Noorte naiste töö
Kiriku iga noor naine peaks tundma end hinnatuna, tal peaks olema võimalusi teenida ja tunda, et tal on sellesse töösse midagi väärtuslikku panustada.
Aasta tagasi rääkis piiskop Gérald Caussé üldkonverentsi preesterluse istungil Kiriku meestele, kirjeldades, kuidas Aaroni ja Melkisedeki preesterluse hoidjad on päästmistöös eraldamatud partnerid.1 See sõnum on olnud suureks õnnistuseks, aidates Aaroni preesterlust hoidvatel noortel meestel näha, millist rolli nad Jumala kuningriigi maa peale ehitamises mängivad. Nende ühine teenimine tugevdab Kirikut ja toob endaga suurema usule pöördumise ja pühendumise noorte meeste südames, kui nad näevad oma panuse väärtust ja kui suurepärane on see töö.
Täna sooviksin ma oma kõnes sellele sõnumile midagi lisada, kui kõnelen sellest, kuidas Kiriku noored naised on Issanda töö tegemisel oma peredes ja Tema Kirikus samaväärselt vajalikud ja tähtsad.
Nagu piiskop Caussé, elasin ka mina teismelisena pikka aega Kiriku väikeses koguduses ning mul paluti sageli täita ülesandeid ja kutseid, mida tavaliselt täidavad täiskasvanud. Näiteks need meist, kes osalesid noorteprogrammis, haarasid sageli initsiatiivi, et aidata organiseerida ja läbi viia meie endi tegevusi ja erilisi üritusi. Me kirjutasime näidendeid, panime kokku lauluansambleid, et lahutada meelt koguduse üritustel, ja võtsime aktiivselt osa kõigist koguduse koosolekutest. Mind kutsuti koguduse koorijuhiks ja ma juhatasin igal pühapäeval sakramendikoosolekul laulmist. See oli suurepärane kogemus seista 16-aastaselt igal pühapäeval terve koguduse ees ja juhatada inimesi kirikulaulude laulmisel. Tundsin end vajalikuna ja teadsin, et sain anda oma panuse. Inimesed sõltusid minu kohalolekust ja mulle meeldis end kasulikuna tunda. See kogemus aitas mul kasvatada oma tunnistust Jeesusest Kristusest ja just nagu oli piiskop Causséga, see kinnitas mu elu evangeeliumis teenimises.
Iga liige peaks teadma, kui väga neid vajatakse. Igal inimesel on midagi olulist anda ning tal on ainulaadsed anded ja võimed, mis aitavad seda tähtsat tööd edasi viia. Meie noortel meestel on Aaroni preesterluse kohustused, mida kirjeldatakse Õpetuses ja Lepingutes, mis on sageli küllaltki nähtavad. Kiriku noorte naiste, nende vanemate ja juhtide jaoks ei pruugi olla nii selge, et ristimisest alates on noored naised teinud lepingu, kohustudes „leinama koos nendega, kes leinavad; jah, ja trööstima neid, kes vajavad tröösti, ja seisma kui Jumala tunnistajad igal ajal ja kõiges ja kõikjal, kus [nad] ka ei ole, kuni surmani välja”.2 Noortel naistel on võimalused neid kohustusi täita nende kogudustes ja kui nad teenivad klasside juhatajatena noortekomitees ja teistes kutsetes. Kiriku iga noor naine peaks tundma end hinnatuna, tal peaks olema võimalusi teenida ja tunda, et tal on sellesse töösse midagi väärtuslikku panustada.
„2. käsiraamat” õpetab meile, et päästmistöö meie kogudustes hõlmab endas „liikme misjonitööd, pöördunute aktiivsena hoidmist, vähemaktiivsete liikmete aktiveerimist, templi- ja pereajalootööd ning evangeeliumi õpetamist”.3Seda tööd juhatavad kogudustes meie ustavad piiskopid, kes hoiavad oma koguduse preesterluse võtmeid. Nüüdseks on meie juhatus juba mitmeid aastaid küsinud: „Millistes nendest mainitud valdkondadest ei peaks meie noored naised osalema?” Vastus kõlab, et nad saavad igasse selle töö valdkonda midagi panustada.
Näiteks kohtasin ma hiljuti mitmeid noori naisi Las Vegase piirkonnas, keda oli kutsutud teenima koguduse templi- ja pereajalootöö konsultantidena. Neist õhkus entusiasmi, et nad saavad koguduse liikmeid nende esivanemate otsimisel õpetada ja aidata. Neil olid väärtuslikud arvutioskused, nad olid õppinud, kuidas kasutada FamilySearchi, ja olid elevil, et saavad neid teadmisi teistega jagada. Oli selge, et neil on tunnistus ja arusaam meie surnud esivanemate nimede otsimise tähtsusest, et nende jaoks saaks templis teha vajalikud päästvad talitused.
Mõni kuu tagasi oli mul võimalus proovida ühte ideed kahe 14-aastase noore naisega. Ma hankisin kahe koguduse nõukogu päevakorrad ning andsin need Emmale ja Maggie’le. Palusin neil päevakord läbi lugeda ja vaadata, kas koguduse nõukogus oli selliseid tegevuspunkte, milles nad saaksid omalt poolt kaasa aidata. Emma nägi, et kogudusse on kolimas uus perekond, ja ütles, et ta võiks neid kolimisel ja lahti pakkimisel aidata. Ta arvas, et võiks olla sõbraks selle pere lastele ja tutvustada neile uut kooli. Ta nägi, et tulemas on koguduse õhtusöök, ja tundis, et on mitmeid viise, kuidas ta saaks sellega seoses teenida.
