Õpetamine kodus – rõõmutoov ja püha kohustus
Ma palun taevast abi meie püüdlustele olla oma kodudes Kristuse-sarnased õpetajad.
Mu kallis abikaasa Julie ja mina oleme üles kasvatanud kuus kallist last ja hiljuti lahkus viimane neist kodust. Kuidas ma oma lastest meie kodus puudust tunnen. Igatsen nendelt õppimist ja nende õpetamist.
Täna räägin ma kõigile vanematele ja neile, kes vanemateks saada soovivad. Paljud teist kasvatavad praegu oma lapsi. Teiste jaoks võib see aeg peagi kätte jõuda. Ja ülejäänute jaoks võib lapsevanemaks olemine olla tuleviku õnnistuseks. Ma palvetan, et kõik teaksid, milline rõõmutoov ja püha kohustus on õpetada last.1
Vanematena tutvustame me oma lastele Taevast Isa ja Tema Poega Jeesust Kristust. Me aitame oma lastel öelda nende esimest palvet. Me pakume juhatust ja tuge, kui nad astuvad ristimise kaudu lepingurajale.2 Me õpetame neid Jumala käskudele kuuletuma. Me õpetame neile Tema plaanist oma laste jaoks ja aitame neil Püha Vaimu sosinaid ära tunda. Me jutustame neile lugusid muistsetest prohvetitest ja julgustame neid järgima elavaid prohveteid. Me palvetame, et neid saadaks edu, ja valutame koos nendega südant nende katsumuste ajal. Me tunnistame oma lastele templi õnnistustest ja püüame neid põhimisjonil teenimiseks hästi ette valmistada. Me pakume armastavat nõu, kui meie lapsed saavad ise lapsevanemateks. Kuid isegi siis ei lakka me olemast nende vanemad. Me ei lakka kunagi olemast nende õpetajad. Nendest igavikulistest kutsetest ei vabastata meid mitte kunagi.
Mõtisklegem täna mõnede imeliste võimaluste üle, mis meil on, et meie lapsi kodus õpetada.
Õpetamine pereõhtul
Alustagem pereõhtust, mis oli usuga täidetud kodus, kus ma kasvasin, väga tähtsal kohal. Ma ei mäleta konkreetselt õpetusi, mida pereõhtul õpetati, kuid ma mäletan, et me ei jätnud kunagi ühtki nädalat vahele.3 Ma teadsin, et see oli mu vanematele tähtis.4
Mäletan üht minu pereõhtu lemmiktegevust. Isa kutsus üht lastest ülesannet täitma. Ta andis lapsele mitmeid juhiseid, näiteks: „Kõigepealt mine kööki, ava külmik ja pane see siis kinni. Siis jookse mu magamistuppa ja haara mu sahtlist kaasa paar sokke. Tule mu juurde tagasi, hüppa kolm korda üles-alla ja hüüa: „Isa, ma tegin seda!””
Mulle meeldis, kui käes oli minu kord. Tahtsin iga sammu õigesti teha ja nautisin hetke, kui võisin hüüda „Isa, ma tegin seda!”. See tegevus aitas tõsta mu enesehinnangut ja aitas rüblikust poisil paremini tähele panna, kui ema ja isa evangeeliumi põhimõtet õpetasid.
President Gordon B. Hinckley on andnud nõu: „Kui teil on kõhklusi pereõhtu väärtuse suhtes, siis proovige see järele. Koguge oma lapsed kokku, õpetage neid, tunnistage neile, lugege koos pühakirju ja veetke koos hästi aega.”5
Pereõhtu pidamisele on alati vastuseis.6 Hoolimata sellest kutsun ma teid takistustest üle saama ja pereõhtu prioriteediks seadma ning tegema ühisest lõbusast ajaveetmisest selle peamine koostisosa.
Perepalve õpetamine
Perepalve on teine peamine õpetamisvõimalus.
Mulle meeldib, kuidas president N. Eldon Tanneri isa teda perepalve ajal õpetas. President Tanner rääkis:
„Mäletan kuidas põlvitasime ühel õhtul perepalves, kui mu isa ütles Issandale: „Eldon tegi täna midagi, mida ta poleks pidanud tegema. Ta kahetseb ja kui sa talle andestad, siis ta enam nii ei tee.”
