Hoiatushääl

Prohvet Hesekiel sündis umbes kaks aastakümmet enne seda, kui Lehhi koos perega Jeruusalemmast lahkus. 597. aastal e.m.a., 25-aastasena oli Hesekiel üks paljudest, kelle Nebukadnetsar Paabelisse viis ja niipalju kui me teame, elas ta seal kogu oma elu.¹ Ta sündis Aaroni preesterluse liini ja 30-aastasena sai temast prohvet.²

Hesekieli kutsudes kasutas Jehoova vahimehe mõistukuju.

„Kui [vahimees] näeb mõõga tulevat maa kallale ja puhub sarve ning hoiatab rahvast –

siis, kui keegi kuuleb sarvehäält, aga ei lase ennast hoiatada, tuleb mõõk ja võtab tema ära; tema veri tuleb ta enese pea peale.”³

Aga teisest küljest, „kui vahimees näeb mõõga tulevat, aga ei puhu sarve ega hoiata rahvast ja mõõk tuleb ning võtab ära nende hulgast ühe hinge, siis võetakse see küll ta oma süü pärast, kuid tema verd ma nõuan vahimehe käest!”⁴

Seejärel, kõneledes otse Hesekielile, kuulutas Jehoova: „Ja sina, inimesepoeg, sind olen ma pannud Iisraeli soole vahimeheks! Kui sa kuuled sõna minu suust, siis sa pead neid hoiatama minu poolt!”⁵ Hoiatuseks oli pöörduda patust.

„Kui ma ütlen õelale: õel, sa pead surema! sina aga ei räägi, et manitseda õelat pöörduma oma teelt, siis see õel küll sureb oma süü pärast, aga tema verd ma küsin sinu käest!

Aga kui sa manitsed õelat tema tee pärast, et ta sellelt pöörduks, tema aga ei pöördu oma teelt, siis ta sureb oma süü pärast ja sina oled päästnud oma hinge! ‥

Ja kui ma ütlen õelale, et ta peab surema, tema aga pöördub oma patust ja teeb, mis on kohus ja õige ‥

Ühtki ta pattu, mis ta on teinud, ei peeta meeles ta vastu: ta on teinud, mis on kohus ja õige, ta jääb tõesti elama!”⁶

Huvitaval kombel käib see hoiatus ka õigemeelsete kohta. „Kui ma ütlen õigele, et ta tõesti jääb elama, tema aga loodab oma õiguse peale ja teeb ülekohut, siis ei peeta meeles ühtki ta õiget tegu, vaid ta sureb oma ülekohtu pärast, mida ta tegi!”⁷

Oma lapsi anudes ütles Jumal Hesekielile: „Ütle neile: nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jehoova, ei ole mul hea meel õela surmast, vaid sellest, et õel pöörduks oma teelt ja elaks! Pöörduge, pöörduge oma kurjadelt teedelt, sest miks peaksite surema, Iisraeli sugu!”⁸

Selle asemel et olla kiired hukka mõistma, hoolivad Taevane Isa ja Päästja meie õnnest ning anuvad meid meelt parandama, teades täielikult, et „pahelisus ei ole kunagi olnud [ega saa kunagi olema] õnn!”⁹ Seega Hesekiel ja iga prohvet enne ja pärast teda kõneledes täiest südamest Jumala sõna, on hoiatanud kõiki, kes kuulavad, pöörduma ära Saatanast, nende hinge vaenlasest, „et valida vabadust ja igavest elu kõikide inimeste suure Vahemehe kaudu”.¹⁰

Kuigi oma kohust hoiatada tunnevad eriti teravalt prohvetid, lasub see kohustus kõikidel. Tegelikult „igal inimesel, keda on hoiatatud, tuleb hoiatada oma ligimest”.¹¹ Meie, kes oleme saanud teadmise suurest õnneplaanist – ja selle rakendamise käskudest –, peaksime tundma soovi jagada seda teadmist, kuna see muudab elu nii siin kui ka igavikus. Ja kui me küsime „Kes on minu ligimene, keda ma peaksin hoiatama?”, siis kindlasti leiame vastuse tähendamissõnast, mis algab sõnadega: „Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeerikosse ja sattus röövlite kätte [ja nii edasi].”¹²

Selles kontekstis aitab tähendamissõna heast samaarlasest meil mäletada, et küsimus „Kes on minu ligimene?” oli seotud kahe suure käsuga: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma jõust ja kõigest oma meelest, ja oma ligimest nagu iseennast.”¹³ Motivatsiooniks teisi hoiatada on armastus – armastus Jumala ja armastus ligimeste vastu. Hoiatada tähendab hoolida. Issand juhatab, et hoiatama peaks „leebuses ja tasaduses”¹⁴ ning veenmises, pikameelsuses, lahkuses ja ‥ teesklematus armastuses.¹⁵ See võib olla kiireloomuline just nagu siis, kui hoiatame, et laps oma kätt ei põletaks. See peab olema selge ja mõnikord kindlameelne. Mõnikord võib hoiatamine võtta noomituse kuju, „kui Püha Vaim selleks märku annab”,¹⁶ kuid see peab alati lähtuma armastusest. Pange näiteks tähele armastust, mis motiveerib meie misjonäride teenimistööd ja ohverdusi.

