2010–2019
Et ka tema võiks saada tugevaks
Oktoober 2016


Et ka tema võiks saada tugevaks

Minu palve on, et võiksime järgida meie kutset innustada teisi, et valmistada neid ette hiilgavaks teenimistööks.

Tunnen, et mind on õnnistatud võimalusega viibida sellel koosolekul koos Jumala preesterluse hoidjatega. Nende meeste ja poiste pühendumine, usk ja isetu teenimine on tänapäeva ime. Ma kõnelen täna preesterluse hoidjatele, vanematele ja noortematele, kes on ühinenud kogu südamest Issanda Jeesuse Kristuse teenimise eesmärgil.

Issand annab oma väe kõigis preesterluse ametites neile, kes teenivad väärilistena oma preesterluse kohustustes.

Kiriku president Wilford Woodruff kirjeldas seda kogemust preesterluse ametites:

„Oma elu esimest jutlust kuulsin ma selles Kirikus. Järgmisel päeval sain ma ristitud. ‥ Mind pühitseti õpetaja ametisse. Minu misjon algas koheselt. ‥ Teenisin terve misjoniaja õpetajana. ‥ Konverentsil pühitseti mind preestriks. ‥ Kui mind oli preestriks pühitsetud, saadeti mind ‥ misjonile lõunaosariikidesse. See oli 1834. aasta sügisel. Minuga koos oli kaaslane ja me alustasime teekonda ilma kukru või paunata. Ma rändasin palju kilomeetreid üksinda ja kuulutasin evangeeliumi ning ristisin hulga inimesi, keda ma ei saanud Kiriku liikmeks kinnitada, kuna olin vaid preestri ametis. ‥ Rändasin mõnda aega evangeeliumi kuulutades, enne kui mind vanemaks pühitseti. ‥

[Nüüdseks] olen ma olnud oma viiskümmend neli aastat Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liige. Olen rännanud koos selle ja teiste kvoorumitega üle kuuekümne aasta ja soovin sellel kogunemisel ütelda, et mind toetas Jumala vägi siis, kui hoidsin õpetaja ametit, ja eriti siis, kui täitsin preestri ameti kohustusi, ja sama palju siis, kui teenisin apostlina. Niikaua kui täidame oma kohust, ei ole sellel vahet.”1

See imeline vaimne nägemus, et preesterluse ametitel pole vahet, ilmneb siis, kui Issand kirjeldab Aaroni preesterlust kui Melkisedeki preesterluse „lisa”2. Sõna lisa tähendab, et need kaks on omavahel seotud. See seos on tähtis, et preesterlusest saaks vägi ja õnnistus, mis see olla võib nii selles maailmas kui ka igavesti, sest see on „ilma päevade alguseta või aastate lõputa”3.

Nende seos on lihtne. Aaroni preesterlus valmistab noori mehi ette suuremaks pühaks usalduseks.

„Kõrgema ehk Melkisedeki preesterluse vägi ja võim on hoida kiriku kõikide vaimsete õnnistuste võtmeid –

see on õigus saada teada taevariigi saladusi, näha taevaid neile avatuna, lävida Esmasündinu üldkogu ja kirikuga ning nautida Isa, Jumala ja uue lepingu vahemehe Jeesuse osadust ja lähedalolu.”4

Neid preesterluse võtmeid kasutab nende täiuses vaid üks inimene korraga – Issanda Kiriku president ja juhtiv ülempreester. Siis, presidendi delegeerimisel, võib iga Melkisedeki preesterlust hoidev mees saada riietatud volituse ja auga kõnelda ning tegutseda Kõigevägevama nimel. Selles väes on lõpmatus. See hõlmab elu ja surma, perekonda ja Kirikut, Jumala enda suurt olemust ja Tema igavest tööd.

Jumal valmistab ette Aaroni preesterluse hoidjaid saama vanemateks, kes teenivad usu, väe ja tänuga hiilgavas Melkisedeki preesterluses.

Vanemate jaoks on täielikus preesterluse teenimises oma rolli täitmisel oluline osa sügaval tänutundel. Te mäletate oma diakoni, õpetaja ja preestri ametis veedetud aegu, kui inimesed, kes omasid kõrgemat preesterlust, teid teie preesterluse teekonnal aitasid ja innustasid.

Igal Melkisedeki preesterluse hoidjal on selliseid mälestusi, kuid tänutunne võib olla aastate jooksul vähenenud. Ma loodan seda tunnet taaselustada ja koos sellega kindlameelsust anda kõigile, kellele saate anda samasugust abi, mis kord teile osaks sai.

Ma mäletan piiskoppi, kes kohtles mind, nagu oleksin ma juba see, kelleks mul oli potentsiaal preesterluse väes saada. Ta helistas mulle ühel pühapäeval, ajal, mil olin preestri ametis. Ta üles, et tal on vaja, et ma oleksin tema kaaslane, kui ta mõnd meie koguduse liiget külastab. Tema jutust jäi mulje, et ma olin tema ainus lootus edu saavutamiseks. Ta ei vajanud mind. Tal olid piiskopkonnas imelised nõuandjad.

