Ärge vaadake ringi, vaadake üles!
Meie eesmärgiks on kutsuda teisi tulema Kristuse juurde ja me saame selle eesmärgi täita, vaadates üles Jeesuse Kristuse poole.
Minu eesmärk on „kutsu[da] teisi tulema Kristuse juurde”.1 See on ka teie eesmärk. Te saate selle eesmärgi täita, kui vaatate üles Jeesuse Kristuse poole.
Ma sain koos vanematega ristitud, kui olin 16-aastane. Mu noorem, 14-aastane vend Kyung-Hwan ühines Kirikuga meie onu Young Jik Lee kaudu ja kutsus meid oma kirikusse. Meie 10-liikmelisest perest kuulusid kõik eri kirikutesse, seega olime õnnelikud, et leidsime tõe; ja me soovisime jagada rõõmu, mida olime pärast ristimist Jeesuse Kristuse evangeeliumis leidnud.
Mu isa oli meist kõige rohkem elevil, et õppida ja jagada tõde. Ta tõusis hommikul vara, et uurida iga päev üle kahe tunni pühakirju. Pärast tööd läks ta peaaegu iga päev misjonäridega meie sugulasi, sõpru ja naabreid külastama. Seitse kuud pärast meie ristimist olid 23 meie lähematest ja kaugematest sugulastest samuti Kiriku liikmeteks saanud. Sellele järgnes ime, me nägime järgmise aasta jooksul tänu mu liikmest isa misjonitööle 130 inimese ristimist.
Samuti oli tema jaoks tähtis pereajalootöö. Ta uuris välja kaheksa põlvkonda meie esivanematest. Sellest ajast saadik on minu perekonna pöördumise viljad, mis said alguse mu 14-aastasest vennast, kasvanud loendamatutel viisidel, mitte üksnes elavate, vaid ka surnute seas. Tuginedes mu isa ja teiste tööle, on meie sugupuu praegu 32 põlvkonna suurune ja me lõpetame praegu paljude harude templitööd. Olen hämmastunud ja tunnen suurt rõõmu, ühendades meie esivanemaid ja järeltulijaid.
President Gordon B. Hinckley on kirjutanud sarnasest kogemusest Ohios Columbuse templis:
„Mõtiskledes templis istudes [oma vanavanaisa, vanaisa ja isa] elule, vaatasin ma oma tütart, tema tütart, .. ja tema lapsi, minu lapselapselapsi. Ma mõistsin järsku, et ma olen nende seitsme põlvkonna keskel – kolm enne mind ja kolm pärast mind.
Selles pühas ja pühitsetud hoones käis minu meelest läbi kohutavalt suur kohusetunne – mul tuli anda edasi minust järgnevatele põlvkondadele kõik, mis ma olin pärandiks saanud oma esivanematelt.”2
Me kõik oleme igavese pere keskel. Meie roll võib olla pöördepunkt, mis toob endaga kaasa tähendusrikkaid positiivseid või negatiivseid muudatusi. President Hinckley jätkas: „Ärge kunagi lubage endale muutuda teie põlvkondade ahela nõrgaks lüliks.”3 Teie ustavus evangeeliumile tugevdab teie perekonda. Kuidas saame olla kindlad, et oleme oma igaveses perekonnas tugev lüli?
Mõni kuu pärast mu ristimist kuulsin ühel päeval, kuidas mõned liikmed üksteist kirikus kritiseerisid. Olin väga pettunud. Läksin koju ja ütlesin isale, et ehk ei peaks ma enam kirikusse minema. Oli valus vaadata, kuidas liikmed üksteist niimoodi arvustasid. Olles mu ära kuulanud, õpetas isa mulle, et evangeelium on taastatud ja see on täiuslik, kuid liikmed veel mitte, ei tema ise ega mina. Ta sõnas kindlalt: „Ära kaota oma usku sind ümbritsevate inimeste tõttu, vaid pane alus tugevale sidemele Jeesuse Kristusega. Ära vaata ringi, vaata üles!”
Vaata üles Jeesuse Kristuse poole – isa tark nõuanne tugevdab mu usku iga kord, kui elus raskusi kohtan. Ta õpetas mulle, kuidas rakendada Kristuse õpetusi, kui lugesime Tema sõnu: „Vaadake minu poole igas oma mõttes; ärge kahelge, ärge kartke.”4
Kui ma olin Ameerika Ühendriikides Washingtoni osariigis Seattle’is misjonijuhataja, sadas seal aastas paljudel päevadel vihma. Meie misjonäridel aga paluti minna vihmaga välja ja kuulutada. Mul oli tavaks neile öelda: „Minge vihma kätte, vaadake üles taevasse, avage suu ja jooge! Kui vaatate üles, saate jõudu avada kartmatult oma suu, et igaühega rääkida.” See oli sümboolne õppetund neile, et nad vaataks üles, isegi kui nad oma misjoni järel raskustega silmitsi seisavad. Palun ärge tehke seda saastunud piirkondades.
