Valige endile täna

Raamatutegelane Mary Poppins on tavaline inglise lapsehoidja – kes on juhtumisi täis võluväge.¹ Ta lendab kohale idatuules, et aidata vaevlevat Banksi peret, kes elab Kirsipuu tee majas nr 17 kuningas Edwardi-aegses Londonis. Tema hoida antakse lapsed Jane ja Michael. Kindlal, kuid lahkel moel õpetab ta neile väärtuslikke õppetunde.

Jane ja Michael edenesid jõudsalt, kuid Mary otsustab, et tal on aeg edasi liikuda. Selle raamatu lavastuses püüab Mary sõber, korstnapühkija Bert, veenda teda mitte lahkuma. Ta ütleb: „Nad on head lapsed, Mary.”

Mary vastab: „Kas ma näeks nendega vaeva, kui nad poleks? Kuid ma ei saa neid aidata, kui nad mul seda teha ei lase. Kedagi pole raskem õpetada kui last, kes teab kõike.”

Bert küsib: „Mis siis saab?”

Millele Mary vastab: „Nad peavad järgmise osa ise ära tegema.”²

Vennad ja õed, nagu Jane ja Michael Banks, oleme ka meie head lapsed, kelle kallal tasub vaeva näha. Meie Taevane Isa tahab meid aidata ja õnnistada, kuid me ei lase Tal seda alati teha. Mõnikord käitume, nagu teaksime juba kõike. Ja ka meie peame „järgmise osa” ise ära tegema. Selle pärast tulime oma surelikkusele eelnevast, taevasest kodust maa peale. Meie „osa” kaasab valikute tegemist.

Meie Taevase Isa vanemlik eesmärk ei ole mitte, et Tema lapsed teeksid, mis on õige, vaid et Tema lapsed valiksid selle, mis on õige ja saaksid lõpuks Tema-sarnaseks. Kui Ta lihtsalt sooviks, et oleksime kuulekad, siis annaks Ta meile kohe autasusid ja karistusi, et meie käitumist kontrollida.

Kuid Jumal ei ole huvitatud sellest, et Tema lapsed muutuksid väljaõpetatud „lemmikloomaks”, kes selestilises elutoas Tema susse ei pure.³ Ei! Jumal tahab, et Tema lapsed svaimselt uureks saaksid ja ühes Temaga perefirmas töötaksid.

Jumal tegi plaani, mille kohaselt võime saada pärijaks Tema kuningriigis; lepinguraja, mis aitab meil saada Tema-sarnaseks; saada sellise elu, nagu on Temal, ja elada igavesti peredena Tema juures.⁴ Isiklikud valikud olid ja on oluline osa sellest plaanist, millest me surelikkusele eelnenud elus õppisime. Me võtsime selle plaani vastu ja otsustasime tulla maa peale.

Kindlustamaks, et rakendame usku ja kasutame oma valikuvabadust õigesti, pandi meie meelele unustuste eesriie, et me ei mäletaks Jumala plaani. Ilma selle eesriideta ei võinud Jumala eesmärgid saada täidetud, sest me ei võinud areneda ja saada ustavateks pärijateks, kelleks Ta soovib, et me saaksime.

Prohvet Lehhi ütles: „Mispärast, Issand Jumal andis inimesele vabaduse ise tegutseda. Mispärast, inimene ei saanud ise tegutseda ilma, et teda ahvatleks üks või teine.”⁵ Põhitasemel esindab ühte valikut Jeesus Kristus, Isa Esmasündinu. Teist valikut esindab Saatan, Lutsifer, kes soovib hävitada valikuvabadust ja võimu võtta.⁶

Jeesuses Kristuses „on meil eestkostja Isa juures”.⁷ Pärast oma lepitava ohverduse lõpuni viimist tõusis Jeesus „taevasse ‥ , et nõuda Isalt tema halastuse õigust, mis tal on inimlastele”. Ja olles nõudnud halastuse õigust, „ta kostab inimlaste eest”.⁸

Kristus ei ole Isa juures meie eest kostes meie vastane. Jeesus Kristus, kes lasi oma tahtel neelduda Isa tahtes,⁹ ei teeks midagi muud kui seda, mida Tema isa on alati soovinud. Taevane Isa kahtlemata rõõmustab ja elab kaasa meie edule.

