Kas ma olen Jumala laps?
Kuidas saab igaüks meist meie jumaliku identiteedi mõistmise väge kogeda? See saab alguse sellest, et püütakse õppida tundma Jumalat, meie Isa.
Hiljuti käisin ma koos oma kalli emaga kirikus vanas kivist kirikuhoones. Mu tähelepanu pälvisid väikeste laste hääled, mis kostusid samast Algühingu ruumist, kus ma aastakümneid tagasi käisin. Ma jalutasin Algühingu ruumi ja nägin hoolivaid juhte õpetamas selle aasta teemat „Olen Jumala laps”.1 Naeratasin, meenutades kannatlikke ja armastavaid õpetajaid, kes tookord meie laulmise ajal sageli mind vaatasid – seda käratsevat väikest poissi kirikupingi otsas, nagu küsides: „Kas ta tõesti on Jumala laps? Ja kes siia saatis ta?”2
Kutsun meid kõiki avama oma südant Pühale Vaimule, kes „tunnistab ühes meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed”.3
Juhataja Boyd K. Packeri sõnad on selged ja hinnalised: „Te olete Jumala lapsed. Ta on teie vaimu isa. Te olete sündinud vaimses mõttes kõrgest soost, Taeva Kuninga järeltulijana. Jätke see tõde endale meelde ja jääge selle juurde. Ükskõik mitu sugupõlve on teie surelikus sugupuus, ükskõik mis rassi või rahvast te esindate, saab teie vaimu põlvnemise panna kirja ühe reaga. Te olete Jumala lapsed!”4
Brigham Young on kirjeldanud: „Kui te .. meie Isa näete, siis näete isikut, kellega olete ammused tuttavad ja Ta võtab teid vastu oma käte vahele ning te olete valmis langema Tema embusesse ja Teda suudlema.”5
Suur sõda jumaliku identiteedi üle
Mooses sai oma jumalikust päritolust teada, rääkides Issandaga palgest palgesse. Pärast seda kogemust „tuli Saatan teda kiusatusse viima” kavala, ent pahelise kavatsusega Moosese identiteeti moonutada, „öeldes: Mooses, inimese poeg, kummarda mind! Ja .. Mooses vaatas Saatanat ja ütles: Kes sina oled? Sest vaata, mina olen Jumala poeg.”6
See suur sõda jumaliku identiteedi üle jätkub ägedalt, kuna Saatan üha suurendab oma arsenali eesmärgiga hävitada meie usku ja teadmist meie suhtest Jumalaga. Õnneks on meid kohe algusest peale õnnistatud selge arusaamisega meie tõelisest identiteedist: „Ja Jumal ütles: „Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks.”7 Elavad prohvetid on taas kinnitanud: „Igaüks on taevaste vanemate armastatud vaimupoeg või -tütar ning seega on igaühel jumalik loomus ja saatus.”8
Nendes tõdedes veendumusele9 jõudmine aitab meil jagu saada erinevatest katsumustest, hädadest ja kannatustest.10 Kui küsitakse „Kuidas me saame olla abiks neile, kes on hädas [isiklike probleemidega]?”, on Issanda apostel meile nõu andnud: „Õpetage neid nende identiteedist ja nende eesmärgist.”11
„Kõige võimsam teadmine, mis mul on”
Need võimsad tõed olid elumuutvad minu sõbra Jeni jaoks,12 kes põhjustas teismelisena tõsise autoavarii. Olgugi, et tema füüsiline trauma oli tõsine, tundis ta väljakannatamatut valu, kuna teine juht kaotas oma elu. „Keegi kaotas oma ema ja see oli minu süü,” ütles ta. Jen, kes oli vaid mõned päevad tagasi püsti seistes korranud „Me oleme meid armastava Taevase Isa tütred”,13 küsis nüüd: „Kuidas Ta saab mind armastada?”
„Füüsiline kannatus möödus,” rääkis ta, „kuid ma ei uskunud, et paranen kunagi emotsionaalsetest või vaimsetest haavadest.”
Selleks, et vastu pidada, mattis Jen oma tunded sügavale endasse, muutudes eemalolevaks ja tuimaks. Aasta pärast, kui ta oli lõpuks suuteline avariist rääkima, palus üks inspireeritud nõustaja panna tal kirja fraasi „ma olen Jumala laps” ja öelda seda iga päev kümme korda.
„Nende sõnade kirjapanemine oli kerge,” meenutab ta, „kuid ma ei suutnud neid välja öelda. .. See oli liiga raske. Ma ei uskunud tegelikult, et Jumal soovib mind oma lapseks. Ma tõmbusin kägarasse ja nutsin.”
Mitme kuu möödudes oli Jen viimaks võimeline seda ülesannet iga päev täitma. „Ma valasin välja kogu oma hinge,” ütles ta, „anudes Jumalat. .. Seejärel hakkasin ma neid sõnu uskuma.” See usk lasi Päästjal hakata ravima tema haavatud hinge. Mormoni Raamatu õpetus Tema lepitusest tõi tröösti ja julgust.14
„Kristus tundis minu valu, kurbust ja süütunnet,” ütles Jen lõpetuseks. „Ma tundsin Jumala puhast armastust ja ma pole kunagi midagi nii vägevat tundnud! Teadmine, et ma olen Jumala laps, on kõige hinnalisem teadmine, mis mul on!”
