Issanda ja oma pere usalduse võitmine

Vennad, ehk pole suuremat komplimenti, mida võime Issandalt saada, kui teadmine, et Ta paneb meile usalduse, et oleme väärilised preesterluse hoidjad ning head abikaasad ja isad.

Üks on kindel: Issanda usalduse võitmine on õnnistus, mis tuleb meiepoolse suure pingutuse kaudu. Usaldus on õnnistus, mis põhineb kuulekusel Jumala seadustele. Issanda usalduse võitmine tuleb ustavusest lepingutele, mille sõlmisime ristimisvetes ja pühas templis. Kui me peame kinni oma lubadustest Issandale, siis Tema usaldus meie vastu kasvab.

Ma armastan nii vanu kui kaasaja pühakirju, mis kasutavad õigemeelse inimese loomust kirjeldades fraasi „südame ausameelsus”.¹ Ausameelsus või selle puudumine on inimese loomuse põhielement. Mehed, kellel on „südame ausameelsus”, on mehed, keda võib usaldada, sest usaldus on ehitatud ausameelsusele.

Olla ausameelne mees tähendab lihtsalt, et teie kavatsused ja ka teie teod on puhtad ja õigemeelsed igas teie elu aspektis nii avalikkuse ees kui eraelus. Iga otsusega, mida me teeme, saab meile osaks kas Jumala suurem usaldus või selle vähenemine. Seda põhimõtet on ehk kõige selgemini näha meie jumalikult määratud abikaasa ja isa kohustustes.

Abikaasa ja isana oleme saanud kaasaja prohvetitelt, nägijatelt ja ilmutajatelt jumaliku ülesande dokumendis „Perekond: läkitus maailmale”. See dokument õpetab meile, et (1) „isadel [tuleb] juhtida oma perekonda armastusega ja õigsuses”, (2) „isad vastutavad oma perekonna ‥ vajaduste rahuldamise eest” ja (3) isad vastutavad oma perekonna kaitsmise eest.²

Et me võiksime võita Jumala usalduse, peame täitma neid kolme jumalikult määratud kohustust oma peres Issanda viisil. Nagu perekonna läkituses öeldakse, on Issanda viis täita neid kohustusi teha seda koos oma abikaasaga „võrdsete kaaslastena”.³ Minu jaoks tähendab see, et me ei tee märkimisväärseid otsuseid nende kolme kohustuse osas ilma, et oleksime nendes oma abikaasaga täielikus üksmeeles.

Esimene samm meie eesmärgi osas võita Issanda usaldus on panna meie usaldus Temale. Prohvet Nefi oli eeskujuks sellisest pühendumisest, kui ta palvetas: „Oo Issand, ma olen usaldanud sind ja ma usaldan sind igavesti. Ma ei looda lihalikule käsivarrele.”⁴ Nefi oli täielikult pühendunud tegema Issanda tahet. Lisaks sõnadele, et ta teeb „seda, mida Issand on käskinud”, püsis Nefi kõikumatuna oma otsuses täita oma ülesanded, nagu illustreerivad järgmised sõnad: „Nii tõesti, kui Issand elab, ja nii tõesti, kui meie elame, me ei lähe tagasi meie isa juurde kõnnumaale enne, kui oleme teinud seda, mida Issand on meil käskinud.”⁵

Kuna Nefi esiteks usaldas Jumalat, pani Jumal suure usalduse Nefile. Issand õnnistas teda suure vaimu väljavalamisega, mis õnnistas tema elu, tema pere elu ja tema rahva elu. Kuna Nefi valitses armastuses ja õigemeelsuses ning hoolitses oma pere ja rahva vajaduste eest ning kaitses neid, kirjutas ta: „Me elasime väga õnnelikult.”⁶

Et esindada naise vaatenurka selles teemas, palusin ma oma kahe abielus tütre abi. Ma palusin neil kirjutada paar lauset sellest, kui tähtsaks peavad nad oma abielus ja pereelus usaldust. Järgnevalt on toodud Lara Harrise ja Christina Hanseni mõtted.

Esiteks, Lara: „Üks kõige tähtsam asi minu jaoks on teadmine, et minu abikaasa teeb oma päeva jooksul valikuid, mis näitavad minu vastu austust ja armastust. Kui me võime teineteist sellisel viisil usaldada, toob see rahu meie koju, kus me võime tunda rõõmu koos laste kasvatamisest.”

Nüüd Christina mõtted: „Kellegi usaldamine on sarnane kellessegi uskumisega. Ilma usalduse ja usuta on hirm ja kahtlus. Üks suurim õnnistus, mis tuleb sellest, et võin täielikult oma abikaasat usaldada, on minu jaoks rahu – meelerahu teadmisest, et ta teeb seda, mida ütleb, et ta teeb. Usaldus toob rahu, armastust ja õhkkonna, kus armastus võib kasvada.”

Lara ja Christina ei näinud, mida teine oli kirjutanud. Minu jaoks on huvitav, et nad mõlemad iseseisvalt pidasid rahu õnnistust kodus selle tulemuseks, et võisid oma abikaasat usaldada. Nagu minu tütarde näited illustreerisid, mängib usalduse põhimõte ülimalt tähtsat rolli Kristuse-keskse kodu kujundamisel.

Minul oli samuti võimalik kogeda sama Kristuse-keskset keskkonda, kasvades kodus, kus minu isa austas oma preesterlust ja võitis kogu pere usalduse „tema südame ausameelsuse”⁷ tõttu. Lubage mul jagada teiega oma noorusaja kogemust, mis illustreerib kestvat positiivset mõju, mida võib avaldada oma perele isa, kes mõistab ausameelsusel põhinevat usalduse põhimõtet ja elab selle järgi.

