Mis Tema teile iganes ütleb, seda tehke!

Päästja tegi oma esimese kirja pandud imeteo Galilea Kaanas pulmapeol. Kohal olid Jeesus, Tema ema Maarja ja ka Tema jüngrid. Maarja tundis ilmselt pulmapeo kordaminemise eest mõningast vastutust. Peo ajal kerkis probleem – võõrustajatel sai vein otsa. Maarja oli mures ja läks Jeesuse juurde. Nad vahetasid mõne sõna, seepeale pöördus Maarja teenijate poole ja ütles:

„Mis Tema teile iganes ütleb, seda tehke!

Aga seal oli kuus kivist anumat. ‥ [Neid anumaid ei kasutatud joogivee hoidmiseks, vaid Moosese seaduses ettenähtud pesemisrituaalide tarbeks.]

Jeesus ütles [teenijatele]: „Täitke anumad veega!” Ja nemad täitsid need ääretasa.

Ja ta ütles neile: „Ammutage nüüd ja viige pulmavanemale!” Ja nemad viisid.

[Seejärel] pulmavanem maitses vett, mis oli veiniks saanud” ja oli üllatunud, et parim vein oli nii hilja peolauale toodud.¹

Tavaliselt mäletame seda sündmust seepärast, et vee muutmine veiniks oli Jumala väe demonstratsioon – see oli imetegu. See on tähtis sõnum, kuid Johannese ülestähenduses on veel teinegi tähtis sõnum. Maarja oli „hinnaline ja valitud anum”², Jumala poolt kutsutud tõepoolest Jumala Pojale andma elu, Tema eest hoolitsema ja Teda kasvatama. Maarja teadis Tema kohta rohkem kui keegi teine maa peal. Ta teadis Tema imelise sünni tõde. Ta teadis, et Ta on patuta ja et Ta „ei rääkinud nagu teised inimesed, samuti ei saanud teda õpetada”.³ Maarja teadis Tema erakordset võimet lahendada probleeme, muuhulgas sedavõrd isiklikku probleemi kui pulmapeoks veini hankimine. Tal oli vankumatu kindlus Tema ja Ta jumaliku väe suhtes. Maarja lihtne, otsekohene juhis ei jätnud teenijatele vaidlemisruumi, ei lasknud tingimusi esitada ega piiranguid seada: „Mis Tema teile iganes ütleb, seda tehke!”

Kui ingel Gabriel Maarjaga rääkis, oli ta noor naine. Alguses ta „ehmus”, kui tema kohta öeldi „ armuleidnu”, ja „mõtles, mis see teretus võiks tähendada”. Gabriel kinnitas talle, et tal pole midagi karta, sest ta toob häid uudised. „Sa jääd lapseootele ja tood ilmale [Kõigekõrgema] Poja ‥ [, kes] valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti.”

Maarja mõtles valjusti: „Kuidas see võib juhtuda, kui ma ei ole mehega olnud?”

Ingel selgitas vaid lühidalt, kinnitades talle, et „Jumala käes ei ole ükski asi võimatu”.

Maarja vastas alandlikult, et ta teeb kõik, mida Jumal palub, nõudmata üksikasjade teadasaamist ja põrmugi kahtlemata, kuigi tal oli oma elu kohta loendamatu hulk küsimusi. Ta pühendas end ilma täpselt mõistmata, miks Jumal oli seda temalt palunud või kuidas see kõik juhtub. Ta nõustus tingimusteta Jumala sõnadega ja tegi seda kohe,⁴ kuigi teadis vähe selle kohta, mis ees ootab. Lihtsa usaldusega ütles Maarja: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!”⁵

Kui otsustame teha, „mis Jumal [meile] on öelnud”, pühendume tõsiselt, et seada oma igapäevase käitumise vastavusse Jumala tahtega. Sellised lihtsad usuteod nagu igapäevane pühakirjade uurimine, regulaarne paastumine ja palvetamine tõelise kavatsusega võivad meie vaimse võimekuse allikat süvendada, et see aitaks meil toime tulla surelikkuse nõuetega. Aja jooksul viivad lihtsad usuteod meid imeliste tulemusteni. Need muudavad meie usu piskust suureks väeks, mis meie elus head teeb. Seejärel, kui kohtame raskusi, annab meie Kristuse alus meie hingele püsivuse. Jumal tugevdab meie nõrkusi, suurendades meie rõõme ja tehes nii, et „kõik asjad kokku sünnivad [meie] heaks”.⁶

Mõni aasta tagasi rääkisin noore piiskopiga, kes kulutas iga nädal tunde, andes oma koguduse liikmetele nõu. Ta tegi jahmatava tähelepaneku. Ta ütles, et probleemid, millega tema koguduse liikmed silmitsi seisid, olid need, millega Kiriku liikmed kõikjal silmitsi seisavad – näiteks kuidas rajada õnnelikku abielu, raskused töö, perekonna ja Kiriku kohustuste tasakaalus hoidmisel, raskused Tarkuse Sõna järgimisel, töö olemasolu, pornograafia, veel rahu leidmine seoses Kiriku eeskirjade või ajalooliste küsimustega, mis on nende jaoks arusaamatud.

Tema nõuanne koguduse liikmetele sisaldas väga sageli lihtsate usutegude juurde tagasipöördumist, nagu näiteks Mormoni Raamatu uurimine – nagu president Thomas S Monson meile nõu andis –, kümnise maksmine ja pühendumusega Kirikus teenimine. Kuid sageli vastati talle skeptilisusega. „Ma ei ole teiega nõus, piiskop. Me kõik teame, et need on head asjad, mida teha. Me räägime Kirikus neist asjadest kogu aeg. Kuid ma pole kindel, et te mind mõistate. Mis on ühelgi nendest asjadest tegemist sellega, millega mina silmitsi seisan?”

