Seitsekümmend korda seitse korda

Vead on osa päriselust. On sisuliselt võimatu saada vilunud klaverimängijaks, tegemata tuhandeid või lausa miljoneid vigu. Võõrkeele õppijal tuleb piinlikkusega taluda tuhandete või lausa miljonite vigade tegemist. Koguni maailma parimad sportlased eksivad jätkuvalt.

Öeldakse, et edu ei tähenda seda, et meid ei taba ebaedu, vaid seda, et üha uusi ebaõnnestumisi kogedes ei kao innustus.¹

Lambipirni leiutades olevat Thomas Edison väidetavalt öelnud: „See ei ebaõnnestunud tuhat korda. Lambipirni leiutamine võttis tuhat sammu.”² Charles F. Kettering nimetas ebaõnnestumisi „saavutuseraja suunaviitadeks”.³ Loodetavasti saab igast meie veast tark õppetund, kus komistuskividest saavad jalgkivid.

Nefi vankumatu usk aitas tal vaatamata järjestikustele ebaõnnestumistele saada lõpuks vaskplaadid. Moosesel kulus 10 katset, enne kui teda iisraellastega Egiptusest põgenedes lõpuks edu saatis.

Võime imestada, et kui nii Nefi kui ka Mooses täitsid Issanda ülesannet, miks siis Issand ei sekkunud ega aidanud neil saavutada edu kohe esimesel katsel? Miks lasi Ta neil ja miks Ta laseb meil edu poole püüeldes rabeleda ja ebaõnnestuda? Sellele küsimusele on palju tähtsaid vastuseid. Osa neist on järgmised:

• Esiteks, Issand teab, et „need asjad annavad [meile] kogemusi ja on [meile] kasuks”.⁴

• Teiseks tuleb meil lasta „maits[ta] kibedat, et .. oskaksi[me] hinnata head”.⁵

• Kolmandaks, et tõestada, et „see on Jehoova võitlus”⁶ ning et Tema tööd saab teha ja Tema sarnaseks saada vaid Tema armu läbi.⁷

• Neljandaks, et aidata meil arendada ja lihvida hulgaliselt Kristuse-sarnaseid omadusi, mida saab „sulata[da]” vaid „vastandlikkus[ega]”⁸ ja „viletsuse ahjus”.⁹

Seega keset komistuskive ja puudusi täis elu oleme kõik tänulikud teiste võimaluste eest.

1970. aastal panin ma BYU esmakursuslasena end kirja algajatele mõeldud füüsika põhialuste kursustele, mida luges silmapaistev professor Jae Ballif. Iga kord, kui ta ühe osa kursusest lõpetas, tegi ta testi. Kui õpilane sai hindeks kolme ja tahtis paremat hinnet, lasi professor Ballif sellel õpilasel teha sama materjali kohta teistsuguse testi. Kui õpilane sai teisel katsel nelja ja polnud ikka rahul, võis ta korrata testi kolmandat ja neljandat korda jne. Andes mulle arvukalt uusi võimalusi, aitas ta mul hiilata ja saada lõpuks tema klassis viie.

Kujutis

Professor Jae Ballif

Ta oli ebatavaliselt arukas professor, kes inspireeris oma õpilasi mitte alla andma, vaid suhtuma ebaõnnestumisse kui õppetundi, mitte tragöödiasse ning mitte kartma ebaõnnestumist, vaid võtma sellest õppust.

Helistasin sellele suurepärasele mehele hiljuti, 47 aastat pärast tema füüsikakursust. Küsisin temalt, miks ta oli nõus andma õpilastele hinnete parandamiseks piiramatul arvul võimalusi. Ta vastas: „Tahtsin olla õpilaste poolt.”

Kuigi oleme tänulikud, saades pärast vea tegemist või mõttelist ebaõnnestumist teise võimaluse, hämmastab meid kõiki Päästja armulikkus, kui Ta annab meile teise võimaluse saada võitu patust ehk südames ebaõnnestumisest.

Keegi pole rohkem meie poolt kui Päästja. Ta annab meile oma testideks üha uusi võimalusi. Selleks et saada Tema sarnaseks, on vaja igapäevaheitluses loomupärase inimesega loendamatul arvul teisi võimalusi, näiteks himude ohjeldamisel, kannatlikkuse ja andestamise õppimisel, laiskusest võitu saamisel ja patusest tegevusetusest hoidumisel jne. Kui eksimine kuulub inimloomuse juurde, siis kui palju me peame eksima, enne kui meie loomus pole enam inimlik, vaid on jumalik? Tuhandeid kordi? Tõenäoliselt miljoneid.

Teades, et kitsa ja ahta teeraja igasse külge on puistatud katsumusi ning et me igapäevaselt läbikukkumist kogeme, maksis Päästja lõputut hinda, et anda meile nii palju võimalusi kui vaja sureliku prooviaja edukaks läbimiseks. Vastuseis, millel Ta juhtuda lubab, võib sageli tunduda ületamatu ja peaaegu võimatu kanda, kuid Ta ei jäta meid ilma lootuseta.

