Evangeeliumi keel
Vägev õpetus on äärmiselt tähtis, selleks et evangeelium meie peres säiliks, ja see nõuab usinust ja jõupingutusi.
Kui mind kutsuti üldjuhiks, kolisin ma oma perega Costa Ricast Salt Lake Citysse, et täita oma esimest ülesannet. Siin Ameerika Ühendriikides on mind õnnistatud võimalustega külastada imetoredaid inimesi, kelle rahvuslik päritolu ja kultuur on erinevad. Nende seas on paljud, kes nagu minagi on sündinud Ladina-Ameerika riikides.
Olen märganud, et paljud siinsed esimese põlve latiinod räägivad peamiselt oma emakeelt ehk hispaania keelt ja piisaval tasemel inglise keelt, et teistega suhelda. Teine põlvkond, kes kas sündis Ühendriikides või saabus siia noores eas ja käib siin koolis, räägib väga hästi inglise keelt ja võib-olla oskab veidi ja vigaselt ka hispaania keelt. Sageli on kolmandaks põlveks nende esivanemate emakeele, hispaania keele oskus kadunud.1
Keeleteaduslikust seisukohast öeldakse selle kohta lihtsalt keeleoskuse kaotamine. Keeleoskuse võib kaotada siis, kui pered kolivad võõrasse riiki, kus nende emakeele kõnelejad ei ole ülekaalus. Nii ei juhtu ainuüksi hispaaniakeelsete rahvaste, vaid kogu maailma rahvaste seas, kus emakeele asemel eelistatakse mõnda uut keelt.2 Koguni Mormoni Raamatu prohvet Nefi oli mures oma esiisade keele kaotamise pärast, kui valmistus kolima tõotatud maale. Nefi kirjutab: „Vaata, me peame saama need ülestähendused vastavalt Jumala tarkusele, et võiksime hoida oma laste jaoks oma isade keelt.”3
Samuti oli Nefi aga mures ühe teistsuguse keele kaotamise pärast. Ta jätkab järgmises salmis: „Ja samuti, et me võiksime hoida nende jaoks sõnu, mis on kõikide pühade prohvetite suuga räägitud; mis on neile antud Jumala Vaimu ja väe läbi maailma algusest peale kuni praeguse ajani välja.”4
Ma märkasin emakeele hoidmise ja Jeesuse Kristuse evangeeliumi hoidmise vahel meie elus sarnasust.
Täna ei taha ma oma analoogias rõhutada mingit konkreetset maist keelt, vaid igavest keelt, mida tuleb meie peredes hoida ja mitte kunagi kaotada. Ma räägin Jeesuse Kristuse evangeeliumi keelest.5 Mõtlen „evangeeliumi keele” all kõiki meie prohvetite õpetusi, meie kuulekust neile õpetustele ja õigemeelsete tavade järgimist.
Arutan kolme viisi üle, kuidas seda keelt saab hoida.
Esiteks: olla kodus usinam ja tegusam
Õpetuses ja Lepingutes kutsus Issand paljusid väljapaistvaid Kiriku liikmeid, teiste seas Newel K. Whitneyt, oma kodu korda seadma. Issand ütles: „Tuleb nuhelda minu teenijat Newel K. Whitneyt, .. ja ta peab seadma korda oma pere ja vaatama, et nad oleksid kodus usinamad ja tegusamad ning palvetaksid alati, või nad eemaldatakse nende kohalt.”6
Üks tegur, mis mõjutab keeleoskuse kaotamist, on see, kui vanemad ei võta aega, et oma lastele emakeelt õpetada. Ei piisa sellest, et seda keelt kodus pelgalt kõneleda. Kui vanemad soovivad oma keelt alles hoida, tuleb seda õpetada. Teadlased on leidnud, et vanemad, kes teevad teadlikke jõupingutusi oma emakeele säilimiseks, saavutavad selles ka edu.7 Mis oleks seega teadlik jõupingutus evangeeliumi keele säilimiseks?
Vanem David A. Bednar Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on hoiatanud, et „nõrk evangeeliumiõpetus ja eeskuju kodus” on vägev põhjus, mis võib lõhkuda Kirikus mitmest põlvkonnast koosnevate perede tsükli.8
Võime seega järeldada, et vägev õpetus on äärmiselt tähtis, selleks et evangeelium meie peres säiliks, ja see nõuab usinust ja jõupingutusi.
Meid on kutsutud palju kordi kujundama igapäevasest perekondlikust ja isiklikust pühakirjade uurimisest endale harjumust.9 Paljude perede õnnistuseks, kes seda teevad, nende ühtsus iga päev suureneb ja nende suhe Issandaga on lähedasem.
Millal igapäevane pühakirjade uurimine toimub? See toimub siis, kui vanemad võtavad pühakirjad kätte ja kutsuvad armastavalt pere kokku, et neid üheskoos uurida. Raske on näha mõnd muud viisi, kuidas see uurimine võiks aset leida.
Isad ja emad! Ärge jääge ilma neist suurtest õnnistustest. Ärge oodake, kuni on liiga hilja!
Teiseks: tugev kodune eeskuju
Üks keeleteadlane on kirjutanud, et emakeele säilitamiseks „peate te selle keele oma laste jaoks ellu äratama”.10 Me „äratame keele ellu”, kui õpetamine ja eeskuju käivad käsikäes.
Noorukina töötasin ma koolivaheaegadel oma isa vabrikus. Kui sain palka, oli isa esimene küsimus: „Mida sa oma rahaga ette võtad?”
Teadsin vastust ja ütlesin: „Maksan kümnist ja säästan misjoni tarbeks.”