Me külastasime vaest ja näljast lesknaist. Piiskop tahtis, et ma aitaksin tal jõuda naise südameni, innustada teda koostama eelarvet ja sellest kinni pidama ja lubama talle, et ta võib oma elu muuta nii, et lisaks iseendale suudab aidata ka teisi.

Järgmisena läksime lohutama kahte väikest tüdrukut, kes elasid keerulises olukorras. Kui me lahkusime, ütles piiskop mulle vaikselt: „Need lapsed ei unusta kunagi, et me neid külastasime.”

Järgmises majas nägin ma, kuidas ta kutsus vähemaktiivset meest Issanda juurde tagasi tulema, veendes teda, et koguduse liikmed teda vajavad.

See piiskop oli Melkisedeki preesterluse hoidja, kes aitas mul mõista minu potentsiaali ja inspireeris mind oma eeskujuga. Ta õpetas mind minema väe ja julgusega Issanda teenistuses kuhu tahes. Ta on ammu läinud oma taevasesse koju, kuid mina mäletan teda ikka veel, kuna ta ulatas mulle abikäe, kui ma olin kogenematu Aaroni preesterluse hoidja. Hiljem sain ma teada, et ta nägi mind tulevikus suuremate vastutustega preesterluse rajal, mida ma ise tollal ei suutnud ette näha.

Minu isa tegi minu heaks sedasama. Ta oli karastunud ja arukas Melkisedeki preesterluse hoidja. Ükskord palus apostel tal kirjutada lühikese kirja maailma vanuse teaduslikust tõestusest. Ta kirjutas seda hoolikalt, teades, et mõned, kes seda loevad, tunnevad kiivalt, et maa on palju noorem, kui teaduslik tõestus arvab.

Ma mäletan ikka veel, kuidas mu isa mulle oma kirjutist ulatades ütles: „Hal, sul on vaimne tarkus teada, kas ma peaksin selle apostlitele ja prohvetitele saatma.” Ma ei mäleta hästi, mis oli paberil kirjas, kuid kannan endas igavesti tänulikkust, mida tundsin vägeva Melkisedeki preesterluse hoidja vastu, kes nägi minus vaimset tarkust, mida mina ei näinud.

Ühel õhtul mõned aastad hiljem, kui mind oli apostliks pühitsetud, helistas mulle Jumala prohvet ja palus mul lugeda midagi, mida oli Kiriku õpetuse kohta kirjutatud. Ta oli veetnud õhtu ühe raamatu peatükke lugedes. Naeru kihistades ütles ta: „Ma ei suuda seda kõike läbi lugeda. Sina ei peaks puhkama, kui mina tööd teen.” Ja siis ütles ta peaaegu samad sõnad kui minu isa aastaid varem: „Hal, sina oled see, kes seda lugema peaks. Sina tead, kas seda oleks õige avaldada või mitte.”

Samasugune Melkisedeki preesterluse hoidja poolne toetus ja enesekindluse suurendamine kordus ühel õhtul Kiriku korraldatud kõnede festivalil. 17-aastasena paluti mul kõneleda suurele publikule. Mul polnud aimugi, mida minult oodatakse. Teemat mulle ei antud ja seega püüdsin ma ette valmistada kõnet, mis oli kaugelt üle selle, mida ma evangeeliumi kohta teadsin. Kõneledes mõistsin ma, et olin teinud vea. Mäletan siiani, kuidas pärast kõnet tundsin end läbikukkununa.

Järgmine ja viimane kõneleja oli vanem Matthew Cowley Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist. Ta oli suur kõnemees – armastatud üle kogu Kiriku. Ma mäletan siiani, kuidas oma kohalt kõnepuldi kõrval tema poole üles vaatasin.

Ta alustas võimsal häälel. Ta ütles, et minu kõne oli pannud teda tundma, et viibib suurel konverentsil. Ta naeratas, kui seda ütles. Minu läbikukkumise tunded kadusid ja neile järgnes enesekindlus, et võin ühel päeval saada selleks, keda tema arvas mind juba olevat.

Selle õhtu mälestus paneb mind siiani tähelepanelikult kuulama, kui Aaroni preesterluse hoidja kõneleb. Tänu sellele, mida vanem Cowley minu heaks tegi, ootan ma alati, et kuulen Jumala sõna. Pean harva pettuma ja tihti imestama ja ma ei saa muidu, kui pean naeratama, nagu vanem Cowley seda tegi.

Paljud asjad aitavad tugevdada meie noori vendi, et nad saaks preesterluses tõusta, kuid miski pole nii võimas kui meie abi nende usu ja enesekindluse arendamisel, et nad võivad ammutada preesterluses teenides Jumala väge.

Usk ja enesekindlus ei jää nendega üheainsa julgustuse tulemusena, isegi kui seda teeb kõige andekam Melkisedeki preesterluse hoidja. Võime neid vägesid ammutada tuleb paljude julgustuste järel neilt, kes on preesterluses kogenenumad.

