Issand, et meie silmad läheksid lahti!
Me peame nägema teisi läbi oma Päästja silmade.
„Lõvikuningas” on klassikaline animafilm Aafrika savannist. Kui lõvikuningas oma poega päästes sureb, on noor lõviprints sunnitud elama pagenduses, samas kui julm valitseja savannis tasakaalu hävitab. Lõviprints saab juhendaja abil kuningriigi tagasi. Tema silmad avanevad ja ta näeb, kui vajalik on savanni suures eluringis tasakaal. Võtnud tagasi talle õigusega kuuluva kuningatrooni, järgis noor lõvi nõuannet vaadata oma nägemisulatusest kaugemale.1
Õppides saama kõige selle pärijaks, mis Isal on, juhatab evangeelium meid vaatama oma nägemisulatusest kaugemale. Selleks et vaadata oma nägemisulatusest kaugemale, peame nägema teisi läbi oma Päästja silmade. Evangeeliumi võrgustik on täis kõiksugu erinevaid inimesi. Me ei suuda täiel määral mõista meie maailmas, Kiriku kogudustes ja isegi oma peres olevate inimeste valikuid ja psühholoogilist tagapõhja, sest meil on harva täielik ülevaade sellest, kes nad on. Me ei saa midagi lihtsalt eeldada, peame vaatama kaugemale kinnistunud arusaamadest ja avardama oma tillukest vaatevälja.
Minu silmad avanesid ja nägin nägemisulatusest kaugemale, kui teenisin misjonijuhatajana. Üks noor vanem saabus misjonile, kahtlus silmis. Meie vestluse ajal ütles ta nukralt: „Tahan minna koju.” Mõtlesin endamisi: „Seda annab parandada.” Andsin talle nõu teha kõvasti tööd ja palvetada nii umbes nädal aega ja siis helistada mulle. Ta helistas mulle nädala pärast, peaaegu minuti pealt. Ta tahtis ikka veel koju minna. Andsin talle taas nõu palvetada, kõvasti tööd teha ja mulle nädala pärast helistada. Järgmiseks vestluseks polnud asjalood muutunud. Ta käis peale, et ta saaks minna koju.
Aga mina ei tahtnud lasta sel juhtuda. Hakkasin õpetama talle tema kutse pühast olemusest. Innustasin teda, et ta „unusta[ks] end ja hakka[ks] tööle”.2 Kuid ükskõik mis valemit ma pakkusin, tema oma meelt ei muutnud. Lõpuks jõudis mulle kohale, et mul ei pruugi olla täit ülevaadet. Tundsin õhutust küsida: „Vanem, mis on sinu jaoks raske?” See, mis ta ütles, torkas mu südant: „Juhataja, ma ei oska lugeda.”
See arukas nõuanne, mida tal oli minu arvates nii tähtis kuulda, polnud tema vajaduste juures üldse oluline. Ta vajas kõige enam, et näeksin oma tormakast hinnangust kaugemale ja laseksin Vaimul aidata mul mõista, mis selle vanema peas tegelikult toimub. Tal oli vaja, et mõistaksin teda õigesti ja annaksin talle põhjust loota. Selle asemel toimisin ma kui hiigelsuur lammutuskuul. See vapper vanem õppis lugema ja temast sai äärmiselt rikkumatu Jeesuse Kristuse jünger. Ta avas mu silmad Issanda sõnadele: „Inimene näeb, mis silma ees, aga Jehoova näeb, mis südames!” (1Sm 16:7)
Milline õnnistus see on, kui Issanda Vaim avardab meie vaatevälja. Kas te mäletate prohvet Eliisat, kes avastas ärgates, et Süüria sõjavägi oli tema linna hobuste ja vankritega ümber piiranud? Tema teener tundis hirmu ja küsis Eliisalt, mida nad sellistes ebavõrdsetes tingimustes teevad? Eliisa ütles talle järgmiste meeldejäävate sõnadega, et ta ei muretseks: „Ära karda, sest neid, kes on meiega, on rohkem kui neid, kes on nendega!” (2Kn 6:16) Teenril polnud aimugi, millest prohvet kõneleb. Ta ei suutnud näha oma nägemisulatusest kaugemale. Kuid Eliisa nägi inglivägesid, kes olid valmis võitlema prohveti rahva eest. Nõnda palvetas Eliisa, et Issand avaks noore mehe silmad, „ja too nägi, ja vaata, mägi oli täis tuliseid hobuseid ja vankreid ümber Eliisa” (2Kn 6:17).
Sageli eristame end teistest, kuna näeme neist erinevalt. Tunneme end mugavalt nende seas, kes mõtlevad, räägivad, riietuvad ja käituvad nagu meie, ning ebamugavalt nende seas, kelle olukord ja taust on erinevad. Kuid tegelikult tuleme ju kõik eri riikidest ja räägime erinevas keeles. Kas mitte igaüks meist ei näe maailma läbi oma tohutult piiratud elukogemuste? Sest mõned näevad ja räägivad vaimusilmadega, nagu prohvet Eliisa, ning mõned näevad ja suhtlevad vahetu vaatevälja põhjal, nagu ma kogesin oma kirjaoskamatu misjonäri puhul.
Me elame maailmas, kus saadakse jõudu võrdlemisest, sildistamisest ja arvustamisest. Selle asemel et näha läbi sotsiaalmeedia läätse, peaksime otsima enda seest jumalikke omadusi, millele meil kõigil on õigus. Neid jumalikke omadusi või imetlusi ei saa postitada Pinterestis ega Instagramis.
