Kõik peavad võtma enda peale Isa antud nime

Mõned nädalad tagasi käisin ma kaheksa-aastaste laste ristimisel. Nad olid alustanud Jeesuse Kristuse evangeeliumi õppimist oma vanematelt ja õpetajatelt. Nende usk Temasse oli hakanud seemnena kasvama. Ja nüüd tahtsid nad minna Tema järel ristimisvetesse, et saada Tema taastatud Kiriku liikmeks. Nende ootusärevus pani mind mõtisklema, kuivõrd nad mõistavad oma ristimislepingu ühte tähtsat külge: kohustust võtta enda peale Jeesuse Kristuse nime.

Jumal on algusest peale kuulutanud, et Jeesuse Kristuse nimi on Tema plaanis meie jaoks esmatähtis. Ingel õpetas meie esimesele isale Aadamale: „Sul tuleb teha kõike, mida sa teed, Poja nimel, ja sul tuleb meelt parandada ning hüüda Jumala poole Poja nimel igavesti.”¹

Mormoni Raamatu prohvet kuningas Benjamin õpetas oma rahvale: „Ei ole antud ühtegi teist nime ega ühtegi teist teed ega moodust, mille kaudu võib pääste ‥ osaks saada.”²

Issand kordas seda tõde prohvet Joseph Smithile: „Vaata, Jeesus Kristus on nimi, mille andis Isa, ja ei ole ühtki teist nime, mille kaudu inimene võiks saada päästetud.”³

Nüüdisajal on president Dallin H. Oaks õpetanud, et „neil, kes rakendavad usku Jeesuse Kristuse pühasse nimesse ‥ ning sõlmivad Temaga lepingu ja peavad Tema käske, ‥ on nõudeõigus Jeesuse Kristuse lepitusohvrile”.⁴

Meie Taevane Isa tahab teha täiesti selgeks, et Tema Poja Jeesuse Kristuse nimi pole kõigest üks nimi paljude seas. Päästja nimes peitub ainulaadne ja oluline vägi. See on ainus nimi, mille kaudu päästmine on võimalik. Rõhutades seda tõde igal evangeeliumi ajajärgul, kinnitab meie armastav Isa kõigile oma lastele, et tagasitee Tema juurde on olemas. Kuid kindla tee olemasolu ei tähenda, et meie naasmine on automaatselt tagatud. Jumal ütleb, et meilt nõutakse tegutsemist: „Mispärast, kõik inimesed peavad võtma endi peale selle nime, mille Isa andis.”⁵

Et saada päästvat väge, mis tuleb ainult Kristuse nime kaudu, peame „[alandama end] Jumala ees ‥ ja [tulema] murtud südame ja kahetseva vaimuga ‥ ja [soovima] võtta enda peale Jeesuse Kristuse nime” ja seeläbi oleme valmis nagu minu kaheksaaastased sõbrad, et meid „[võetaks] ristimise kaudu tema kirikusse.”⁶

Kõik, kes siiralt soovivad Päästja nime enda peale võtta, peavad olema väärilised ja saama ristimistalituse, mis on Jumalale füüsiliseks tunnistuseks nende otsusest.⁷ Kuid ristimine on kõigest algus.

Sõna võtma pole passiivne. See on TEGUsõna, millel on mitu tähendust.⁸ Samuti, meie kohustus võtta enda peale Jeesuse Kristuse nimi nõuab tegutsemist ja on mitmemõõtmeline.

Näiteks on sõna võtma üks tähendus sisse võtma ehk midagi oma kehasse võtma, nagu siis, kui võtame juua. Võttes enda peale Kristuse nime, pühendume võtma Tema õpetused, Ta iseloomuomadused ja lõpuks Tema armastuse sügavale oma olemusse, nii et neist saab osa meist endist. See näitab, kui tähtis on president Russell M. Nelsoni kutse, kui ta palus noortel täiskasvanutel „otsid[a] palvemeelselt ja usinalt mõistmist, mida iga [Päästja] erinev tiitel ja nimi [neile] isiklikult tähendab”,⁹ ja toituda rõõmuga Kristuse sõnadest pühakirjades ja eriti Mormoni Raamatus.¹⁰

Teine sõna võtma tähendus on kedagi teatud rollis heaks kiitma või nõustuma mõnda ideed või põhimõtet õigeks pidama. Kui võtame Kristuse nime enda peale, võtame Ta vastu oma Päästjana ja juhindume jätkuvalt oma elus Tema õpetustest. Võime võtta Tema evangeeliumi tõena kõigi tähendusrikaste otsuste langetamisel ning elada kuulekalt selle järgi kogu südamest, väest, meelest ja jõust.

Sõna võtma võib tähendada mõne nime või aate pooldamist. Enamikul meil on olnud kogemusi endale töökohustuse võtmisega või mõne aate või liikumise omaks võtmisega. Kui võtame enda peale Kristuse nime, võtame endale tõelise jüngri kohustused, toetame Tema aadet ja „seis[ame] kui Jumala tunnistajad igal ajal ja kõiges ja kõikjal, kus [me] ka ei ole”.¹¹ President Nelson kutsus „iga ‥ noort naist ja iga noort meest ‥ astuma Issanda väesalka, et aidata koguda kokku Iisrael”.¹² Ja igaüks meist võtab tänuga kuulda prohvetlikku kutset kuulutada Päästja taastatud Kiriku nime nii, nagu Ta ise ilmutas: Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik.¹³

Me peame mõistma Päästja nime enda peale võtmise käigus, et Kristuse ja Tema Kiriku aade on üks ja sama. Neid ei saa lahutada. Sarnaselt on lahutamatud ka Päästja jüngriks olemine ja aktiivne liikmesus Tema Kirikus. Kui meie pühendumus ühele lööb vaaruma, nõrgeneb ka pühendumus teisele, sama kindalt, kui päevale järgneb öö.