Et säilitada elukatsumustes lootust, on Päästja arm alati saadaval ja alati olemas. Tema arm on „jumali[k] abi või jõu[d]”, „[suutlikuks tegev] .. vägi, mis võimaldab meestel ja naistel saada .. igavese elu ja ülenduse osaliseks, kui nad on .. andnud endast parima”.¹⁰ Tema arm ja armastav pilk saadavad meid kogu rännaku jooksul, kui Ta inspireerib, kergendab koormaid, tugevdab, päästab, kaitseb, ravib ja „[aitab] oma rahvast” muul viisil ka siis, kui nad kitsal ja ahtal rajal komistavad.¹¹

Meeleparandus on Jumala and, mis on alati saadaval ning mis laseb ja võimaldab meil aina uusi ebaõnnestumisi kogeda ilma innustust kaotamata. Meeleparandus pole Tema tagavaraplaan, juhul kui peaksime eksima. Meeleparandus ongi Tema plaan, teades, et me eksime. See on meeleparanduse evangeelium ja nagu president Russell M. Nelson on täheldanud, „on see eluaegne õppekava”.¹²

Selles meeleparanduse eluaegses õppekavas on sakrament Issanda määratud võimalus Temalt pidevalt andeks saada. Kui võtame sakramenti murtud südame ja kahetseva vaimuga, pakub Ta meile iganädalast andestust, kui lepingurajal käimine meil üha uuesti ebaõnnestub. Sest „hoolimata nende pattudest on minu sisemus täis kaastunnet nende vastu”.¹³

Aga kui mitu korda Ta meile andestab? Kui pikk on Tema pikameelsus? Kord küsis Peetrus Päästjalt: „Issand, mitu korda ma pean, kui mu vend mu vastu eksib, temale andeks andma? Ons küllalt seitsmest korrast?”¹⁴

Kujutis

Peetrus ja Jeesus

Eeldatavasti oli seitse Peetruse arvates piisavalt suur number, et rõhutada, kui rumal on liiga palju andeks anda ja et heatahtlikkusel peaks olema piirid. Vastuseks ütles Päästja Peetrusele sisuliselt, et ärgu ta üldse loendagugi – ärgu seadku andestamisele piire.

„Jeesus ütles temale: „Ma ei ütle sulle mitte seitse korda, vaid seitsekümmend korda seitse korda!””¹⁵

Ilmselgelt ei kehtestanud Päästja ülemiseks piiriks 490. Samuti võiks öelda, et sakramenti saab võtta 490 korda ja seejärel, 491. korral sekkub taevane audiitor ja ütleb: „Kahjuks kaotas teie meeleparanduse kaart just kehtivuse. Sellest hetkest peale tuleb teil ise hakkama saada.”

Issand kasutas seda seitsekümmend korda seitse arvutustehet oma lõputu lepituse, otsatu armastuse ja piiritu armu metafoorina. „Jah, ja nii sageli, kui minu rahvas meelt parandab, andestan ma neile nende eksimused minu vastu.”¹⁶

See ei tähenda, et sakramendist saab luba patustada. See on üks põhjus, miks Moroni raamatusse lisati järgmine fraas: „Aga nii sageli, kui nad parandasid meelt ja otsisid andestust tõsise kavatsusega, neile ka andestati.”¹⁷

Tõsine kavatsus tähendab tõsist jõupingutust ja tõsist muutust. „Muutus” on peamine sõna, millega pühakirjajuhis defineeritakse meeleparandust. See on „meele- ja südamemuutus, millega kaasneb suhtumise muutumine Jumalasse, iseendasse ja ellu üldse”.¹⁸ Sellise muutuse tulemuseks on vaimne kasv. Seega ei kulge meie edu üha uuesti ebaõnnestudes, vaid kasvame üha uuesti, ilma innustust kaotamata.

Mõelge seoses muutusega järgmisele lihtsale kaemusele: „Mis ei muutu, jääb samaks.” See ilmselge tõde pole mõeldud selleks, et solvata teie arukust, vaid tegemist on juhataja Boyd K. Packeri elutarkusega, kes lisas seejärel: „Ja kui muutumine saab läbi, siis on ka meiega kõik läbi.”¹⁹

Kuna me ei taha, et meiega oleks kõik läbi enne, kui saame meie Päästja sarnaseks²⁰, peame me jätkama püstitõusmist iga kord, kui me kukume, sooviga kasvada ja edeneda meie nõrkustest hoolimata. Ta kinnitab meile meie nõrkustes: „Sulle saab küllalt minu armust; sest vägi saab nõtruses täie võimuse!”²¹

Meie füüsiline kasv on märgatav vaid selliste meetoditega nagu näiteks aegsalvestusfotograafia. Sarnaselt on ka meie vaimne kasv tavaliselt vaevumärgatav, kui me ajas tagasi ei vaata. Tark oleks regulaarselt sel viisil ennast vaadelda, et märgata oma edusamme ja inspireerida end „Kristuses püsivana edasi pürgima täiusliku lootuse säraga”.²²

Olen igavesti tänulik Taevaste Vanemate ja Päästja armuküllasuse, kannatlikkuse ning pikameelsuse eest, võimaldades meile tagasiteel nende juurde loendamatul arvul teisi võimalusi. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.