Kindlasti sunniks armastus vanemaid hoiatama nende lähimaid ligimesi ehk nende enda lapsi. See tähendab neile evangeeliumi tõdede õpetamist ja neist tunnistamist. See tähendab, et lastele tuleb õpetada Kristuse õpetust: usku, meeleparandust, ristimist ja Püha Vaimu andi.¹⁷ Issand tuletab lapsevanematele meelde: „Mina olen teil käskinud oma lapsed üles kasvatada valguses ja tões.”¹⁸

Oluline osa vanemlikest hoiatuskohustustest on mitte ainult kirjeldada patu laostavaid tagajärgi, vaid samuti õpetada rõõmust, mis tuleneb kuulekalt käskude järgimisest. Tuletage meelde Enose sõnu sellest, mis panid teda Jumalat otsima, saama andestust pattudele ja usku pöörduma:

„Vaata, ma läksin küttima metsloomi metsades; ja sõnad, mida ma olin tihti kuulnud oma isa rääkimas igavesest elust ja pühade rõõmust, vajusid sügavale mu südamesse.

Ja mu hing nälgis ja ma põlvitasin maha oma Looja ette ja hüüdsin teda vägevas palves ja anumises.”¹⁹

Kuna Jeesus tundis inimeste ja nende õnne suhtes võrreldamatut armastust ja muret, ei kõhelnud Ta neid hoiatada. Oma teenimistöö alguses „hakkas [Jeesus] kuulutama ning ütlema: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!””²⁰ Kuna Ta teab, et mitte iga tee ei vii taevasse, käskis Ta:

„Minge sisse kitsast väravast, sest avar on värav ja lai on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes sealt sisse lähevad.

Ja kuna kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.”²¹

Ta pühendas aega patustele, öeldes: „Ma ei ole tulnud õigeid kutsuma meeleparandusele, vaid patuseid!”²²

Mis puudutab kirjatundjaid, varisere ja sadusere, siis Jeesus mõistis üheselt hukka nende silmakirjalikkuse. Tema hoiatused ja käsud olid selged: „Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te maksate kümnist mündist ja tillist ja köömnest ja jätate kõrvale, mis on tähtsaim käsuõpetuses, õigluse ja halastuse ja ustavuse! Seda tuleks teha, aga teist mitte jätta tegemata.”²³ Kindlasti ei süüdistaks keegi Päästjat, et ta kirjatundjaid ja varisere ei armastanud – Ta ju kannatas ja suri, et ka neid päästa. Kuid neid armastades ei võinud Ta lasta neil jätkata patus, ilma et oleks neid selgelt korrale kutsunud. Üks kirjanik on öelnud: „Jeesus õpetas oma järgijaid tegema seda, mida Tema tegi: kõik vastu võtma, kuid samuti õpetama patu kohta, kuna armastus nõuab, et me hoiataksime inimesi selle eest, mis võib neile haiget teha.”²⁴

Mõnikord eiratakse neid, kes tõstavad hoiatushääle, kui kohtumõistjaid. Kuid paradoksaalselt just need, kes väidavad, et tõe mõiste on suhteline ja moraalistandardid isikliku eelistuse subjekt, on tihti samad inimesed, kes kritiseerivad kõige karmimalt neid inimesi, kes ei aktsepteeri hetkel eksisteerivat niinimetatud õiget mõtlemist. Üks autor viitas sellele kui häbikultuurile:

„Süümekultuuris tead sa, kas oled hea või halb, vastavalt sellele, mida sinu südametunnistus tunneb. Häbikultuuris tead sa, kas oled hea või halb, vastavalt sellele, mida sinu kogukond sinu kohta ütleb, kas see austab sind või jätab su välja. ‥ [Häbikultuuris] ei ole moraalne elu rajatud mitte õige ja vale järjepidevusele, vaid see on rajatud kaasamise ja väljajätmise järjepidevusele. ‥

Kaasamisel ja väljajätmisel põhinevas moraalses süsteemis on igaüks püsivalt ebakindel. Puuduvad püsivad standardid, on vaid rahvamassi muutuv arvamus. See on ülitundlikkuse, ülereageerimise ja sagedase moraalse paanika kultuur, milles igaüks tunneb sundust kaasa minna. ‥ 

Süümekultuur võib olla karm, kuid vähemasti võite te vihata pattu ja siiski armastada patustajat. Kaasaja häbikultuur väidab, et väärtustab kaasamist ja tolerantsust, kuid võib olla kummaliselt halastamatu nende suhtes, kes on eriarvamusel või gruppi ei sobitu.”²⁵

Selle kontrastiks on „Lunastaja kalju”,²⁶ õigluse ja vooruse püsiv ja kindel alus. Kuivõrd parem on Jumala muutumatu seadus, mille järgi võime tegutseda, et valida iseenda tulevik, kui olla ettearvamatute reeglite ja sotsiaalmeediajõugu viha vangistuses. Kuivõrd parem on teada tõde kui see, et meid „õõtsutatakse ja kõigutatakse igas õpetuse tuules”.²⁷ Kuivõrd parem on parandada meelt ja tõusta evangeeliumi käitumisnormide tasemele kui teeselda, et pole olemas õiget ega valet, ning närbuda patus ja kahetsuses.