See on õige küsimus. See noor piiskop ja mina oleme aja jooksul märganud, et need, kes on usinad tegema väikeseid ja lihtsaid asju⁷ – kuuletudes näiliselt väikesel viisil − on õnnistatud usu ja jõuga, mis on palju suuremad kui tegelikud kuulekuse teod iseenesest, ja tõepoolest võib tunduda, et ei ole nendega kuidagi seotud. Võib näida raske leida seost igapäevaste kuulekuse tegude ja lahenduste vahel suurtele keerulistele probleemide, millega me silmitsi seisame. Kuid need on seotud. Minu kogemusel on ainsaks parimaks viisiks, kuidas kaitsta ennast eluraskuste eest, mis iganes need võivad olla, väikeste igapäevaste usuga seotud tegevuste joonde saamine. Väikesed usuteod, isegi kui need näivad tähtsusetud või meid vaevavate konkreetsete probleemidega mitte mingil moel seotud, õnnistavad meid kõiges, mida teeme.

Mõelge Naamanile, kes oli „Süüria kuninga väepealik”, „oma isanda ees suur mees” ja pidalitõbine. Teenijatüdruk rääkis prohvetist Iisraelis, kes võiks Naamani terveks teha, ja nii rändas ta sulaste ja sõdurite saatel ning koos kingitustega Iisraeli, jõudes lõpuks Eliisa maja juurde. Eliisa teenija, mitte Eliisa ise, andis Naamanile teada, et Issanda käsk oli lihtne: „Mine ja pese ennast Jordanis seitse korda.” Lihtne asi. Ehk see lihtne retsept rabas vägevat sõjameest kui ebaloogiline, lihtlabane või tema väärikusele mittevastav, nii et isegi pelgalt selline soovitus oli tema jaoks solvav. Veel vähem mõistis Naaman Eliisa juhist, „ja ta pöördus ning läks ära vihasena”.

Kuid Naamani sulased astusid talle vaikselt ligi ja märkisid, et ta oleks teinud „midagi suurt”, kui Eliisa oleks seda palunud. Nad täheldasid, et kuna tal paluti teha üksnes väikest asja, siis kas ta ei peaks seda tegema, isegi kui ta põhjust ei mõistnud? Naaman muutis meelt ja läks kuulekalt, ehk küll pisut skeptiliselt „alla ja kastis ennast seitse korda Jordanisse” ning sai imeväel terveks.⁸

Mõned kuulekuse tasud tulevad kiiresti, teised vaid pärast meie proovilepanemist. Me loeme Kallihinnalisest Pärlist Aadama väsimatust usinusest käskude pidamisel, et tuua ohvriande. Kui ingel küsis Aadamalt, miks ta teeb ohverdusi, vastas ta: „Ma ei tea muud kui seda, et Issand mind käskis.” Ingel selgitas, et tema ohverdused olid „Isa Ainusündinud Poja ohverdamise võrdkuju”. Kuid see selgitus anti alles pikka aega pärast seda, kui Aadam oli näidanud oma pühendumist, kuuletudes Issandale „palju päevi”, teadmata miks ta pidi neid ohvriande tooma. See kestis nähtavasti aastaid.⁹

Jumal õnnistab meid alati meie vankumatu kuulekuse eest Tema evangeeliumile ja truuduse eest Tema Kirikule, kuid Ta näitab meile harva oma tegemiste ajakava ette. Ta ei näita meile algselt kogu pilti. Siin tuleb mängu usk Issandasse, lootus ja usaldus Temale.

Jumal palub meil Temaga kannatlik olla – Teda usaldada ja järgida. Ta anub meid: „Ärge vaielge, kuna te ei näe.” Ta hoiatab meid, et me ei peaks eeldama taevast kergeid vastuseid ega kiireid lahendusi. Asjad lahenevad, kui oleme usu proovilepanemise ajal vankumatud, olgu proovilepanek, milles vastu pidada, kuitahes raske või tulgu vastused kuitahes aeglaselt.¹⁰ Ma ei räägi „pimedast kuulekusest”,¹¹ vaid läbimõeldud usaldusest Issanda täiusliku armastuse ja ajastuse vastu.

Meie usu proovilepanek kätkeb endas alati lihtsatele igapäevastele usutegudele truuks olemist. Siis ja ainult siis lubab Ta, et me saame jumaliku vastuse, mida oleme igatsenud. Ainult siis, kui oleme tõestanud oma valmisolekut teha seda, mida Ta palub, ilma nõudmata vastuseid küsimustele, millal, miks ja kuidas, lubatakse meil lõigata „tasu oma usu ja oma usinuse ja kannatlikkuse ja pikameelsuse eest”.¹² Tõeline kuulekus nõustub Jumala käskudega tingimusteta ja enne tasu.¹³

Teadlikult või mitte, me kõik valime iga päev, „keda [me] tahame teenida”.¹⁴ Me näitame otsustavust Issandat teenida, kui teeme pidevalt ja ustavalt igapäevaseid pühendumise tegusid. Issand lubab, et Ta juhib meie rada,¹⁵ kuid selleks, et Ta saaks seda teha, peame me kõndima, usaldades, et Ta teab teed, kuna Tema on „tee”.¹⁵ Me peame täitma meie enda veeanumad ääretasa. Kui me Teda usaldame ja järgime, muutub meie elu, nagu vesi muutus veiniks. Me saame millekski enamaks ja paremaks, kui mingil muul moel eales võiksime saada. Usaldage Issandat, ja „mis Tema teile iganes ütleb, seda tehke!” Jeesuse Kristuse nimel, aamen.