Kristuse eestkoste meie eest on vähemalt osaliselt meenutamaks meile, et Ta on tasunud meie pattude eest ja keegi pole Jumala halastusest kõrvale jäetud.¹⁰ Inimestele, kes usuvad Jeesusesse Kristusesse, parandavad meelt, saavad ristitud ja peavad vastu lõpuni – protsess, mis viib lepitamiseni¹¹ –, Päästja andestab, tervendab ja kostab nende eest. Tema on meie abimees, lohutaja ja eestkostja – kes tunnistab meie eest ja kasuks, et meid Jumalaga lepitada.¹²

Selle vastand on Lutsifer, kes on süüdistaja või prokurör. Ilmutaja Johannes kirjeldas Lutsiferi lõplikku kaotust: „Ja ma kuulsin valju häält taevast hüüdvat: Nüüd on kätte jõudnud pääste ja tugevus ja meie Jumala kuningriik ning tema Kristuse vägi.” Miks? „Sest välja on heidetud meie vendade süüdistaja, kes süüdistas neid meie Jumala ees päeval ja ööl. Ja nemad on tema võitnud Talle vere tõttu ja oma tunnistuse sõna tõttu.”¹³

Lutsifer on see süüdistaja. Ta rääkis meie vastu surelikkusele eelnevas elus ja jätkab meie süüdistamist selles elus. Ta tahab meid maha teha. Ta tahab, et me kogeksime lõputut häda. Tema on see, kes ütleb meile, et me ei ole väärilised, et me ei ole küllalt head; ta räägib meile, et me ei saa oma vigadest lahti. Tema on kõige suurem kiusaja, kes lööb ka maaslamajat.

Kui Lutsifer õpetaks last kõndima ja too komistaks, siis karjuks ta lapse peale, karistaks teda ja ütleks, et ta üritamise sinnapaika jätaks. Lutsiferi teed toovad heitumust ja ahastust – lõpuks ja alati. See valede isa on suurim valede levitaja¹⁴ ning töötab leidlikult, et meid petta ja segada, „sest tema püüab teha kõik inimesed sama õnnetuks, nagu ta ise on”.¹⁵

Kui Kristus õpetaks last kõndima ja laps komistaks, siis aitaks Ta lapse püsti ning innustaks teda järgmist sammu võtma.¹⁶ Kristus on abistaja ja lohutaja. Tema teed toovad rõõmu ja lootust – lõpuks ja alati.

Jumala plaan sisaldab juhiseid, millele pühakirjades viidatakse kui käskudele. Need käsud ei ole ei veider rühm või suvaline kogumik pealesurutud reegleid, mille ainus eesmärk on meid kuulekaks treenida. Need on mõeldud aitamaks meil arendada jumalikke omadusi, naasta meie Taevase Isa juure ja saada kestva õnne osaliseks. Kuulekus Tema käskudele ei ole pime, me valime teadlikult Jumala ja Tema teeraja koju. See muster on meile sama, kui Aadamal ja Eeval: „Jumal [andis] neile käsud pärast seda, kui oli neile teatavaks teinud lunastusplaani.”¹⁷ Kuigi Jumal soovib, et oleksime lepingurajal, annab ta meile au ise valida.

Jumal tõepoolest soovib, ootab ja juhatab, et Tema iga laps enda jaoks ise valiks. Tema ei sunni meid. Valikuvabaduse anni kaudu lubab Jumal oma lastel „tegutseda ise ja mitte lasta end mõjutada”.¹⁸ Valikuvabadus võimaldab meil kas astuda rajale või mitte. See võimaldab meil rajalt kõrvale astuda, või mitte. Just nagu meid ei saa sundida kuuletuma, ei saa meid sundida mitte kuuletuma. Keegi ei saa meid rajalt kõrvale viia meie tahte vastaselt. (Seda ei tohiks segi ajada inimestega, kellelt valik ära võetakse. Nemad pole rajalt eksinud. Nemad on ohvrid. Nemad saavad Jumalalt mõistmist, armastust ja kaastunnet.)

Kuid kui me rajalt kõrvale astume, kurvastab see Jumalat, kuna Tema teab, et see lõpuks ja alati viib vähenenud rõõmu ja kaotatud õnnistusteni. Pühakirjades viidatakse rajalt kõrvale astumisele kui patule ja selle tulemusel vähenevat õnne ja kaotatud õnnistusi kutsutakse karistuseks. Selles mõttes ei karista Jumal meid, vaid karistus on meie enda, mitte Tema valikute tagajärg.