Osa ei taha võtta Jeesuse Kristuse nime ja Tema aadet enda peale, kuna nende arvates on see liialt kitsapiiriline, piirav ja vangistav. Tegelikkuses on Kristuse nime enda peale võtmine nii vabastav kui ka avardav. See äratab meis soovi, mida tundsime, kui usk Päästjasse pani meid nõustuma Jumala plaaniga. Kui see soov elab meie südames, võime avastada jumalikult saadud andide ja annete tõelise eesmärgi, tunda Tema vabastavat armastust ning tunda suuremat huvi teiste heaolu vastu. Kui võtame enda peale Päästja nime, haarame tõeliselt kinni kõigest heast ja saame Tema sarnaseks.¹⁴

Tähtis on meeles pidada, et Päästja nime enda peale võtmine on lepinguline kohustus, mis saab alguse ristimisel sõlmitud lepingust. President Nelson on õpetanud: „[Meie] pühendumine Päästja järgimisele Temaga lepinguid tehes ja neist lepingutest kinni pidades avab ukse kõikide vaimsete õnnistuste ja eesõiguste saamiseks, mis on saadaval.”¹⁵ Üks ülimaid privileege, mida pakub Päästja nime ristimisel enda peale võtmine, on ligipääs järgmisele lepinguraja talitusele, milleks on meie liikmeks kinnitamine. Kui küsisin ühelt oma kaheksa-aastaselt sõbralt, mida Kristuse nime enda peale võtmine tema jaoks tähendab, vastas ta lihtsalt: „See tähendab, et Püha Vaim saab olla minuga.” Tal oli õigus.

Püha Vaimu and saadakse kinnitamise teel pärast seda, kui oleme saanud ristimistalituse. See and on õigus ja võimalus saada Püha Vaim pidevaks kaaslaseks. Kui kuulame Tema vaikset tasast häält ja kuuletume sellele, hoiab Ta meid lepingurajal, kuhu ristimise kaudu astusime, hoiatab meid, kui tunneme kiusatust sellelt lahkuda, ning innustab meid vajadusel meelt parandama ja muutuma. Meie fookus pärast ristimist on hoida Püha Vaim alati endaga, et saaksime lepingurajal jätkuvalt edasi liikuda. Püha Vaim saab olla meiega vaid sel määral, kuivõrd meie elu püsib puhas ja patuta.

Sel põhjusel on Issand andnud meile võimaluse värskendada jätkuvalt ristimise puhastavat mõju ühe teise talituse – sakramendi – kaudu. Iga nädal me „tunnista[me] ‥, et [oleme] nõus võtma enda peale ‥ Poja nime”,¹⁶ sirutades käe Issanda liha ja vere sümbolite järele ja neid – leiba ja vett – ning neid oma hinge võttes. Päästja omakorda teeb meid taas kord ime kombel puhtaks ja seeläbi Püha Vaimu jätkuva mõju vääriliseks. Kas see pole mitte tõend lõputust halastusest, mida leiab üksnes Jeesuse Kristuse nimes? Nii nagu meie võtame Tema nime enda peale, võtab Tema meie patud ja mured enda peale ning Tema „halastuse käsivars on sirutatud”,¹⁷ et oma armastuse käsivarred meie ümber seada.¹⁸

Sakrament on iganädalane meeldetuletus, et Jeesuse Kristuse nime enda peale võtmine on elav ja kestev kohustus, mitte üksiksündmus, mis leiab aset vaid kord meie ristimispäeval.¹⁹ „See ohver süütu, püha, nii mõistmatu ja suur, mis patu pühib ära ja toob meil lunastust”,²⁰ on miski, millest saame jätkuvalt ja korduvalt rõõmu tunda. Pole siis ime, et alati, kui Jumala lapsed mõistavad, millised vägevad vaimsed õnnistused saavad tulla, kui võtta enda peale Kristuse nimi, tunnevad nad alati rõõmu ja soovivad alati oma Jumalaga lepingut sõlmida.²¹

Kui järgime jumalikult kavandatud lepingurada, meie pühendumus Jeesuse Kristuse nime enda peale võtta ja selleks tehtud jõupingutused annavad meile jõudu „tema nime alati oma südames kirjas hoida”.²² Me armastame Jumalat ja oma ligimesi ning tunneme soovi neid teenida. Me peame kinni Tema käskudest ja soovime saada Talle lähemale, sõlmidesTemaga teisi lepinguid. Ja kui avastame, et oleme nõrgad ega suuda tegutseda oma õigemeelsete soovide järgi, palume abi, mida saab üksnes Tema nime kaudu, ja Ta tuleb meile appi. Kui me ustavalt vastu peame, saabub päev, mil näeme Teda ja oleme koos Temaga ning avastame, et oleme saanud Tema sarnaseks ja saanud seeläbi vääriliseks naasma Isa juurde.

Sest Päästja on andnud kindla lubaduse: need, kes „[usuvad] Jeesuse Kristuse nimesse ja kummarda[vad] tema nimel Isa ning [peavad] usus tema nimesse vastu kuni lõpuni”,²³ pääsevad Jumala kuningriiki. Rõõmustan koos teiega, et need võrreldamatud õnnistused saavad võimalikuks, kui võtame enda peale Jeesuse Kristuse nime, kellest ja kelle nimel ma tunnistan, aamen.