Kui olin isaga umbes kaheksa aastat tööd teinud ja ta oli mulle pidevalt sama küsimuse esitanud, arvas ta, et on õpetanud mind kümnist maksma. Ta ei mõistnud, et olin saanud selle tähtsa põhimõtte selgeks vaid ühe nädalavahetusega. Lubage ma räägin teile, kuidas ma selle põhimõtte selgeks sain.
Pärast mõnda kodusõjaga seotud sündmust Kesk-Ameerikas läks mu isa äri pankrotti. Rohkem kui 200st täiskohaga töötajast jäi järele vähem kui 5 õmblustöölist, kes töötasid vastavalt vajadusele meie kodu garaažis. Ühel päeval sel raskel perioodil kuulsin ma oma vanemaid arutamas, kas nad peaksid maksma kümnist või ostma lastele toitu.
Järgnesin pühapäeval isale, et näha, mida ta teeb. Nägin, kuidas ta pärast Kiriku koosolekuid ümbriku võttis ja kümnise sinna sisse pani. See oli vaid osa õppetunnist. Küsimus, mida me sööme, jäi minu jaoks lahendamata.
Esmaspäeva varahommikul koputas keegi meie uksele. Kui ma ukse avasin, küsisid mõned inimesed mu isa. Kui ma teda hüüdsin ja kui ta tuli, rääkisid külalised talle kiireloomulisest õmblustellimusest, mida neil oli vaja niipea, kui võimalik. Nad ütlesid talle, et tellimusega on nii kiire, et nad maksavad talle ette. Tol päeval sai mulle selgeks kümnise põhimõte ja sellele järgnevad õnnistused.
Issand räägib Uues Testamendis eeskujust. Ta ütleb: „Tõesti, tõesti ma ütlen teile, Poeg ei või iseenesest teha midagi kui vaid seda, mida ta näeb Isa tegevat! Sest mida Isa teeb, seda teeb Poeg nõndasamuti.”11
Sellest ei piisa, kui pelgalt rääkida oma lastele templiabielu, paastumise ja hingamispäeva pühitsemise tähtsusest. Nad peavad nägema, kuidas me teeme oma ajagraafikus ruumi, et võimalikult sageli templis käia. Nad peavad nägema meie pühendumust regulaarsele paastumisele12 ja terve hingamispäeva pühana pidamisele. Kui meie noored ei suuda paastuda kaks toidukorda, ei suuda uurida regulaarselt pühakirju ega suuda lülitada välja televiisorit tähtsa pühapäevase mängu ajal, kas neil jagub siis vaimset enesedistsipliini, et seista vastu tänase probleemse maailma vägevatele kiusatustele, sealhulgas pornograafiale?
Kolmandaks: tavad
Veel üks viis keele moondumiseks või kadumiseks on see, kui emakeelega segunevad teised keeled ja tavad.13
Taastatud Kiriku algusaegadel kutsus Issand paljud Kiriku silmapaistvad liikmed oma kodu korda seadma. Ta alustas oma üleskutset sellega, et kõneles kahest viisist, kuidas võime kaotada oma kodus valguse ja tõe: „See paheline tuleb ja võtab inimlastelt ära valguse ja tõe – sõnakuulmatuse kaudu ja nende esiisade pärimuste tõttu.”14
Perena peame me vältima igat tava, mis ei lase meil pühitseda hingamispäeva ega kodus iga päev pühakirju uurida ja palvetada. Me peame sulgema oma kodu digiuksed pornograafiale ja igasugusele muule halvale mõjule. Selleks et saada võitu meie aja maistest tavadest, peame me õpetama oma lastele pühakirjade ja nüüdisaja prohvetite hääle abil nende jumalikku identiteeti, nende eesmärki elus ja Jeesuse Kristuse jumalikku missiooni.
Kokkuvõte
Pühakirjadest leiame palju näiteid „keeleoskuse kaotamise”15 kohta. Näiteks:
„Nüüd, sündis, et pealekasvavas põlvkonnas olid paljud, kes ei mõistnud kuningas Benjamini sõnu, sest sel ajal, kui ta oma rahvale rääkis, olid nad väikesed lapsed; ja nad ei uskunud oma isade pärimustesse. ..
Ja nüüd, nende uskmatuse pärast nad ei võinud mõista Jumala sõna ja nende südamed olid muutunud kõvaks.”16
Pealekasvava põlvkonna jaoks sai evangeeliumist võõrkeel. Ja kuigi emakeeleoskuse säilitamise kasulikkuse üle vahel vaieldakse, pole päästmisplaani kontekstis mingitvaidlust selle igaveste tagajärgede üle, kui evangeeliumi keel peaks meie kodust kaduma.
Jumala lastena oleme me ebatäiuslikud inimesed, kes püüavad õppida täiuslikku keelt.17 Nii nagu ema hoolib oma väikestest lastest, on Taevane Isa kannatlik meie puuduste ja vigadega. Ta peab kalliks ja mõistab meie kõige mannetumaid siiralt pobisetud pöördumisi, otsekui need oleksid puhas luule. Ta tunneb rõõmu meie esimesi evangeeliumisõnu kuuldes. Ta õpetab meid täiusliku armastusega.
Ükski kuitahes tähtis saavutus selles elus pole oluline, kui meie perest kaob evangeeliumikeel.18 Ma tunnistan, et Taevane Isa õnnistab meie jõupingutusi, kui püüame võtta omaks Tema keelt, kuni hakkame sel kõrgemal suhtlustasandil oma alatist emakeelt ladusalt rääkima. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.