Prohveti süda
Võime rõõmustada, et Issanda prohvet on oma kohal ning Issanda tööd tehakse Tema jumaliku ettekirjutuse kaudu.
Olen tulihingeliselt palvetanud, et Püha Vaim oleks selle taevase sündmuse ajal kõigi meiega. Oleme ühiselt olnud tunnistajaks kõige muljetavaldavamale sündmusele, kui pühalikul koosolekul toetati selle evangeeliumi ajajärgu 17. prohvetit.
Kui otsisin juhatust, et teada, mis teemal Issand tahab, et ma täna kõnelen, suunati mu mõtted hiljutisele jutuajamisele vast kutsutud Esimese Presidentkonnaga. Jutuajamise käigus ütles üks nõuandjatest midagi taolist: „Loodan sügavalt, et Kiriku liikmeskond suudab mõista selle tähendust, mis on leidnud aset seoses meie uue prohveti, president Russell M. Nelsoni kutsumisega, ning üldkonverentsil toimuva pühaliku koosoleku tähtsust ja pühadust.” Lisaks täheldas ta: „Sellest on möödunud 10 aastat ja paljud, eriti Kiriku noored, ei mäleta või pole seda varem kogenud.”
See pani mind mõtisklema oma kogemustele. Esimene prohvet, keda mäletan, on president David O. McKay. Olin 14aastane, kui ta meie seast lahkus. Mäletan tema lahkumisega kaasnenud kaotustunnet, pisaraid ema silmis ja kurbust, mida kogu meie pere tundis. Mäletan, kuidas mu huulilt pudenesid palvetades nii loomulikult sõnad „Palun õnnista president David O. McKayd”, et kui ma poleks olnud mõtetega asja juures, oleksid need sõnad tulnud automaatselt ka pärast tema lahkumist. Mõtisklesin, kas minu meelde ja südamesse jääb sama tunne ja veendumus ka talle järgnevate prohvetite puhul. Kuid peaaegu nagu vanemad, kes armastavad kõiki oma lapsi, hakkasin ma armastama president Joseph Fielding Smithi, kes järgnes president McKayle, ning kõiki prohveteid pärast seda: Harold B. Leed, Spencer W. Kimballi, Ezra Taft Bensonit, Howard W. Hunterit, Gordon B. Hinckleyt, Thomas S. Monsonit ja täna president Russell M. Nelsonit. Hakkasin tundma nendega sidet ja sain nende kohta tunnistuse. Toetasin igat prohvetit ülestõstetud käega täielikult.
Pärast iga armastatud prohveti lahkumist on loomulik tunda kurbust ja kaotust. Kuid meie kurbust leevendab rõõm ja lootus, kui saame osa ühest suurest taastamise õnnistusest, mis kaasneb elava prohveti kutsumise ja toetamisega maa peal.
Sel põhjusel kõnelen ma sellest jumalikust protsessist, mida olen viimase 90 päeva jooksul täheldanud. Kirjeldan seda neljas osas: esiteks, meie prohveti surm ja Esimese Presidentkonna laialisaatmine; teiseks, ajaperiood, oodates Esimese Presidentkonna taasorganiseerimist uues koosseisus; kolmandaks, uue prohveti kutsumine ning neljandaks uue prohveti ja Esimese Presidentkonna toetamine pühalikul koosolekul.
Prohveti surm
2. jaanuaril 2018 lahkus meie kallis prohvet Thomas S. Monson teisele poole eesriiet. Tal on alati koht meie südames. President Henry B. Eyringi mõtteavaldused president Monsoni lahkudes võtavad lühidalt kokku meie tunded: „Tema elu, nagu ka Päästja elu, oli äratuntav selle järgi, et ta muretses isiklikult vaeste, haigete – lausa kõigi inimeste aitamise pärast kogu maailmas.”1
President Spencer W. Kimball on selgitanud:
„Kui üks täht vajub horisondi taha, tuleb nähtavale teine ja surmale järgneb elu.
Issanda töö on lõputu. Issanda töö on lõputu. Ka siis, kui vägev juht sureb, ei jää Kirik hetkekski juhita, tänu Jumala lahkele sekkumisele, kes on teinud oma kuningriigi järjepidevaks ja igaveseks. Nii, nagu seda on juhtunud juba .. enne seda evangeeliumi ajajärku, sulgeb rahvas aupaklikult haua, pühib pisarad ja pöörab palge tuleviku poole.”2
Apostlite vahevalitsus
Prohveti surma ja Esimese Presidentkonna taasorganiseerimise vahelisele ajaperioodile viidatakse kui „apostlite vahevalitsusele”. Selle aja jooksul hoiab Kaheteistkümne Kvoorum oma juhataja juhtimisel ühiselt Kiriku juhtimise võtmeid. President Joseph F. Smith õpetas: „Kirikul on alati juht ja kui Kiriku Presidentkond surma tõttu või mingil muul põhjusel likvideeritakse, on järgmine Kiriku juht kaksteist apostlit, kuniks presidentkond taas organiseeritakse.”3
Viimane vahevalitsuse periood algas president Monsoni lahkudes 2. jaanuaril 2018 ja lõppes 12 päeva hiljem, pühapäeval, 14. jaanuaril 2018. Sel hingamispäevahommikul kohtus Kaheteistkümne Kvoorum Salt Lake’i templi ülemises toas paastumise ja palve vaimus vanemapostli ja Kaheteistkümne Kvoorumi juhataja Russell M. Nelsoni juhtimisel.