Need sõnad muutsid mind otsusekindlaks, et ma enam nii ei tee – see oli noomivatest sõnadest palju mõjusam.”7
Poisieas ärritasid mind mõnikord meie näiliselt liigsed perepalved. Mõtlesin endamisi: „Kas me mitte ei palvetanud just mõned minutid tagasi?” Nüüd lapsevanemana ma tean, et me ei saa perena kunagi liiga palju palvetada.8
Mulle on alati muljet avaldanud, kuidas Taevane Isa tutvustab Jeesust Kristust kui oma Armastatud Poega.9 Mulle meeldib minu laste eest nimeliselt palvetada, kui nad kuulevad, kuidas ma räägin Taevasele Isale, kui kallid nad mulle on. Tundub, et pole paremat aega meie lastele armastust väljendada, kui koos nendega palvetades või neid õnnistades. Kui pered kogunevad alandlikuks palveks, õpetatakse vägevaid ja meeldejäävaid õppetunde.
Spontaanne õpetamine
Vanemate õppetunnid sarnanevad valvearsti tööga. Peame olema alati valmis oma lapsi õpetama, kuna me ei tea iial, mil selleks võimalus avaneb.
Oleme nagu Päästja, kelle õpetused sageli „ei leidnud aset sünagoogis, vaid mitteformaalses, igapäevases olustikus – koos Tema jüngritega einetades, kaevust vett ammutades või viigipuust mööda jalutades”.10
Aastaid tagasi rääkis ema mulle, et tema kaks kõige paremat evangeeliumiteemalist vestlust minu vanema venna Mattiga toimusid siis, kui ta ühel korral pesu kokku voltis ja teisel korral, kui ta teda hambaarstile viis. Üks paljudest asjadest, mida ma oma ema juures imetlesin, oli tema valmisolek oma lapsi õpetada.
Tema vanemlikul õpetusel polnud lõppu. Kui ma piiskopina teenisin, ütles mu toona 78-aastane ema, et mul on vaja juuksurisse minna. Ta teadis, et ma pean olema eeskujuks ja ta ei kõhelnud seda mulle öelda. Ma armastan sind, ema!
Isana olen ma motiveeritud isiklikult pühakirju uurima ja nende üle mõtisklema, et oleksin võimeline reageerima, kui meie lapsed või lapselapsed annavad spontaanse õpetamisvõimaluse.11 „Mõned parimad õpetamishetked saavad alguse küsimusest või murest [pere]liikme südames.”12 Kas me kuulame neil hetkedel?13
Mulle meeldib apostel Peetruse kutse: „Ol[ge] alati valmis andma vastust igaühele, kes teilt nõuab seletust lootuse kohta, mis teis on.”14
Kui ma olin teismeline, siis meeldis meile isaga omavahel jõudu katsuda, et selgitada välja, kummal on tugevam haare. Pigistasime teineteise kätt võimalikult tugevalt, püüdes panna teist valust grimassi tegema. Praegu ei tundu see eriti lõbusana, kuid mingil põhjusel oli see tol ajal lõbus. Pärast ühte sellist lahingut vaatas isa mulle silma ja ütles: „Sul on tugevad käed, poeg. Ma loodan, et su kätel on alati jõudu noort daami mitte kunagi sobimatul kombel puudutada.” Seejärel palus ta mul jääda moraalselt puhtaks ja aidata teistel sama teha.
Vanem Douglas L. Callister rääkis oma isast: „Ühel päeval töölt kodu poole sõites ütles isa ootamatult: „Ma maksin täna kümnist. Ma kirjutasin kümnisetšekile „aitäh!”. Ma olen Issandale meie pere õnnistamise eest väga tänulik.”
Seejärel avaldas vanem Callister austust oma isale kui õpetajale: „Ta õpetas nii kuulekaid tegusid kui suhtumist.”15
Minu arvates on aeg-ajalt tark iseendalt küsida: „Mida õpetan mina oma lastele oma kuulekate tegude ja suhtumise kaudu?”
Perega pühakirjade uurimise õpetamine
Perega pühakirjade uurimine on ideaalne aeg õpetuse õpetamiseks kodus.
President Russell M. Nelson on öelnud: „Vanematel tuleb mitte ainult endil kinni hoida Issanda sõnast, vaid neil on ka püha käsk õpetada seda oma lastele.”16
Kui me Juliega oma lapsi kasvatasime, püüdsime me olla järjepidevad ja loovad. Ühel aastal otsustasime perega Mormoni Raamatu hispaania keeles läbi lugeda. Kas seepärast kutsus Issand kõik meie lapsed, kes on misjonil käinud, teenima hispaania-keelsele misjonile? Es posible.