Maggie nägi, et koguduses oli mitmeid eakaid inimesi, keda oli vaja külastada ja osadusse kaasata. Ta ütles, et talle meeldiks külastada ja abistada neid imelisi eakaid liikmeid. Ta tundis samuti, et võiks aidata õpetada koguduse liikmetele, kuidas luua sotsiaalmeedia kontosid ja neid kasutada. Nendes päevakordades polnud tõesti ühtki asja, milles need noored naised poleks saanud abiks olla!
Kas need, kes istuvad koguduse nõukogudes või kel on koguduses mingi kutse, näevad noori naisi kui hinnalist abiallikat, et rahuldada meie kogudustes paljusid vajadusi? Tavaliselt on pikk nimekiri olukordadest, kus on vaja kellegi teenimist, ja sageli me mõtleme nende vajaduste rahuldamisel üksnes koguduse täiskasvanutele. Nii nagu Aaroni preesterluse hoidjatel palutakse töötada koos oma isade ja teiste Melkisedeki preesterluse hoidjatega, võib meie noori naisi kutsuda koos oma emade ja teiste eeskujulike õdedega teenima, et rahuldada koguduse liikmete vajadusi. Nad on võimelised, innukad ja valmis tegema palju rohkem, kui vaid pühapäeviti Kirikus käima!
Kui mõtiskleme rollidele, mida meie noored naised lähitulevikus täitma hakkavad, võiksime endilt küsida, milliseid kogemusi võiksime praegu neile pakkuda, mis aitaksid neid ette valmistada olema misjonärid, evangeeliumi tundjad, Kiriku abiorganisatsioonide juhid, templitöötajad, abikaasad, emad, mentorid, eeskujud ja sõbrad. Mitmete nende rollide täitmist võivad nad alustada juba praegu. Noortel palutakse sageli aidata õpetada pühapäeval oma klassides õppetunde. Nüüd on noorte naiste jaoks olemas võimalused, et teha templis seda, mida varem tegid templitöötajad või vabatahtlikud, kui nad käisid templis koos noorterühmadega, et surnute eest ristimisi teha. Meie Algühingu-ealistel tüdrukutel palutakse nüüd osaleda ettevalmistaval templi- ja preesterluse koosolekul, mis aitab neil mõista, et ka nemad on preesterluse juhitud töös olulised osalejad. Nad õpivad, et mehed, naised, noored ja lapsed on kõik preesterluse õnnistuste saajad ja kõik saavad anda aktiivselt oma panuse Issanda töö edasiviimisel.
Piiskopid, me teame, et teie kohustused on sageli rasked, kuid nagu teie kõrgeimaks prioriteediks on juhatada Aaroni preesterluse kvoorumeid, öeldakse käsiraamatu 2. osas, et „piiskop ja tema nõuandjad annavad Noorte Naiste organisatsioonile preesterluse juhatust. Nad jälgivad ja tugevdavad noori naisi individuaalselt, tehes selle püüdluse täitmisel tihedat koostööd vanemate ja Noorte Naiste juhtidega”. Samuti on seal kirjas: „Piiskop ja tema nõuandjad osalevad regulaarselt Noorte Naiste koosolekutel, teenimistel ja üritustel.”4Oleme tänulikud piiskoppide eest, kes võtavad aega, et külastada Noorte Naiste tunde ja kes annavad kogudustes noortele naistele võimaluse olla midagi enamat kui pelgalt töö pealtvaatajad. Tänan teid, et seisate hea selle eest, et hinnatakse teie noorte naiste osalemist koguduse liikmete vajaduste rahuldamisel. Need võimalused tähendusrikkal viisil teenida õnnistavad neid palju rohkem kui üritused, kus lihtsalt nende meelt lahutatakse.
Teile, Kiriku noored naised, võib teie teismeiga olla kiire ja sageli probleemiderohke. Oleme märganud, et üha rohkemad teist on hädas enesehinnangu, ärevuse, suure stressi ja ehk isegi depressiooniga. Suunates oma mõtted teistele, selle asemel et elada vaid omaenda probleemidega, ei lahenda ehk kõiki neid asju, kuid teenimine võib sageli kergendada teie koormaid ja panna teid nägema oma muresid väiksematena. Üheks parimaks viisiks, kuidas enesehinnangut tõsta, on näidata teiste eest muretsemise ja nende teenimisega, et meil on palju väärtuslikku, mida panustada.5 Ma julgustan teid, noored naised, tõstma oma kätt, et olla vabatahtlik ja siis need käed tööle rakendada, kui näete endi ümber abivajajaid. Täites oma lepinguga seotud kohustusi ja osaledes Jumala kuningriigi ehitamisel, tulevad teie ellu õnnistused ja te avastate jüngriks olemise suure ja kestva rõõmu.
Vennad ja õed! Meie noored naised on imelised. Neil on andeid, lõputult entusiasmi, energiat ja nad on kaastundlikud ning hoolivad. Nad soovivad teenida. Nad peavad teadma, et neid hinnatakse ja nad on päästmistöös olulised. Just nagu noored mehed valmistuvad Aaroni preesterluses suuremaks teenimiseks, kui nad liiguvad edasi Melkisedeki preesterlusse, on meie noored naised valmistumas saama maapealse parima naisteorganisatsiooni – Abiühingu – liikmeteks. Need kaunid, sitked, ustavad noored naised ja noored mehed valmistuvad koos saama abikaasadeks, emadeks ja isadeks, kes kasvatavad üles Jumala selestilist kuningriiki vääriva pere.
Ma tunnistan, et meie Taevase Isa töö on tuua surematus ja igavene elu kõigile Tema lastele.6 Meie hinnalistel noortel naistel on täita tähtis roll selle suure töö täideviimisel. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.