Uue prohveti kutsumine
Sel pühal meeldejääval koosolekul istusid vennad apostliks oldud aja järgi järjestatult 13 toolil poolringis ning järgides ühtselt ja üksmeelselt kindlakskujunenud näidist, tõstsid nad käe, et toetada esmalt Esimese Presidentkonna organiseerimist ning seejärel president Russell Marion Nelsonit Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku presidendina. Pärast seda toetust moodustas Kaheteistkümne Kvoorum ringi ja asetas käed president Nelsoni pea peale, et pühitseda ja asetada ta ametisse vanuselt järgmise apostli häälega.
Seejärel nimetas president Russell M. Nelson oma nõuandjad, president Dallin Harris Oaksi ja president Henry Bennion Eyringi ning Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja president Oaksi ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi tegevjuhi juhataja Melvin Russell Ballardi. Pärast sarnast toetushäälte jagamist asetas president Nelson need vennad vastavatesse ametitesse. Kogemus oli sügavalt püha ja sellega kaasnes Vaimu valang. Jätan teile oma kaheldamatu tunnistuse, et Issanda tahe, mille teadasaamise nimel me tulihingeliselt palvetasime, tuli tolle päeva tegevustes ja sündmustes vägevalt ilmsiks.
President Nelsoni pühitsemise ja Esimese Presidentkonna taasorganiseerimisega jõudis apostlite vahevalitsus lõpule ja äsja moodustatud Esimene Presidentkond asus tähelepanuväärsel kombel ilma ühegi sekundilise katkestuseta juhtima Issanda kuningriiki maa peal.
Pühalik koosolek
Täna hommikul kulmineerub see protsess pühakirjast Õpetus ja Lepingud saadud korralduse järgi: „Sest kõiki asju tuleb teha vastavalt korrale ja kiriku ühisel nõusolekul, usu palve kaudu”4 ning „kolm juhtivat ülempreestrit, .. toetatud kiriku usalduse, usu ja palvega, moodustavad Kiriku Presidentkonna kvoorumi”.5
Vanem David B. Haight on kirjeldanud eelmist korda, kui see, milles täna osalesime, aset leidis:
„Oleme tunnistajaks ühele kõige pühamale sündmusele – osalejateks pühalikul koosolekul, kus toimitakse vastavalt sellele, mis on taevane. Nagu vanal ajal, nii on ka nüüd pühad kogu maailmas palju paastunud ja palvetanud, et neile valataks välja Issanda Vaim, mis on olnud tänahommikuse sündmuse puhul nii ilmne.
Pühalik koosolek, nagu nimigi juba viitab, tähendab püha, arukat ja aupaklikku sündmust, kuhu pühad kogunevad Esimese Presidentkonna juhatusel.”6
Vennad ja õed! Me võime rõõmustada, hüüda lausa hosiannat, et Issanda eestkõneleja, Jumala prohvet, on oma kohal ning et Issandal on hea meel, et Tema tööd tehakse nii, nagu Ta on jumalikult ette näinud.
President Russell M. Nelson
Selle jumalikult seatud protsessi tulemuseks on järjekordne jumalikult kutsutud prohvet. Nagu president Monson oli üks imelisematest elanikest siin maa peal, nii on ka president Nelson. Issand on teda põhjalikult ette valmistanud ja spetsiaalselt õpetanud meid praegusel ajal juhtima. On suurepärane õnnistus, et kallis president Russell M. Nelson on nüüd meie armastav ja pühendunud prohvet, Kiriku 17. president sel viimasel evangeeliumi ajajärgul.
President Nelson on tõeliselt tähelepanuväärne mees. Mul oli eriline võimalus teenida üle kahe aasta Kaheteistkümne Kvoorumis koos tema kui kvoorumi juhatajaga. Olen koos temaga reisinud ja imetlen tema teovõimet, sest selleks, et temaga sammu pidada, tuleb end kiiresti liigutada! Elu jooksul on ta külastanud kokku 133 riiki.
Kõik lähevad talle korda, nii noored kui vanad. Näib, nagu tunneks ta kõiki, ja tal on eriline and nimesid mäletada. Kõigile, kes teda tunnevad, tundub, et nad on tema lemmikud. Sama kehtib ka meie kõigi puhul, kuna ta armastab kõiki ja hoolib kõigist tõeliselt.
Olen olnud seotud president Nelsoniga peamiselt kiriku ülesannete tõttu, kuid olen saanud teada ka tema tööelust enne, kui ta kutsuti üldjuhiks. Nagu paljud teist teavad, oli president Nelson maailmas tuntud südamekirurg ja oli varakult oma karjääri alguses üks esimesi südame-kopsu-aparaadi väljatöötajaid. Ta töötas teadlaste rühmas, kes aitas teha 1951. aastal südame-kopsu šundi abil esimest lahtist südameoperatsiooni inimesele. President Nelson opereeris president Spencer W. Kimballi südant veidi aega enne seda, kui president Kimballist sai prohvet.