Kui ma olin väga noor, rajas minu isa firma, mis spetsialiseerus tehaste automatiseerimisele. See firma konstrueeris, valmistas ja paigaldas automatiseeritud tootmisliine kogu maailmas.

Kui ma käisin põhikoolis, tahtis mu isa, et ma õpiksin tööd tegema. Samuti tahtis ta, et ma õpiksin äri igat üksikasja. Minu esimene töö oli haljastuse eest hoolitsemine ja üldsusele mitte näha olevate ruumide värvimine.

Kui ma keskkooli läksin, edutati mind tööle tehases. Ma õppisin, kuidas lugeda projektijooniseid ja töötada raskete terasetootmismasinatega. Pärast keskkooli lõpetamist käisin ma ülikoolis ja läksin misjonile. Misjonilt koju naasnud, läksin ma kohe tagasi tööle. Ma pidin teenima raha, et maksta tuleva aasta koolikulude eest.

Ühel päeval peatselt pärast minu misjonit töötasin ma tehases, kui mu isa kutsus mind oma kabinetti ja küsis, kas sooviksin minna koos temaga ärireisile Los Angelesse. See oli esimene kord, kui minu isa mind endaga koos ärireisile kutsus. Ta lasi mul minna avalikkuse ette, et aidata firmat esindada.

Enne kui me lahkusime, valmistas ta mind ette mõne üksikasjaga meie uue potentsiaalse kliendi kohta. Esiteks oli kliendiks rahvusvaheline korporatsioon. Teiseks, nad uuendasid oma tootmisliine kogu maailmas kõige viimase automatiseerimistehnikaga. Kolmandaks, meie firma ei olnud neile kunagi varem konstrueerimisteenust või tehnikat pakkunud. Ja lõpuks, nende korporatsiooni kõige kõrgem ametnik, kes vastutas hangete eest, oli palunud seda koosolekut, et vaadata üle meie hinnapakkumine uuele projektile. See koosolek esindas uut ja potentsiaalselt tähtsat võimalust meie firmale.

Pärast Los Angelesse saabumist läksime isaga juhtivtöötaja hotelli koosolekule. Esimene päevakorrapunkt oli arutada ja analüüsida projekti konstrueerimise tehnilisi andmeid. Järgmisena arutati operatsiooni üksikasju, sealhulgas logistikat ja kauba kättetoimetamise kuupäevi. Arutelu viimane punkt keskendus hinnale ja tingimustele. Siinkohal muutusid asjad huvitavaks.

Korporatsiooni ametnik selgitas meile, et meie hinnapakkumine oli kõikidest hinnapakkumise teinud firmadest madalaim. Siis, huvitaval kombel, avaldas ta meile järgmise madalaima pakkumise hinna. Siis küsis ta, kas me sooviksime oma ettepaneku tagasi võtta ja selle uuesti esitada. Ta märkis, et meie uus hind peaks jääma vaid natuke allapoole järgmisest madalaimast hinnast. Seejärel selgitas ta, et me jagaksime sellest saadud lisaraha temaga pooleks. Ta õigustas seda, öeldes, et sellest võidaksid kõik osapooled. Meie firma võidaks, sest teeniksime märkimisväärselt rohkem raha, kui oleksime saanud algse hinnapakkumisega. Tema äri võidaks, kuna nemad teeksid ikka veel äri kõige madalama hinnapakkumise teinud firmaga. Ja muidugi tema võidaks, võttes oma osa, kuna tema koostas selle suurepärase kokkuleppe.

Seejärel andis ta meile postkontorikasti numbri, kuhu me tema nõutud raha saadaksime. Pärast kõike seda vaatas ta minu isa ja küsis: „Kas oleme kokku leppinud?” Minu üllatuseks tõusis isa püsti, surus tema kätt ja ütles talle, et võtame temaga ühendust.

Pärast koosolekut istusime rendiautosse ja mu isa pöördus minu poole ja küsis: „No nii, mida sa arvad, et me peaksime tegema?”

Ma vastasin, öeldes, et ei arva, et peaksime selle pakkumise vastu võtma.

Minu isa küsis seejärel: „Kas sa ei arva, et meil on kohustus kõigi meie töötajate suhtes neile pidevat tööd pakkuda?”

Kui ma selle küsimuse üle mõtlesin ja enne kui ma vastata jõudsin, vastas ta ise enda küsimusele. Ta ütles: „Rick, kui sa kord võtad pistist või kompromiteerid oma ausameelsust, siis on väga raske seda kunagi tagasi saada. Ära tee seda kunagi, isegi mitte üks kord.”

Tõsiasi, et ma seda kogemust jagan, tähendab, et ma ei ole kunagi unustanud seda, mida mu isa mulle meie ühisel ärireisil õpetas. Ma jagan seda kogemust illustreerimaks kestvat mõju, mis meil isadena on. Te võite kujutada, milline usaldus meil isaga oli tänu tema südame ausameelsusele. Ta elas samade põhimõtete järgi oma eraelus suhetes minu ema, oma laste ja kõigi teistega.

Vennad! Minu palve täna õhtul on, et me võiksime kõik panna oma usalduse Issandale, nagu Nefi meile näitas, ja seejärel meie südame ausameelsuse kaudu võidaksime nii Issanda usalduse kui ka meie abikaasa ja laste usalduse. Kui me mõistame ja rakendame seda püha ausameelsusele püstitatud usalduspõhimõtet, siis oleme ustavad oma pühadele lepingutele. Samuti saavutame edu, juhtides oma peret armastuses ja õigemeelsuses, hoolitsedes nende vajaduste eest elus ja kaitstes meie peret maailma kurjuse eest. Tunnistan nendest tõdedest alandlikult Jeesuse Kristuse nimel, aamen.