Aaroni preesterluse hoidjad vajavad samuti igapäevast ja isegi igatunnist julgustust ja noomitust Püha Vaimu kaudu Issandalt endalt. Seda võivad nad saada, kui püsivad selle väärilisena. See sõltub valikutest, mida nad teevad.

Seepärast peame me õpetama eeskuju ja tunnistuse kaudu, et suure Melkisedeki preesterluse juhi, kuningas Benjamini sõnad on õiged.5 Need on armastuse sõnad, mis on öeldud Issanda nimel, kelle preesterlus see on. Kuningas Benjamin õpetab, mida meilt nõutakse, et püsida küllalt puhtana, et saada Issandalt julgustust ja noomitust:

„Ja lõpuks, ma ei saa teile üles lugeda kõiki asju, millega te võite pattu teha, sest viise ja mooduseid selleks on mitmesuguseid, koguni selleni välja, et ma ei jõua neid üles lugeda.

Aga niipalju ma saan teile ütelda, et kui te ei jälgi ennast ja oma mõtteid ja oma sõnu ja oma tegusid ning ei pea kinni Jumala käskudest ega jätka usus sellesse, mida te olete kuulnud meie Issanda tulemisest, koguni oma elu lõpuni välja, peate te hukkuma. Ja nüüd, oo inimene, pea seda meeles ja ära hukku!”6

Me oleme teadlikud õigemeelsuse vastase tulistest nooltest, mis saadetakse kohutava tuulena noorte preesterluse hoidjate pihta, keda me nii väga armastame. Meie jaoks on nad kui noored sõdurid, kes kutsusid endid Heelamani poegadeks. Nad suudavad vastu pidada nagu need noored sõdurid, kui nad ennast kaitsevad, nagu kuningas Benjamin neid tegema innustas.

Heelamani pojad ei kahelnud. Nad võitlesid vapralt ja said võidu, kuna uskusid oma emade sõnu.7 Me mõistame armastava ema usu väge. Emad toetavad tänapäeval suuresti oma poegi. Meie, preesterluse hoidjad, võime suurendada ja peame suurendama seda toetust, vastates ise kindlameelselt kutsele, et kui me pöördume, siis kinnitame oma vendi.8

Ma palvetan, et iga Melkisedeki preesterluse hoidja võtab vastu Issanda pakutud võimaluse:

„Ja kui keegi teie seast on Vaimus tugev, see võtku endaga kaasa see, kes on nõrk, et too võiks saada tugevdatud kõiges tasaduses, et ka tema võiks saada tugevaks.

Seepärast, võtke endaga kaasa need, kes on pühitsetud vähemasse preesterlusse, ja saatke nad endi eel kokku leppima kohtumisi ja valmistama teed ning minema kokkusaamistele, kuhu te ise ei saa minna.

Vaata, see on viis, kuidas minu apostlid muistsel ajal minu kiriku mulle üles ehitasid.”9

Teie, preesterluse juhid ja Aaroni preesterluse hoidjate isad, võite teha imesid. Te võite aidata Issandal täita ustavate vanemate read noorte meestega, kes võtavad vastu kutse kuulutada evangeeliumi ja teevad seda enesekindlalt. Te näete, kuidas paljud, keda olete innustanud ja julgustanud, jäävad ustavaks, abielluvad vääriliselt templis ja innustavad ja valmistavad ette omakorda teisi.

Selleks pole vaja uusi tegevusprogramme, parendatud õppematerjale või paremat sotsiaalmeediat. See ei nõua mingit suuremat kutset kui see, mis teil hetkel on. Preesterluse vanne ja leping annavad teile väe, volituse ja sihi. Ma palvetan, et te lähete koju ja uurite hoolikalt preesterluse vannet ja lepingut Õpetuse ja Lepingute 84. osas.

Kõik me loodame, et rohkem noori mehi saaks Wilford Woodruffi sarnaseid kogemusi, kes õpetas Aaroni preesterluse hoidjana Jeesuse Kristuse evangeeliumi usku pöörava väega.

Minu palve on, et võiksime järgida meie kutset innustada teisi, et valmistada neid ette nende hiilgavaks teenimistööks. Ma tänan kogu südamest imelisi inimesi, kes on mind innustanud ja näidanud mulle, kuidas armastada ja teisi aidata.

Ma tunnistan, et president Thomas S. Monson hoiab kõiki preesterluse võtmeid maa peal praegusel ajal. Ma tunnistan, et ta on eluaegse teenimise jooksul olnud meile kõigile eeskujuks Melkisedeki preesterluse hoidjana, kes teisi abistab. Ma olen isiklikult tänulik selle eest, kuidas ta on aidanud mind ja näidanud mulle, kuidas aidata teisi.

Jumal Isa elab. Jeesus on Kristus See on Tema Kirik ja kuningriik. See on Tema preesterlus. Ma tean seda isiklikult Püha Vaimu väe kaudu. Issanda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.