Issand on kuulutanud: „Hoiatushääl kõlab kõikidele inimestele minu jüngrite suu läbi, kelle ma olen valinud nendel viimsetel päevadel.”²⁸ Vahimeeste ja jüngritena ei saa me jääda erapooletuks, kui meie ees seisab „tee, mis on üle kõige”.²⁹ Nagu Hesekiel, ei või me näha maa kallale tulevat mõõka ja mitte puhuda sarve.³⁰ See ei tähenda, et me peaksime taguma oma naabri uksele või seisma linnaplatsil, hüüdes: „Parandage meelt!” Tõepoolest, kui te sellele mõtlete, on meil taastatud evangeelium, mida inimesed sügaval sisimas tõesti soovivad. Seepärast on hoiatushääl üldjuhul kombekas ja Laulude kirjutaja sõnade kohaselt ka rõõmust hõiskav hääl.³¹

Ajalehe Deseret News arvamusrubriigi toimetaja Hal Boyd tsiteeris ühte näidet vaikimise pahupoolest. Ta märkis, et samas kui Ameerika ühiskonna koorekihis alles vaieldakse arusaama üle abielust, siis praktikas ei vaielda sugugi abielu enda üle. „Eliidi esindajad abielluvad ja püsivad abielus ning kindlustavad, et nende lapsed võiksid nautida stabiilse abielu hüvesid. ‥ Kuid probleem on selles, et [nad] ei kipu jutlustama seda, mida nad praktiseerivad.” Nad ei taha olla pealetükkivad neile, kes saaksid nende moraalsest eeskujust kasu „ehk on käes aeg, et haritud ja tugevad pered lõpetavad teeskluse erapooletusest ja hakkavad kuulutama, mida nad abielu ja laste kasvatamisel praktiseerivad ‥ ning aitaksid ka oma kaasameeriklastel seda omaks võtta”.³²

Me loodame eriti teie peale, meie pealekasvav põlvkond, noored ja noored vallalised, kelle kätte Issand usaldab oma töö edu tulevastel aastatel, et te toetate evangeeliumi õpetusi ja Kiriku käitumisnorme avalikult ning ka eraviisiliselt. Ärge hüljake neid, kes tõe vastu võtaksid, teadmatusse rabelema ja läbi kukkuma. Ärge andke järele tolerantsuse või hirmu väärkujutelmadele – hirmule ebamugavuse, halvakspanu või isegi kannatuste ees. Pidage meeles Issanda lubadust:

„Õndsad olete teie, kui inimesed teid minu pärast laimavad ja taga kiusavad ja valetades räägivad teist kõiksugust kurja.

Olge rõõmsad ja ilutsege, sest teie palk on suur taevas; samuti on nad taga kiusanud prohveteid enne teid.”³³

Lõpus peame me kõik andma vastust Jumalale oma valikute ja elatud elu eest. Päästja kuulutas: „Minu Isa saatis mind, et mind saaks tõsta üles ristile; ja pärast seda, kui mind tõsteti üles ristile, et ma saaksin siis tõmmata kõik inimesed enda juurde, et nii nagu inimesed tõstavad üles minu, just samuti tõstab Isa üles inimesed seisma minu ette, et nende üle mõistetaks kohut nende tegude põhjal, on need siis head või on need halvad.”³⁴

Tunnistades Issanda ülemlikkust, anun ma Alma sõnadega:

„Ja nüüd, mu vennad, ma soovin oma südame põhjast, jah, koguni nii suure ängistusega, et mul hakkab valus, et te võtaksite kuulda minu sõnu ja heidaksite kõrvale oma patud ning ei lükkaks edasi oma meeleparanduse päeva;

vaid et te alandaksite end Issanda ees ja hüüaksite tema püha nime ja oleksite valvsad ja palvetaksite pidevalt, et teid ei kiusataks rohkem, kui te jaksate kanda, ja laseksite end nõnda juhtida Pühal Vaimul, ‥

usuga Issandasse; lootusega, et te saate igavese elu; südames alati Jumala armastus, et teid tõstetaks üles viimsel päeval ja te pääseksite tema rahusse.”³⁵

Ma soovin, et igaüks meist võiks öelda Issandale koos Taavetiga: „Su õigust ma ei varjanud oma südames, sinu ustavusest ja su abist ma rääkisin, su heldust ja su tõde ma ei salga suure koguduse ees! Sina, Jehoova, ära keela mulle oma halastust.”³⁶ Jeesuse Kristuse nimel, aamen.