Teenimine Jumala väe ja volitusega

Mu armsad vennad! Suur tänu teile pühendumise eest Issandale ja Tema tööle! On rõõm olla täna koos teiega. Uue Esimese Presidentkonnana täname teid palvete ja toetuse eest. Oleme tänulikud teie elu ja Issanda teenimise eest. Teie pühendumine kohustustele ja teie isetu teenimine on sama tähtsad teie kutsetes, kui need on meie kutsetes. Selles Kirikus olen elukestva teenimise kaudu õppinud, et pole tähtsust sellel, kus keegi teenib. Millest Issand hoolib, on kuidas keegi teenib.

Ma väljendan sügavat tänu president Thomas S. Monsoni eest, kes oli mulle rohkem kui 50 aastat eeskujuks. Ja ma väljendan sügavat imetlust tema nõuandjate president Henry B. Eyringi ja president Dieter F. Uchtdorfi eest. Ma kiidan neid, et nad teenivad Issandat ja Tema prohveteid. Mõlemad ustavad teenijad on saanud uue ülesande. Nad jätkavad teenimist võimsalt ja pühendunult. Ma austan ja armastan neid mõlemat.

On märkimisväärne õnnistus teenida Issanda tõelises ja elavas Kirikus, kus on Tema volitus ja vägi. Jumala preesterluse, sealhulgas preesterluse võtmete taastamine avab väärilistele viimse aja pühadele kõige suurema kõikidest vaimsetest õnnistustest. Me näeme, kuidas need õnnistused voolavad naistele, meestele ja lastele kogu maailmas.

Me näeme ustavaid naisi, kes mõistavad väge, mis käib kaasas nende kutsega ja templianniga ning teiste templitalitustega. Need naised teavad, kuidas kutsuda appi taeva väed kaitsma ja tugevdama nende abikaasasid, lapsi ja teisi, keda nad armastavad. Need on vaimselt tugevad naised, kes juhivad, õpetavad ja teenivad kartmatult oma kutsetes Jumala väe ja volitusega!¹ Ma olen nende eest väga tänulik!

Samamoodi näeme ustavaid mehi, kes elavad vastavalt oma eelisõigusele preesterluse hoidjatena. Nad juhivad ja teenivad, ohverdades Issanda viisil armastuse, lahkuse ja kannatlikkusega. Nad õnnistavad, juhatavad, kaitsevad ja tugevdavad teisi oma preesterluse väega. Nad toovad imesid neile, keda nad teenivad, kaitstes samal ajal oma abielu ja perekonda. Nad väldivad kurja ja on vägevad vanemad Iisraelis.² Olen nende eest kõige tänulikum!

Nüüd lubage mul rääkida ühest murest. See on järgmine: liiga paljud meie vennad ja õed ei mõista täielikult preesterluse väe ja volituse mõistet. Nad tegutsevad, nagu sooviksid nad pigem rahuldada enda isekaid soove ja himusid kui kasutada Jumala väge Tema laste õnnistamiseks.

Ma kardan, et liiga paljud meie vennad ja õed ei mõista eelisõigusi, mis võivad neile osaks saada.³ Näiteks mõned meie vennad tegutsevad, nagu nad ei mõista, mis on preesterlus ja milleks see neid võimeliseks teeb. Lubage ma toon teile mõned näited.

Mõni aeg tagasi osalesin ma sakramendikoosolekul, kus uuele beebile anti nimi ja isa õnnistus. Noor isa hoidis oma kallist imikut kätel ja andis tüdrukule nime ning seejärel ütles ilusa palve. Kuid ta ei andnud sellele lapsele õnnistust. See armas tüdruk sai nime, kuid mitte õnnistust. See armas vanem ei mõistnud vahet palve ja preesterluse õnnistuse vahel. Tema preesterluse volituse ja väega oleks ta võinud oma imikut õnnistada, kuid ta ei teinud seda. Ma mõtlesin: „Milline kaotatud võimalus!”

Lubage mul tuua veel mõni näide. Me teame vendi, kes asetavad õdesid ametisse Algühingu, Noorte Naiste või Abiühingu juhtideks ja õpetajateks, kuid ei õnnista neid – ei õnnista neid väega nende kutset täita. Nad vaid manitsevad ja annavad juhiseid. Me näeme väärilist isa, kes ei anna oma abikaasale ja lastele preesterluse õnnistusi, kui nad seda vajavad. Preesterluse vägi on maa peale taastatud ja ikkagi on liiga palju vendi ja õdesid, kes kogevad elus kohutavaid katsumusi ilma, et saaksid tõelist preesterluse õnnistust. Milline tragöödia! See on tragöödia, mille me võime elimineerida.

Vennad, meil on Jumala püha preesterlus! Meil on Tema volitus Tema rahvast õnnistada. Mõelge vaid märkimisväärsele kinnitusele, mille Issand meile andis, kui Ta ütles: „Keda iganes sa õnnistad, seda õnnistan mina.”⁴ Meil on au tegutseda Jeesuse Kristuse nimel, et õnnistada Jumala lapsi vastavalt Tema tahtele nende jaoks. Vaiajuhatajad ja piiskopid, palun tehke kindlaks, et iga teie juhtimise alla kuuluva kvoorumi liige mõistab, kuidas anda preesterluse õnnistust – sealhulgas isiklikku väärilisust ja vaimset ettevalmistust, mida läheb vaja, et täielikult Jumala väge appi kutsuda.⁵

Kõiki preesterlust hoidvaid vendi kutsun ma inspireerima liikmeid pidama nende lepinguid, paastuma ja palvetama, uurima pühakirju, kummardama templis ja teenima usuga kui Jumala mehed ja naised. Me võime aidata kõikidel näha usu silmadega, et kuulekus ja õigemeelsus viivad neid ligemale Jeesusele Kristusele ja võimaldavad neil nautida Püha Vaimu kaaslust ja kogeda elus rõõmu!

