alandlikult Talle.
Kui ma käisin algkoolis, kõndisime koju mööda sillutatud rada, mis käändus mööda mäenõlva edasi-tagasi. Oli ka teine, sillutamata rada, mida kutsuti „poiste rajaks”. Poiste rada oli mullane ja viis otse mäest üles. See oli lühem, kuid palju järsem. Tüdrukuna teadsin, et suudan sammuda üles mistahes rada pidi, milleks poisid on suutelised. Kuid seejuures on tähtsam see, et ma teadsin, et elan viimsel ajal ja et mul on vaja teha raskeid asju, nagu tegid teerajajad, ja ma tahtsin olla valmis. Seega aeg-ajalt jäin oma sõpradest, kes sillutatud teel kõndisid, tahapoole, võtsin kingad jalast ja ronisin üles paljajalu mööda poiste rada. Püüdsin oma jalgu tugevdada.
Noore Algühingu tüdrukuna arvasin ma, et see on see, kuidas saan end ette valmistada. Nüüd tean ma midagi muud! Selle asemel, et paljajalu mägiradadel ronida, tean ma, et saan valmistada oma jalgu ette lepingurajal kõndimiseks, kui vastan Püha Vaimu kutsetele, sest Issand kutsub oma prohveti kaudu meid kõiki elama ja hoolima „kõrgemal ja pühamal viisil” ning „astuma kõrgemale”1.
Need prohvetlikud tegutsemiskutsed koos kaasasündinud tunnetusega, et suudame teha ja olla midagi enamat, tekitavad meis mõnikord tunde, mille kohta vanem Neal A. Maxwell on öelnud „jumalik rahulolematus”2. Jumalik rahulolematus tekib siis, kui kõrvutada seda, „kes me oleme, sellega, kelleks meil on vägi saada”.3Kui oleme ausad, tunneb igaüks meist lõhet selle vahel, kus ja kes me oleme ning kuhu ja kelleks tahame saada. Me igatseme olla võimekamad. Meil on sellised tunded seetõttu, kuna oleme Jumala tütred ja pojad, kes on sündinud Kristuse Valgusega, kuid elavad siiski langenud maailmas. Sellised tunded on Jumalast ja tekitavad tungivat tegutsemistahet.
Meid kõrgemale pürgima kutsuv jumalik rahuolematus peaks olema meie jaoks teretulnud, kuid peaksime samas tundma ära Saatana võltsingu – halvava heitumuse – ja sellest hoiduma. Saatan on liigagi innukas seda hinnalist võimalust ära kasutama. Võime otsustada kõndida kõrgemat rada, mis paneb meid otsima Jumalat ning Tema rahu ja armu, või kuulata Saatanat, kes pommitab meid sõnumitega, et me pole kunagi piisavalt head: ei piisavalt rikkad, piisavalt targad, piisavalt ilusad ega piisa üldse millekski. Meie rahulolematus võib olla jumalik – või hävitav.
Tegutsege usus
Üks viis, kuidas teha vahet jumalikul rahulolematusel ja Saatana võltsingul, on see, et jumalik rahulolematus viib ustavatele tegudele. Jumalik rahulolematus ei kutsu jääma mugavustsooni ega vii meeleheitele. Olen õppinud, et kui maadlen kõigi nende mõtetega, mida ma ei ole, ei arene ma edasi ja mul on palju raskem Vaimu tunda ja järgida.4
Joseph Smith sai noore mehena teravalt teadlikuks oma puudustest ja muretses „oma surematu hinge heaolu pärast”. Ta sõnas: „Mu meeli haaras suur masendus, sest ma olin süüdi mõistetud oma pattude eest. ‥ Ja ma tundsin kurbust omaenda pattude ja maailma pattude pärast.”5 See pani teda „tõsiselt mõtlema ja [ta oli] suures kimbatuses”6. Kõlab tuttavalt? Kas tunnete oma puuduste pärast kimbatust või masendust?
