Preesterluse väed

Melkisedeki preesterlus on jumalik volitus, mille Jumal on andnud, et saata korda Tema tööd „tuua inimesele surematus ja igavene elu” (Ms 1:39). 1829. aastal andsid Päästja apostlid Peetrus, Jaakobus ja Johannes selle preesterluse Joseph Smithile ja Oliver Cowderyle (vt ÕL 27:12). See on püham ja vägevam, kui oleme võimelised kirjeldama.

Preesterluse võtmed on väed juhatada preesterluse volituse rakendamist. Seega, kui apostlid andsid Josephile ja Oliverile Melkisedeki preesterluse, andsid nad neile ka võtmed, et selle rakendamist juhatada (vt ÕL 27:12–13). Kuid sel puhul ei antud neile kõiki preesterluse võtmeid. Kõik võtmed ja teadmine, mis on vajalik sellel „aegade täiuse evangeeliumi ajajärgul” (ÕL 128:18), antakse rida rea peale (vt salm 21). Täiendavad võtmed anti seitse aastat hiljem Kirtlandi templis (vt ÕL 110:11–16). Need võtmed anti, et juhatada preesterluse volitust täitmaks lisaülesandeid, mida neile tol ajal anti, nagu ristimine surnute eest.

Melkisedeki preesterlus ei ole staatus või tiitel. See on jumalik vägi, mis on usaldatud meile, et teha Jumala tööd Tema laste heaks. Me peaksime alati meeles pidama, et mehed, kes preesterlust hoiavad, ei ole preesterlus. Ei ole sobilik öelda „preesterlus ja naised”. Me peaksime ütlema „preesterluse hoidjad ja naised”.

Vaatame nüüd, mida Issand Jeesus Kristus ootab neilt, kes Tema preesterlust hoiavad – kuidas me peaksime tooma hingesid Tema juurde.

President Joseph F. Smith õpetas: „On tõepoolest öeldud, et Kirik on täiuslikult organiseeritud. Ainuke probleem on, et need organisatsioonid ei täida täielikult neil lasuvaid kohustusi. Kui nad hakkavad täielikult täitma neile esitatud nõudeid, siis täidavad nad oma kohustusi ustavamalt ja Issanda töö saab sellest kogu maailmas tugevamaks, vägevamaks ja mõjuvõimsamaks.”¹

President Smith hoiatas:

„Jumala antud autiitleid ‥, mis on seotud mitmete püha preesterluse ametite ja kordadega, ei tohiks kasutada või võrrelda inimeste loodud tiitlitega; need ei ole enese ehtimiseks ega sümboliseeri meisterlikkust, vaid pigem alandlikku teenistust ainsa Õpetaja töös, keda me väidame end teenivat. ‥

Me teeme tööd hingede päästmiseks ja me peaksime tundma, et see on suurim kohustus, mis meil on. Seepärast peaksime tundma valmisolekut tuua vajadusel ohvriks kõik Jumala armastuse ja inimese pääste nimel ning et Jumala kuningriik võiks maa peal võidutseda.”²

Issanda Kirikus on ametitel Melkisedeki preesterluses erinevad funktsioonid. Õpetuse ja Lepingute raamatus öeldakse, et ülempreestrid „määratakse erinevate võõrsil laiali asuvate vaiade paikseteks juhatajateks ehk teenijateks” (ÕL 124:134). Samuti ütleb see, et vanemad on pühitsetud „[Issanda] kiriku paikseteks teenijateks” (ÕL 124:137). Siin on teised õpetused nende erinevate funktsioonide kohta.