Kui me avastame, et oleme rajalt kõrvale astunud, siis võime jäädagi kõrvale või tänu Jeesuse Kristuse lepitusele otsustada teha kannapöörde ja tagasi rajale astuda. Pühakirjades kutsutakse otsust muutuda ja rajale naasta meeleparanduseks. Kui me ei paranda meelt, siis tähendab see, et otsustame mitte saada õnnistusi, mida Jumal meile anda soovib. Kui me ei taha „nautida seda, mida [oleksime] võinud saada”, siis „[pöördume] jälle tagasi omaenda paika nautima seda, mida [tahame] vastu võtta”¹⁹ – see on meie valik, mitte Jumala.

Vaatamata sellele, kui kaua oleme rajalt eemal olnud või kui kaugele oleme uidanud, kohe kui otsustame muutuda, aitab Jumal meil tagasi tulla.²⁰ Jumala vaatenurgast nähtuna, kui me siiralt meelt parandame ja Kristuses püsivana edasi pürgime, siis rajal tagasi olles on, nagu poleks me sellelt kunagi lahkunud.²¹ Päästja tasub meie pattude eest ja vabastab meid õnne ja õnnistuste piirangutest. Pühakirjades viidatakse sellele kui andestusele. Pärast ristimist astuvad kõik liikmed rajalt kõrvale, mõned lausa hüpates. Seepärast ei ole usu rakendamine Jeesusesse Kristusesse, meeleparandus, Temalt abi ja andestuse saamine mitte ühekordne, vaid elukestev protsess, mis ikka ja jälle kordub. See on, kuidas me „[peame] vastu lõpuni”.²²

Me peame valima, keda me teenime.²³ Meie igavese õnne suurus sõltub sellest, et valime elava Jumala ja teeme ühes Temaga Tema tööd. Püüdes „järgmise osa” ise ära teha, rakendame oma valikuvabadust õigesti. Nagu ütlesid kaks endist Abiühingu üldjuhatajat, ei tohiks me olla nagu „laps, kes vajab kogu aeg hellitusi ja korralekutsumist”.²⁴ Ei! Jumal soovib, et saaksime küpseteks täiskasvanuteks ja valitseksime ennast.

Vaid otsustades järgida Isa plaani, võime saada pärijaks Tema kuningriigis; ainult siis võib Ta meid usaldada, et me isegi mitte ei palu seda, mis on Tema tahte vastane.²⁵ Kuid peame meeles pidama, et „kedagi pole raskem õpetada kui last, kes teab kõike”. Seega peame olema valmis saama õpetust Issanda viisil Issandalt ja Tema teenijatelt. Võime olla kindlad, et oleme Taevaste Vanemate armastatud lapsed,²⁶ kes on väärt, et nendega vaeva näha, ning teada, et omapäi olemine ei tähenda, et oleme üksi.

Nagu ütles Mormoni Raamatu prohvet Jaakob, ütlen ka mina:

„Seepärast, olge oma südames rõõmsad ja pidage meeles, et te olete vabad toimima oma tahtmist mööda – et valida tee igavikulisse surma või tee igavesse ellu!

Mispärast, mu armsad vennad [ja õed], allutage end Jumala tahtele ja mitte kuradi ‥ tahtele; ja pidage meeles, et pärast seda, kui olete end allutanud Jumalale, saate te päästetud ainult tänu Jumala armule ja Jumala armu läbi.”²⁷

Seega valige usk Kristusesse, valige meeleparandus, valige ristimine ja Püha Vaimu anni saamine, valige kohusetundlikult, et võtta sakramenti väärilisena, otsustage sõlmida lepinguid templis ja teenida elavat Jumalat ja Tema lapsi. Meie valikud määravad, kes me oleme ja kelleks me saame.

Ma lõpetan Jaakobi õnnistust edasi tsiteerides: „Mispärast, äratagu Jumal teid ‥ igavikulisest surmast lepituse väel, et teid saaks vastu võtta Jumala igavesse kuningriiki.”²⁸ Jeesuse Kristuse nimel, aamen.