Püüdes tundma õppida Jumalat, meie Isa
Kuidas saab igaüks meist meie jumaliku identiteedi mõistmise väge kogeda? See saab alguse sellest, et püütakse õppida tundma Jumalat, meie Isa.15 President Russell M. Nelson tunnistas: „Kui Jumala laps püüab Teda ja Tema Armastatud Poega paremini tundma õppida, siis hakkab aset leidma midagi võimsat.”16
Õppides Päästjast ja järgides Teda, aitab see meil tundma õppida Isa. „Olles [Isa] .. olemuse kuju,”17 õpetas Jeesus, „Poeg ei või iseenesest teha midagi kui vaid seda, mida ta näeb Isa tegevat!”18 Kristuse iga sõna ja tegu ilmutavad Jumala tõelist olemust ja meie suhet Temaga.19 Vanem Jeffrey R. Holland on õpetanud: „Isegi kui veri voolas igast poorist ja Ta huulilt kõlas piinatud hüüd, otsis Kristus Teda, keda Ta oli alati otsinud – oma Isa. „Abba.” Ta hüüdis: „Isa.””20
Nagu Jeesus siiralt hüüdis oma Isa Ketsemanis, nii otsis ka noor Joseph Smith palvemeelselt Jumalat pühas metsasalus. Olles lugenud sõnu „Aga kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt”,21 läks Joseph palvetama.
Ta kirjutas: „Põlvitasin ja hakkasin väljendama Jumalale oma südamesoove. ..
.. Nägin otse oma pea kohal valguse sammast. ..
[Ma] nägin ‥ enda kohal õhus seismas kahte Isikut, kelle sära ja hiilgust on võimatu kirjeldada. Üks nendest pöördus minu poole, kutsudes mind nimepidi, ja osutas teisele ning ütles: „[Joseph,] see on minu armas Poeg. Kuula Teda!”22
Järgides Päästja ja prohvet Josephi eeskujusid tõsimeeli Jumalat otsides, hakkame me väga ehedal kujul mõistma, nagu Jen, et meie Isa tunneb meid nimepidi ja me oleme Tema lapsed.
Noored emad, kes tunnevad end sageli masendununa ja töösse mattununa, püüdes kasvatada üles „põlvkonda, mis on suuteline patule vastu seisma”,23 ärge alahinnake kunagi oma keskset rolli Jumala plaanis. Stressirohketel hetkedel – võib-olla pisikesi taga ajades ja kui kõrbelõhn köögist teatab teile, et teie armastusega valmistatud õhtusöök on muutunud põletusohvriks – teadke, et Jumal pühitseb teie kõige raskemad päevad.24 „Ära karda, sest mina olen sinuga,”25 kinnitab Ta rahulikult. Me austame teid, kui täidate õde Joy D. Jonesi lootuse, kes ütles: „Meie lapsed väärivad seda, et nad mõistaksid oma jumalikku identiteeti.”26
Ma kutsun meid kõiki otsima Jumalat ja Tema armastatud Poega. President Nelson on öelnud: „Kuskil mujal ei õpetata neid tõdesid selgemini ja vägevamalt kui Mormoni Raamatus.”27 Avage see raamat ja õppige, et Jumal teeb kõik meie „heaoluks ja õnneks”,28 et Ta on „halastav ja armuline, pika meelega ja rikas heldusest”29 ja et „kõik on [Talle] ühesugused”.30 Avage Mormoni Raamat, kui tunnete end elu kõige raskemate katsumuste ajal haavatuna, eksinuna, hirmununa, vihasena, kurvana, näljasena või lootusetult hüljatuna31 ja te saate teada, et „Jumal ei hülga teid, Ta pole seda iial teinud ega Tee seda kunagi. Ta ei saa seda teha. Selle tegemine pole Talle loomuomane.”32
Meie Isa tundma õppimine muudab kõike, eriti meie südant, kui Tema õrn Vaim kinnitab meie tõelist identiteeti ja suurt väärtust Tema silmis.33 Jumal kõnnib koos meiega lepingurajal, kui me otsime Teda palves anudes, pühakirju uurides ja kuulekalt püüdes.
Jumala loomuse suurepärasus – minu tunnistus
Ma armastan oma esiisade Jumalat,34 Kõikvõimast Jumalat,35 kes nutab meiega meie kurbuses, nuheldes kannatlikult meie õigemeelsusetust ja rõõmustades, kui me püüame loobuda „kõikidest oma pattudest, et [Teda] tunda”.36 Ma kummardan Teda, kes on isegi „vaestelaste isa”37 ja kaaslane neile, kel pole kaaslast. Ma tunnistan tänulikult, et ma olen õppinud tundma Jumalat, mu Isa, ja tunnistan Tema täiuslikkusest, omadustest ja „Tema iseloomu suurepärasusest”.38
Et igaüks meist võiks tõeliselt mõista ja pidada kalliks meie õilsat sugu39 Jumala lapsena, saades tundma Teda, „ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle [Tema on] läkitanud”.40 See on minu siiras palve. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.