Ülempreester tegutseb ja toimetab vaimsetes asjades (vt ÕL 107:10, 12). Samuti õpetas president Joseph F. Smith: „Kui kedagi on pühitsetud ülempreestriks, siis peaks [ta] tundma kohustust ‥ olla heaks eeskujuks vanadele ja noortele ja seadma ennast õigemeelsuse õpetajaks, mitte ainult sõnas, vaid ennekõike eeskujus, jagades noorematega oma elukogemust ja saades seeläbi väeks selles kogukonnas, kus ta elab.”³

Vanemate kohustuste kohta õpetas vanem Bruce R. McConkie: „Vanem on Issanda Jeesuse Kristuse teenija. ‥ Talle on antud ülesandeks seista oma Õpetaja kohal ja asemel ‥ oma ligimesi teenides. Ta on Issanda käsilane.”⁴

Vanem McConkie kritiseeris ideed, et keegi on „ainuüksi vanem”. „Igal vanemal Kirikus on sama palju preesterlust kui Kiriku presidendil,” ütles ta. „Kes on vanem? Ta on karjane, karjane, kes teenib Hea Karjase karjataras.”⁵

Selles tähtsas rollis teenida Hea Karjase karjataras ei ole erinevust Melkisedeki preesterluse ülempreestri ja vanema ameti vahel. Õpetuse ja Lepingute imelises 107. osas kuulutab Issand: „Ülempreestritel Melkisedeki preesterluse korra järgi on õigus tegutseda nende omas seisuses presidentkonna juhatusel, toimetades vaimseid asju, ja samuti vanema [või ametis Aaroni preesterluses]” (ÕL 107:10; vt ka salm 12).

Kõige tähtsam põhimõte kõikide preesterluse hoidjate jaoks on põhimõte, mida õpetas Mormoni Raamatu prohvet Jaakob. Pärast seda, kui tema ja tema vend Joosep pühitseti rahva preestriks ja õpetajaks, kuulutas ta: „Ja me suurendasime oma ametit Issandale, võttes enesele vastutuse, võttes vastutamise rahva pattude eest enda peale, kui me ei õpeta nendele Jumala sõna kogu usinusega” (Jk 1:19).

Vennad, meie kohustused preesterluse hoidjatena on tõsised. Teised organisatsioonid võivad olla rahul maiste edustandarditega oma sõnumi jagamisel ja teiste ülesannete täitmisel. Kuid meil, kes me hoiame Jumala preesterlust, on jumalik vägi, mis valitseb sissepääsu Jumala selestilisse kuningriiki. Meil on eesmärk ja kohustus, mille Issand määratles Õpetuse ja Lepingute eessõnas. Me peame seda maailmale kuulutama:

„Et iga inimene räägiks Jumala, Issanda, maailma Päästja enda nimel;

et ka usk võiks maa peal kasvada;

et pandaks maksma minu igavikuline leping;

et minu evangeeliumi täius saaks kuulutatud nõrkade ja lihtsate poolt maailma äärteni” (ÕL 1:20–23).

Et täita seda jumalikku käsku, peame olema ustavad oma preesterluse kutse ja kohustuste suurendamises (vt ÕL 84:33). President Harold B. Lee selgitas, mida tähendab preesterlust suurendada: „Kui kellestki saab preesterluse hoidja, saab temast Issanda esindaja. Ta peaks mõtlema oma kutsest kui Issanda ülesande täitmisest. See ongi preesterluse suurendamise tähendus.”⁶

Seepärast, vennad, kui Issand ise paluks teil aidata ühte Tema poega või tütart – mida Ta on teinud oma teenijate kaudu –, kas te teeksite seda? Ja kui teeksite, siis kas tegutseksite siis Tema esindajana, kes täidab Issanda ülesannet, toetudes Tema lubadusele teid abistada?

President Lee õpetas preesterluse suurendamise kohta veel järgmist: „Kui te vaatate midagi läbi suurendusklaasi, siis paneb see selle paistma suuremana, kui see näib palja silmaga vaadatuna. See on, kuidas suurendusklaas toimib. Nüüd ‥ kui keegi suurendab oma preesterlust – teeb selle suuremaks, kui arvas selle algul olevat, ja tähtsamaks, kui keegi teine selle arvas olevat –, see on viis, kuidas oma preesterlust suurendada.”⁷