Issanda tõelise ja elava Kiriku tunnuseks on alati organiseeritud ja juhatatud püüdlused teenida Jumala lapsi ja nende peresid.⁶ Kuna see on Tema Kirik, siis teenime meie Tema teenijatena seda ühte, just nagu Tema seda tegi.⁷ Me teenime Tema nimel, Tema väe ja volitusega ja Tema armastava lahkusega.

Kogemus, mille ma sain Bostonis 60 aastat tagasi, õpetas mulle, kui vägev võib olla üks ühele teenimine. Ma olin tol ajal kirurgiaresident Massachusettsi üldhaiglas – töötasin iga päev, üle päeva olin öövalves ja üle nädala valves. Mul oli vähe aega oma abikaasa, nelja lapse ja Kirikus käimise jaoks. Sellest hoolimata määras meie koguduse juhataja mind külastama Wilbur ja Leonora Coxi kodu lootuses, et vend Cox naaseb Kirikusse. Tema ja Leonora on templis kokku pitseeritud.⁸ Kuid Wilburid polnud mitu aastat Kirikus käinud.

Läksime koos kaaslasega nende koju. Sisenedes võttis õde Cox meid soojalt vastu,⁹ kuid vend Cox läks järsult teise tuppa ja sulges ukse.

Ma läksin suletud ukse juurde ja koputasin. Hetke pärast kuulsin ma summutatud hüüet: „Sisse!” Ma avasin ukse ja leidsin vend Coxi istumas hulga amatöörraadioside komplektide ääres. Selles väikeses toas süütas ta sigari. Oli selge, et minu külastus polnud sugugi teretulnud.

Ma vaatasin imestusega toas ringi ja ütlesin: „Vend Cox! Ma olen alati tahtnud õppida rohkem amatöörraadiote kohta. Kas sa oleksid nõus mulle seda õpetama? Kahjuks ei saa ma täna kauemaks jääda, kuid kas ma võin mõnel teisel ajal tagasi tulla?”

Ta kõhkles hetke ja ütles siis jah. Sellest sai alguse meie imeline sõprus. Ma läksin tagasi ja ta õpetas mind. Ma hakkasin teda armastama ja austama. Järgnevatel külaskäikudel ilmnes selle mehe suurejoonelisus. Meist said väga head sõbrad nagu ka meie igavestest kaaslastest. Siis, aja möödudes, kolisime oma perega ära. Kohalikud juhid jätkasid Coxi pere eest hoolitsemist.¹⁰

Umbes kaheksa aastat pärast esimest külaskäiku loodi Bostoni vai.¹¹ Kas oskate arvata, kes oli selle vaia esimene juhataja? Jah! Vend Cox! Järgnevate aastate jooksul teenis ta samuti misjonijuhatajana ja templipresidendina.

Aastaid hiljem, Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmena, anti mulle ülesandeks luua uus vai Utah’ osariigis Sanpete’i maakonnas. Tavaliste vestluste käigus oli mul meeldiv üllatus taas kohtuda minu kalli sõbra vend Coxiga! Ma tundsin õhutust kutsuda teda uue vaia patriarhiks. Kui ma ta ametisse pühitsesin, embasime teineteist ja valasime pisaraid. Toas viibivad inimesed imestasid, miks need kaks täiskasvanud meest nutavad. Kuid meie teadsime. Ja õde Cox teadis. Me valasime rõõmupisaraid. Me mäletasime vaikides imelist armastuse ja meeleparanduse teekonda, mis sai alguse nende kodus ühel õhtul 30 aastat tagasi.

See lugu ei lõppe sellega. Vend ja õde Coxi perest virgusid kolm last, 20 lapselast ja 54 lapselapselast. Lisada tuleks sellele nende mõju sadadele misjonäridele ja veel tuhandetele templikülastajatele ja veel sadadele, kes said Wilbur Coxi käe läbi patriarhaalse õnnistuse. Tema ja Leonora mõju saadab jätkuvalt laineid läbi paljude põlvkondade kogu maailmas.

Taolised kogemused, nagu olid Wilbur ja Leonora Coxil, leiavad selles Kirikus aset igal nädalal – loodetavasti iga päev. Issanda Jeesuse Kristuse pühendunud teenijad teevad Tema tööd Tema väe ja volitusega.

Vennad, me võime avada uksi, anda preesterluse õnnistusi, teha terveks südameid, tõsta koormaid, tugevdada tunnistusi, päästa elusid ja tuua rõõmu viimse aja pühade koju – kõik tänu sellele, et meil on Jumala preesterlus. Me oleme mehed, keda on „kutsutud ja ette valmistatud maailma rajamisest peale vastavalt Jumala etteteadmisele tänu [meie] äärmiselt suurele usule” tegema seda tööd.¹²

Täna õhtul kutsun ma teid sõna otseses mõttes tõusma koos minuga meie suures vendluses. Kui ma nimetan teie preesterluse ameti, siis palun tõuske ja jääge püsti. Diakonid, palun tõuske! Õpetajad, tõuske! Preestrid! Piiskopid! Vanemad! Ülempreestrid! Patriarhid! Seitsmekümned! Apostlid!

Nüüd, vennad, palun jääge püsti ja liituge meie kooriga, lauldes kõik kolm salmi laulust „Nüüd tõuske Jumalas”.¹³ Lauldes mõelge oma kohustustele Jumala vägeva sõjaväena aitamaks valmistada maailma Issanda teiseks tulemiseks. See on meie kohus. See on meie au. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.