Seattle’i misjonil edasi teenides sain ma telefonikõne oma vanemalt pojalt Sunbeamilt, kes on pianist. Ta ütles, et tal on au esineda New Yorgis Carnegie Hallis, kuna ta võitis rahvusvahelise konkursi. Olime väga õnnelikud ja tema üle rõõmsad. Kuid sel õhtul tänupalvet öeldes mõistis mu naine, et me ei saa tema esinemisele minna, ja ütles Taevasele Isale umbes järgmist: „Taevane Isa, ma olen tänulik õnnistuse eest, mille sa Sunbeamile oled andnud. Kuid mul on kahju, et ma ei saa sinna minna. Ma saaksin minna, kui sa oleksid andnud selle õnnistuse enne või pärast seda misjonit. Ma ei kurda, kuid mul on sellest veidi kahju.”
Niipea, kui ta oli palve lõpetanud, kuulis ta selget häält. „See au anti su pojale, kuna sa ei saa sinna minna. Kas sooviksid teha vahetust?”
Mu naine oli üllatunud. Ta teadis, et lapsi õnnistatakse nende vanemate ustava töö kaudu Issanda kuningriigis, kuid see oli esimene kord, kui ta mõistis oma rolli nii selgelt. Ta vastas Isale otsekohe. „Ei, ei, olen sellega nõus, et ei saa minna. Olgu temal see au.”
Kallid vennad ja õed! Meil ei ole kerge mõista Taevase Isa armastust, kui vaatame ringi oma maiste silmadega, kuna näeme eelkõige ebameeldivusi, kaotusi, koormaid või üksildust. Ent me võime näha meile antud õnnistusi, kui vaatame üles. Issand on ilmutanud: „Ja kui me saame Jumalalt mõne õnnistuse, tuleb see kuulekuse tõttu sellele seadusele, millel see õnnistus põhineb.”5 Teadke teie kõik, kes te astute mingil moel Jumala teenistusse, et te olete kindel side vägevateks õnnistusteks neile, kes on olnud enne teid, ja põlvkondadele, kes teile järgnevad.
Täna on mul heameel näha, et paljud meie pereliikmed on ustavalt lepingurajal, kuid mind kurvastavad tühjad istekohad meie kõrval. Vanem M. Russell Ballard on öelnud: „Kui otsustate taastatud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikust lahkuda, siis kuhu te lähete? Mida te teete? Otsusel mitte kõndida enam koos Kiriku liikmete ja Issanda valitud juhtidega on pikaajaline mõju, mida alati ei pruugi olla kohe näha.”6 President Thomas S. Monson on meid julgustanud: „Valigem alati raskem õige kergema vale asemel.”7
Kunagi pole liiga hilja Jeesuse Kristuse poole üles vaadata. Tema käed on meie jaoks alati avali. Meie eel ja järel on põlvkonnad, kes meist sõltuvad, et järgida Kristust, nii et me võiksime olla Jumala igavene pere.
Kui mind vaiajuhataja kutsest vabastati, olid minu pojad vaimustuses, et saavad koos minuga rohkem aega veeta. Kolm nädalat hiljem kutsuti mind seitsmekümneks. Alguses arvasin, et ehk on nad löödud, kuid mu noorim poeg vastas alandlikult: „Isa, ära muretse. Me oleme igavene pere.” Milline lihtne ja selge tõde! Olin veidi mures, kuna vaatasin ringi ennekõike selles surelikus elus, kuid mu poeg oli rõõmus, sest ta ei vaadanud mitte ringi, vaid üles, pöörates silmad igaviku ja Issanda eesmärkide poole.
Alati pole kerge üles vaadata, kui su vanemad on evangeeliumi vastu, kui oled väikese kirikuüksuse liige, kui su abikaasa pole kiriku liige, kui oled ikka veel vallaline, kuigi oled andnud endast parima, et abielluda, kui su laps on õigelt teelt kõrvale kaldunud, kui oled üksikvanem, kui sul on füüsiliselt või emotsionaalselt raske, kui oled õnnetuse ohver jne. Hoidke neil raskeil aegadel oma usku. Vaadake jõu, tasakaalu ja tervenduse saamiseks üles Kristuse poole. Jeesuse Kristuse lepituse väe kaudu sünnivad „kõik asjad kokku .. [teie] heaks”.8
Ma tunnistan Jeesusest Kristusest, et Ta on meie Päästja ja Lunastaja. Kui me järgime elavat prohvetit, president Thomas S. Monsonit, vaatame me üles Jeesuse Kristuse poole. Kui palvetame ja uurime pühakirju iga päev ning võtame iga nädal siiralt sakramenti, saame jõudu, et vaadata alati üles Tema poole. Mul on rõõm olla selle Kiriku liige ja kuuluda igavesse perekonda. Mulle meeldib seda suurepärast evangeeliumi teistega jagada. Meie eesmärgiks on kutsuda teisi tulema Kristuse juurde ja me saame selle eesmärgi täita, vaadates üles Jeesuse Kristuse poole. Ma tunnistan alandlikult nendest asjadest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.