Kuid Joseph võttis midagi ette. Ta „küsi[s] ‥ endalt sageli: „Mida ma pean tegema?””7 Joseph tegutses usus. Ta avas pühakirja, luges kutset pühakirjakohas Jaakobuse 1:5 ja palus Jumalalt abi. Järgnenud nägemus juhatas sisse evangeeliumi taastamise. Olen nii tänulik, et Josephi jumalik rahulolematus, aeg, mil ta oli kimbatuses ja segaduses, ajendas teda ustavalt tegutsema.
Järgige õhutust head teha
Maailm võtab sageli rahulolematuse tunnet kui vabandust endasse tõmbuda, endasse ja minevikku süüvida ning muretseda selle üle, kes ma olen, kes ma pole ja mida ma tahan. Jumalik rahulolematus motiveerib meid järgima Päästja eeskuju, kes „käis mööda maad ja tegi head”8. Kui kõnnime jüngrirajal, müksatakse meid vaimselt teistele sõbrakätt ulatama.
Üks aastaid tagasi kuuldud lugu on aidanud mul märgata Püha Vaimu õhutusi ja seejärel neid kuulda võtta. Endine Abiühingu üldjuhataja, õde Bonnie D. Parkin, on jaganud järgmist:
„Susan ‥ oli suurepärane õmbleja. President [Spencer W.] Kimball elas [tema] koguduses. Ühel pühapäeval märkas Susan, et presidendil on uus ülikond. Isa oli toonud talle hiljuti ‥ peent siidikangast. Susani arvates sai sellest kangast valmistada kena lipsu president Kimballi uue ülikonna juurde. Nii õmbles ta esmaspäeval lipsu. Ta pakkis selle siidipaberisse ja jalutas läbi kvartali president Kimballi koju.
Teel esiukse juurde jäi ta äkitselt seisma ja mõtles: „Kes ma selline olen, et prohvetile lipsu õmblen? Tal on kindlasti juba küllalt lipse.” Jõudnud järeldusele, et on teinud vea, asus ta lahkuma.
Just siis avas õde Kimball ukse ja ütles: „Oi, Susan!”
Susan lausus piinlikkusega: „Nägin president Kimballi pühapäeval uues ülikonnas. Isa tõi mulle just New Yorgist veidi siidi ‥ ja nii ma tegin talle lipsu.”
Enne kui Susan suutis jätkata, ei lasknud õde Kimball tal midagi öelda, vaid võttis tal õlgadest ja ütles: „Susan, ära suru iial maha heldet mõtet.””9
Mulle meeldib see! „Ära suru iial maha heldet mõtet.” Vahel, kui mulle on jäänud mulje, et peaksin tegema midagi kellegi heaks, hakkan mõtlema, kas tegemist on õhutuse või pelgalt minu enda mõtetega. Kuid mulle tuletatakse meelde, et „see, mis on Jumalast, kutsub ja meelitab tegema pidevalt head; mispärast, kõik, mis kutsub ja meelitab tegema head ja armastama Jumalat ja teenima teda, on innustatud Jumalast.”10
Olgu tegemist vahetu õhutuse või hetkelise tõukega kedagi aidata, heategu ei lähe iial raisku, sest „[ligimese]armastus ei hävi ilmaski”11 ja pole iial vale vastus.
Sageli pole ajastus sobilik ja harva saame teada, kas meie teenivatel pisitegudel oli ka mingi mõju. Kuid aeg-ajalt märkame, et oleme olnud vahendid Issanda käes ja meil on meeldiv teada, et kui Püha Vaim meie kaudu tegutseb, annab see teada Jumala heakskiidust.
Õed, me saame paluda, et Püha Vaim näitaks meile „kõik, mida [me] pea[me] tegema”12, isegi kui meie tegemist ootavate asjade nimekiri näib juba täis olevat. Kui tunneme selleks õhutust, saame jätta nõud kraanikaussi või lükata edasi muud meie tähelepanu vajavad küsimused, selleks et lugeda lapsele, rääkida sõbraga, hoida naabri lapsi või teenida templis. Ärge saage minust valesti aru: mina koostan nimekirju. Mulle meeldib märkida, kui midagi on tehtud. Kuid rahu tuleb teadmisest, et kellekski enamaks olemine ei võrdu tingimata millegi enama tegemisega. Otsus vastata rahulolematusele õhutusi järgides muudab seda, kuidas suhtun „oma aega”, ja inimesed pole minu jaoks vahelesegajad, vaid nad on mu elu eesmärk.