Selleks et teisi aktsepteerida ja armastada, ei pea me võtma omaks nende mõtteid. Ilmselgelt nõuab tõde ülimat lojaalsust, kuid ei peaks iial olema takistuseks headusele. Selleks et teisi tõeliselt armastada, on vaja tunnustada pidevalt nende inimeste parimaid püüdlusi, kelle elukogemusi ja piiranguid ei pruugi me iial täielikult teada. Nägemisulatusest kaugemale vaatamine nõuab teadlikku tähelepanu koondamist Päästjale.
28. mail 2016 viibis 16aastane Beau Richey koos oma sõbra Austiniga Colorado osariigis perele kuuluvas karjatalus. Beau ja Austin ronisid suure õhinaga seiklusrikka päeva ootuses oma maastikusõidukitesse. Nad ei jõudnud kuigi kaugele, kui tingimused muutusid ettearvamatuteks ja juhtus õnnetus. Beau juhitud sõiduk läks äkitselt ümber ja surus Beau 180kilose terasehunniku alla. Kui Beau sõber Austin tema juurde jõudis, nägi ta Beaud eluga võitlemas. Ta püüdis kogu jõust sõidukit sõbra pealt ära tõmmata. See ei nihkunud paigast. Ta palvetas Beau eest ja jooksis siis meeletuna abi järele. Lõpuks jõudsid kohale esmaabitöötajad, kuid mõned tunnid hiljem Beau suri. Tal lasti surelikust elust minna.
Kohale jõudsid murest murtud vanemad. Kui nad seisid Beau kalleima sõbra ja pereliikmetega pisikeses haiglas, sisenes sinna politseinik ja ulatas Beau emale poisi mobiiltelefoni. Kui ema telefoni võttis, hakkas see helisema. Ta avas telefoni ja nägi Beau igapäevast märguhelinat. Ema luges ette sõnumi, mille tema lõbujanuline ja ülimalt seiklushimuline teismeline poeg oli seadnud endale igapäevaseks lugemisülesandeks. Sõnumis seisis: „Ära unusta panna Jeesust Kristust oma elus täna tähtsaimale kohale!”
Beau keskendumine oma Lunastajale ei pane talle armsaid inimesi tema puudumise üle vähem kurbust tundma. Kuid Beau elu ja valikud olid seetõttu lootus- ja tähendusrikkad. Tänu sellele saavad tema pere ja sõbrad vaadata tema varajase surmaga kaasnevast leinast kaugemale ja näha järgmise elu rõõmsat reaalsust. Beau vanematele sai osaks õrn halastus näha läbi oma poja silmade, mis oli tema jaoks kõige hinnalisem.
Kiriku liikmetena on meile antud isiklikud vaimsed märguhelinad, mis meid hoiatavad, kui vaatame vaid surelike silmadega päästmisest eemale. Sakrament tuletab meile igal nädalal meelde koondada jätkuvalt tähelepanu Jeesusele Kristusele, et võiksime Teda alati meeles pidada ja et Ta Vaim oleks alati meiega (vt ÕL 20:77). Ja ometi ei pane me mõnikord neid meeldetuletavaid ja märkuandvaid tundeid tähele. Kui Jeesusel Kristusel on meie elus tähtsaim koht, avab Ta meie silmad suurematele võimalustele, kui me seda üksi mõistaksime.
Sain ühe väga huvitava kirja kaitsvast märguandest, mis sai osaks ühele ustavale õele. Ta rääkis mulle, et selleks et aidata oma abikaasal mõista, mida ta tunneb, hakkas ta pidama telefonis elektroonilist loetelu abikaasa tegemistest ja ütlemistest, mis teda ärritasid. Ta põhjendas, et nii koostab ta abikaasaga jagamiseks kirjaliku tõendusmaterjali ja temaga sobival ajal jagades paneks see mehe oma käitumist muutma. Kuid ühel pühapäeval mõistis ta sakramenti võttes ja Päästja lepitusele keskendudes, et abikaasa kohta negatiivsete tunnete ülestähendamine ajas Vaimu temast tõeliselt eemale ega muudaks meest kunagi.
Tema südames hakkas helisema vaimne märguanne: „Lase sel minna, lase sel kõigel minna. Kustuta need märkmed. Neist pole abi.” Seejärel kirjutas ta ja ma tsiteerin: „Mul kulus tükk aega, et vajutada käsklusele „vali kõik” ja veel kauem, et vajutada käsklusele „kustuta”. Kuid kui ma seda tegin, kadusid kõik need negatiivsed tunded tühjusesse. Mu süda täitus armastusega – armastusega oma abikaasa ja armastusega Issanda vastu.” Tema vaatevälja muudeti nagu Saulusel teel Damaskusesse. Vaadet moonutavad soomused pudenesid ta silmadelt.
Meie Päästja avas sageli füüsiliselt ja vaimselt pimedate silmi. Silmade avanemine jumalikule tõele valmistab meid sõna otseses mõttes ja piltlikult ette, et saada terveks surelikust lühinägelikkusest. Kui paneme tähele vaimseid märguandeid, mis teavitavad vajadusest suunda korrigeerida või näha midagi suuremast igavesest vaatenurgast, saab meile osaks sakramendi ajal antud lubadus, et Tema Vaim on meiega. See juhtus Joseph Smithi ja Oliver Cowderyga Kirtlandi templis, kui Jeesus Kristus õpetas kaalukaid tõdesid ja lubas, et surelike piirangute „kate võet[akse] ära [nende] meelte pealt ja [nende] arusaamise silmad ava[takse]” (ÕL 110:1).
Tunnistan, et Jeesuse Kristuse väel suudame vaadata vaimselt kaugemale, kui näeme vahetult. Kui me Teda meeles peame ja hoiame Tema Vaimu meiega, avatakse meie arusaamise silmad. Siis jätab suur reaalsus meie sees asuvast jumalikkusest meie südamesse veelgi vägevama jälje. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.