Kuigi 34 aastat tagasi jõudis kutse saamisega lõpule president Nelsoni südamete tugevdamise ja raviga seotud professionaalne arstikarjäär, sai alguse tema apostlina teenimise aeg, milles ta pühendus loendamatute inimeste südamete tugevdamisele ja ravile kogu maailmas; inimeste, kelle meelt ta on ülendanud ja keda ta on oma tarkade sõnade ja tegudega ning teenimise ja armastusega tervendanud.
Kristuse-sarnane süda
Kui kujutan ette, milline oleks Kristuse-sarnane süda igapäevaelus, näen ma president Nelsonit. Ma pole näinud kedagi, kes oleks selle iseloomujoonega suuremaks eeskujuks kui tema. Kuna olen isiklikult täheldanud president Nelsoni Kristuse-sarnast südant, on see olnud mulle märkimisväärne õppetund.
Mõni nädal pärast seda, kui mind 2015. aasta oktoobris Kaheteistkümne Kvoorumisse kutsuti, avanes mul võimalus näha lähedalt, kuid põgusalt, milline oli olnud president Nelsoni tööelu. Mind kutsuti üritusele, kus ta sai kardiokirurgia autasu. Kui ma saali sisenesin, hämmastas mind suur hulk oma ala spetsialiste, kes olid tulnud austama ja tunnustama president Nelsoni aastatetagust tööd arsti ja kirurgina.
Sel õhtul tõusis arvukalt professionaale püsti ning avaldas austust ja imetlust president Nelsoni silmapaistva panuse eest tema meditsiinivaldkonnas. Oli muljetavaldav, kuidas iga esineja kirjeldas president Nelsoni erinevaid saavutusi, kuid veel enam lummas mind jutuajamine minu kõrval istunud meesterahvaga. Ta ei teadnud, kes ma olen, kuid teadis president Nelsonit kui doktor Nelsonit, kes oli 1955. aastal ühes meditsiinikoolis rindkerekirurgia residentuuriprogrammi juhataja.
See mees oli president Nelsoni endine õpilane. Ta jagas mitmeid mälestusi. Kõige huvitavamalt kirjeldas ta president Nelsoni õpetamisstiili, millega ta on õpilase sõnul tuntuks saanud. Ta selgitas, et suur osa südamekirurgia residentide õpetamisest toimus operatsioonitoas. Seal jälgisid ja tegid residendid õppejõudude järelevalve all operatsioone nagu laboratooriumiklassis. Operatsioonitoa õhkkond oli tema sõnul teatud õppejõududest kirurgide juhtimisel korratu, võistluslik, pingestatud ja lausa egoistlik. See mees kirjeldas seda kui keerulist, vahel lausa alandavat õhkkonda. Selle tulemusena tundsid kirurgiaresidendid sageli, et mängus on nende karjäär.
Seejärel kirjeldas ta president Nelsoni operatsioonitoa ainulaadset õhkkonda. See oli rahulik, vaikne ja väärikas. Residentidesse suhtuti sügava austusega. Kuid pärast protseduuri ettenäitamist ootas doktor Nelson igalt residendilt kõrgetasemelist sooritust. See mees kirjeldas ka seda, kuidas doktor Nelsoni operatsioonitoas saavutati parimaid ravitulemusi ja kuidas sealt sirgusid parimad kirurgid.
See ei üllata mind üldse. See on see, millest mina olen osa saanud, mida olen vahetult täheldanud ja mis on mind Kaheteistkümne Kvoorumis tõeliselt õnnistanud. Mul on tunne, et olen ka ise olnud teatud mõttes üks tema koolitatud resident.
President Nelsonil on erakordne oskus teisi õpetada ja korrigeerida neid positiivselt, lugupidavalt ja meeltülendavalt. Tema on Kristuse-sarnase südame kehastus ja ta on meile kõigile eeskujuks. Me õpime temalt, et mistahes olukorrast me end ka ei leia, saame me oma südames ja oma käitumisega järgida Jeesuse Kristuse evangeeliumi põhimõtteid.
Nüüd on meil suur õnnistus toetada meie prohvetit, president Russell M. Nelsonit. Kogu oma elu on ta suurendanud oma arvukaid rolle, sealhulgas õpilase, isa, õppejõu, abikaasa, arsti, preesterluse juhi, vanaisa ja apostlina. Ta täitis neid rolle toona ja jätkab selle tegemist prohveti südamega.
Vennad ja õed! See pühalik koosolek, mille tunnistajaks ja milles osalejaks me oleme täna olnud, viib minu tunnistuseni, et president Russell M. Nelson on Issanda elav eestkõneleja kogu inimkonnale. Samuti lisan ma oma tunnistuse Jumal Isast, Jeesusest Kristusest ja Tema rollist meie Päästja ja Lunastajana. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.