Jumalik rahulolematus juhatab meid Kristuse juurde
Jumalik rahulolematus viib alandlikkuse, mitte enesehaletsuse ega heitumuseni, mis järgneb võrdlemisele, mille puhul meil jääb alati millestki vajaka. Lepingut pidavaid naisi on igasuguseid: nende pered, nende kogemused ja nende olukord erinevad.
Loomulikult ei küündi keegi meist oma jumaliku potentsiaalini ja taipamine, et meist üksi ei piisa, on mõneti tõsi. Kuid hea uudis evangeeliumis on see, et Jumala armuga me oleme piisavad. Kristuse abil suudame kõike.13 Pühakirjas lubatakse, et „leia[me] armu oma abiks õigeks ajaks”14.
See on üllatav tõde, et meie nõrkused saavad olla õnnistuseks, kui need muudavad meid alandlikuks ja pööravad Kristuse poole.15 Rahulolematusest saab jumalik, kui pöördume oma tarvidusega alandlikult Jeesuse Kristuse poole, selle asemel et ennasthaletsevalt endasse tõmbuda.
Tegelikult saavad Jeesuse imeteod sageli alguse tarviduse, vajaduse, nurjumise või küündimatuse tunnistamisest. Kas mäletate leivapätse ja kalasid? Kõik evangeeliumikirjutajad räägivad, kuidas Jeesus toitis imetabaselt tuhandeid, kes Talle järgnesid.16 Kuid lugu algab sellega, et jüngrid tunnistavad puudust. Nad mõistsid, et neil on vaid „viis odraleiba ja kaks kalakest; aga mis saab sellest nii paljudele?”17 Jüngritel oli õigus: neil polnud piisavalt toitu, aga nad andsid olemasoleva Jeesusele ja Tema tegi imet.
Kas te olete kunagi tundnud, et teie anded ja annid on eesseisva ülesande jaoks liiga väikesed? Mina olen. Kuid meie teiega saame anda olemasoleva Kristusele ja Tema mitmekordistab meie jõupingutused. Isegi oma inimliku nõrkuse ja viletsuse juures on teil anda rohkem kui küllalt, kui loodate Jumala armule.
Tõtt-öelda oleme kõik Jumala lastena Jumalusest ühe põlvkonna kaugusel.18 Ja nii, nagu Taevane Isa on teinud läbi aegade nii prohvetite kui ka tavaliste inimestega, nõnda kavatseb Ta muuta ka meid.
C. S. Lewis on selgitanud Jumala muutvat väge nii: „Kujutlege, et olete elav maja. Jumal tuleb ja hakkab teid ümber ehitama. Algul te võib-olla mõistate, mida ta teeb. Ta parandab ära veevärgi, augud katuses jne. Te teadsite, et need tööd oli vaja ära teha, ja sellepärast pole te üllatunud. Aga nüüd hakkab ta siin-seal klopsima nii, et see teeb valu ja näib mõttetu. ‥ Selgub, et ta ehitab hoopis teistsugust maja kui see, mida teie mõtlesite. ‥ Te mõtlesite, et teid tehakse kenaks väikeseks onniks. Aga tema on hakanud ehitama paleed. Ta ise kavatseb sellesse elama asuda.”19
Tänu meie Päästja lepitusohvrile saab meid tõsta eesootavate ülesannete kõrgusele. Prohvetid on õpetanud, et kui ronime mööda jüngrirada, saab meid Kristuse armu kaudu pühitseda. Jumalik rahulolematus saab panna meid tegutsema usus, järgima Päästja kutset teha head ja anda oma elu alandlikult Talle. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.