Järgnev on näide preesterluse hoidjast, kes suurendas oma preesterluse kohustusi. Ma kuulsin seda vanem Jeffrey D. Ereksonilt, kes oli minu kaaslane ühel vaiakonverentsil Idaho osariigis. Olles noor abielus preesterluse vanem, väga vaene ja tundes suutmatust oma viimast ülikooliaastat lõpuni viia, otsustas Jeffrey kooli pooleli jätta ja võtta vastu ahvatlev tööpakkumine. Mõni päev hiljem külastas tema kodu tema vanemate kvoorumi juhataja. „Kas sa mõistad nende preesterluse võtmete tähtsust, mida ma hoian?” küsis vanemate kvoorumi juhataja. Kui Jeffrey ütles, et ta seda mõistab, siis rääkis juhataja talle, et pärast seda, kui oli kuulnud Jeffrey otsusest kool pooleli jätta, on Issand piinanud teda magamata öödega, et ta edastaks talle järgmise sõnumi: „Sinu vanemate kvoorumi juhatajana annan ma sulle nõu mitte kooli pooleli jätta. See on Issanda sõnum sulle.” Jeffrey käis koolis edasi. Aastaid hiljem, kui ma temaga kohtusin, oli ta edukas ärimees ja ma kuulsin teda preesterluse hoidjatele ütlemas: „See [nõuanne] on mu elu suuresti mõjutanud.”

Preesterluse hoidja suurendas oma preesterlust ja kutset ja see mõjutas suuresti ühe teise Jumala lapse elu.

Senimaani olen ma rääkinud preesterluse funktsioonidest Kirikus. Nüüd räägin ma preesterlusest perekonnas. Ma alustan võtmetest. Põhimõte, et preesterluse volitust võib rakendada ainult vastava funktsiooni võtmeid hoidva inimese juhatusel, on Kirikus aluspõhimõte, kuid see ei käi preesterluse volituse rakendamise kohta perekonnas.⁸ Isa, kellel on preesterlus, juhib oma peres oma preesterluse volitusega. Ta ei vaja preesterluse võtmete juhatust või heakskiitu, et anda nõu oma pereliikmetele, pidada perekoosolekuid, anda preesterluse õnnistusi oma abikaasale ja lastele või terviseõnnistusi oma pereliikmetele või teistele.

Kujutis

Perekond koos õppimas

Kui isad suurendaksid oma preesterlust omaenda peres, siis edendaks see Kiriku missiooni samapalju kui ükskõik muu, mida nad teha võivad. Isad, kellel on Melkisedeki preesterlus, peaksid pidama käske, et neil oleks preesterluse vägi anda õnnistusi oma pereliikmetele. Isad peaksid looma armastavaid peresuhteid, et pereliikmed sooviksid oma isalt õnnistusi paluda. Ja lapsevanemad peaksid innustama perekonnas rohkem preesterluse õnnistusi.

Kujutis

Preesterluse õnnistus

Isad, tegutsege oma abikaasadega võrdsete partneritena, nagu õpetab perekonna läkitus.⁹ Ja isad, kui teil on au rakendada teie preesterluse volituse väge ja mõju, siis põhinegu see „veenmisel, pikameelsusel, lahkusel ja tasadusel ning teesklematul armastusel” (ÕL 121:41). See kõrge standard preesterluse volituse rakendamiseks on eriti tähtis perekonnas. President Harold B. Lee andis järgmise lubaduse kohe pärast seda, kui ta Kiriku presidendiks sai: „Selle preesterluse vägi, mis teil on, pole kunagi imelisem kui siis, kui teie kodus on kriis, tõsine haigus või tuleb langetada mõni suur otsus. ‥ See preesterluse vägi, mis on Kõigevägevama Jumala vägi, on vägi saata Issanda tahtel korda imesid, kuid selleks, et võiksime seda preesterlust kasutada, peame olema väärilised, et seda rakendada. Kui me ei mõista seda põhimõtet, siis ei saa me selle suure preesterluse hoidmisega seotud õnnistusi.”¹⁰

Mu kallid vennad! Teie püha preesterluse suurendamine on oluline Issanda tööle teie peredes ja teie Kiriku kutsetes.

Ma tunnistan Temast, kelle preesterlus see on. Tema lepitava kannatuse ja ohverduse ning ülestõusmise kaudu saavad kõik mehed ja naised surematuse ja võimaluse igaveseks eluks. Igaüks meist peaks ustavalt ja usinalt tegema oma osa Jumala, meie Igavese Isa suures töös. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.