Mind puudutas sügavalt, kui vend Brian K. Ashton rääkis mulle, et tema viimasel gümnaasiumiaastal luges ta koos isaga läbi iga Mormoni Raamatu lehekülje. Vend Ashton armastab pühakirju. Need on kirjutatud tema meelde ja südamesse. Tema isa külvas selle seemne, kui vend Ashton oli teismeline, ja see seeme17 on kasvanud sügavate juurtega tõepuuks. Vend Ashton on oma suuremate lastega sama teinud.18 Tema kaheksa-aastane poeg küsis temalt hiljuti: „Isa, millal mina saan koos sinuga Mormoni Raamatut lugeda?”
Eeskuju kaudu õpetamine
Viimaks, meie kõige mõjusam vanemlik õpetamine on meie eeskuju kaudu. Meile on antud nõu olla „usklikele eeskujuks sõnas, elus, armastuses, usus, meelepuhtuses”.19
Hiljutise reisi ajal käisime Juliega kirikus ja nägime seda pühakirjakohta tegudes. Noor mees, kes oli varsti misjonile minemas, kõneles sakramendikoosolekul.
Ta ütles: „Te kõik arvate, et mu isa on kirikus väga tore mees, kuid ...” Ta tegi pausi ja ma ootasin ärevalt, mida ta järgmisena ütleb. Ta jätkas ja ütles: „Kodus on ta veelgi parem mees.”
Tänasin hiljem seda noort meest selle inspireeriva austusavalduse eest oma isale. Seejärel sain ma teada, et tema isa oli koguduse piiskop. Kuigi see piiskop oli kogudust ustavalt teenimas, tundis tema poeg, et oma parimat tööd tegi ta kodus.20
Vanem D. Todd Christofferson annab nõu: „Meil on mitmeid viise .. pealekasvava põlvkonna õpetamiseks ja me peaksime pühendama oma parimad mõtted ja püüdlused selle teostamiseks. Üle kõige peame me jätkama vanemate julgustamist ja aitamist, et nad võiksid olla paremad ja veelgi järjekindlamad õpetajad .. eriti eeskuju kaudu.”21
Sellisel viisil õpetab Päästja.22
Eelmisel aastal puhkuse ajal (koos meie kahe noorima lapsega) soovitas Julie, et me teeksime surnute eest ristimisi nii St. George’i kui San Diego templis. Ma nurisesin, mõeldes omaette: „Me käime kodus templis ja nüüd oleme puhkusel. Miks mitte teha midagi puhkusele kohasemat?” Pärast ristimisi tahtis Julie templi juures pilti teha. Taas nurisesin ma vaikselt. Võite arvata, mis edasi juhtus – me tegime pilte.
Julie tahab, et meie lastel oleksid mälestused sellest, kuidas nad aitasid oma esivanemaid, ja seda soovin ka mina. Meil ei olnud vaja formaalset õppetundi templite tähtsusest. Me elasime selle järgi – tänu emale, kes armastab templeid ja tahab, et tema lapsed seda armastust jagaksid.
Kui vanemad hindavad teineteist ja on õigemeelseteks eeskujudeks, on lapsed igavesti õnnistatud.
Kokkuvõte
Kõik teie, kes te püüate anda endast parima, et õpetada oma kodudes, leidke oma püüdlustes rahu ja rõõmu. Ja kui te tunnete, et teil on arenguruumi või vajate paremat ettevalmistust, siis palun vastake alandlikult Vaimu õhutustele ja kohustuge tegutsema.23
Vanem L. Tom Perry on öelnud: „Ühiskonna tervis, rahva õnn, edukus ja rahu – kõik sõltub sellest, kuidas me oma lapsi kodus õpetame.”24
Jah, mu kodus pole enam lapsi, kuid ma olen ikkagi ametis, valmis ja innukas leidma veel hinnalisi võimalusi õpetada oma täiskasvanud lapsi, nende lapsi ja ma loodan, et ühel päeval ka nende lapsi.
Ma palun taevast abi meie püüdlustele olla oma kodudes Kristuse sarnased õpetajad. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.