Igavesed perekonnad

Olen tänulik, et saan olla täna koos teiega sel Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku preesterluse üldistungil. See on Kiriku ajaloos tähtis moment. Sada kaheksakümmend kaks aastat tagasi, 1834. aastal, kutsuti Ameerika Ühendriikide Ohio osariigis Kirtlandis kõik preesterluse hoidjad kokku koolina kasutatavasse palkmajja, mille suurus oli veidi üle 15 ruutmeetri. Tol koosolekul olevat prohvet Joseph Smith öelnud: „Te ei tea rohkemat selle Kiriku ja kuningriigi saatusest kui laps ema süles. Te ei hooma seda. ‥ Te näete siin täna õhtul vaid käputäit preesterluse hoidjaid, kuid see Kirik täidab Põhja- ning Lõuna-Ameerika – see täidab maailma.”¹

Sellele koosolekule on kogunenud miljonid preesterluse hoidjad enam kui 110 riigist. Ehk nägi prohvet Joseph ette seda aega ja hiilgavat tulevikku, mis meil veel ees seisab.

Mu tänane kõne on katse kirjeldada tulevikku ja seda, mida me peame tegema, et olla osa õnneplaanist, mille Taevane Isa on meie jaoks ette valmistanud. Me elasime enne sündi ühise perena meie ülendatud ja igavese Taevase Isa juures. Ta lõi plaani, mis võimaldab meil areneda ja kasvada, et saada Tema-sarnaseks. Ta tegi seda armastusest meie vastu. Plaani eesmärgiks oli anda meile võimalus elada igavesti, nagu elab meie Taevane Isa. See evangeeliumi plaan nägi meile ette surelikku elu, mille jooksul meid proovile pannakse. Anti lubadus, et kui me kuuletume evangeeliumi seadustele ja preesterluse talitustele, siis me saame Jeesuse Kristuse lepituse kaudu igavese elu, mis on suurim Tema kõikidest andidest.

Igavene elu on selline elu, mida elab Jumal, meie Taevane Isa. Jumal on öelnud, et Tema eesmärk on „tuua inimesele surematus ja igavene elu” (Ms 1:39). Iga preesterluse hoidja suur eesmärk on seepärast aidata teha tööd, mis aitab inimestel saada igavene elu.

Iga preesterluse püüe ja iga preesterluse talitus on mõeldud selleks, et aidata Taevase Isa lastel Jeesuse Kristuse lepituse kaudu muutuda, et nad saaksid täiusliku perekonna liikmeteks. Sellest johtuvalt „on iga mehe suureks tööks uskuda evangeeliumi, pidada kinni käskudest ning luua igavene pere ja seda täiustada”² ning aidata teistel teha sedasama.

Kuna see on õige, peaks kõik, mida teeme, olema keskendunud selestilisele abielule ja kandma seda eesmärki. See tähendab, et me peame püüdma saada Jumala templis igavese kaaslasega pitseeritud. Samuti peaksime innustama teisi sõlmima ja täitma lepinguid, mis seovad abikaasad nende perega kokku nii selles elus kui tulevases maailmas.

Miks peaks see meile kõigile – noortele või vanadele, diakonitele või ülempreestritele, poegadele või isadele – nii palju korda minema? Sest meie preesterluse kohustus on võtta tähelepanu keskpunkti oma pere ja meid ümbritsevate inimeste pered. Iga tähtsam otsus peaks lähtuma sellest, kuidas see mõjutab pere väärilisust elada koos Taevase Isa ja Jeesuse Kristusega. Preesterluse teenimise juures pole midagi sellest olulisemat.

Lubage mul teile rääkida, mida see võib tähendada diakonile, kes perekonna ja kvoorumi liikmena on täna kuulamas.

Tema peres toimuvad või ei toimu pidevad perepalved või sagedased pereõhtud. Kui tema isa neid kohustusi mõistes pere palveks või pühakirjade lugemiseks kokku kutsub, saab diakon kohale kiirustada, et heatujuliselt selles osaleda. Ta saab innustada oma vendi ja õdesid osalema ja neid kiita, kui nad seda teevad. Ta võib paluda isalt õnnistust kooli alguses või vajadusel muul ajal.

Tal ei pruugi olla väga ustav isa. Kuid tema südamesoov neid asju kogeda toob tema usu kaudu taeva väed nende peale, kes on tema ümber. Nad püüdlevad sellise pereelu poole, mida diakon kogu südamest soovib.

Aaroni preesterluse õpetaja võib näha oma koduõpetuse ülesandes võimalust aidata Issandal muuta selle pere elu. Issand on Õpetuse ja Lepingute raamatus soovitanud:

„Õpetaja kohustuseks on alati vaadata kiriku järele ja olla koos liikmetega ning neid tugevdada;

ja jälgida, et kirikus ei oleks süütegusid ega omavahelist kalki kohtlemist, poleks valetamist, keelepeksu ega tagarääkimist.” (ÕL 20:53–54)

Samamoodi on preestrile Aaroni preesterluses antud kohustus:

„Preestri kohustuseks on jutlustada, õpetada, selgitada, õhutada ja ristida ning viia läbi sakramenditalitust,

ja külastada iga liikme kodu ja õhutada neid palvetama häälega ja salajas ning osa võtma kõikidest perekonnakohustustest.” (ÕL 20:46–47)

Te võite mõelda, kuidas neid ülesandeid täita, nagu mina kord noore õpetaja ja preestrina mõtisklesin, et kuidas ma sellega hakkama saan. Ma polnud kunagi kindel, kuidas ma saan õhutada peret igavese elu poole liikuma, ilma et nad solvuksid või tunneksid, et ma neid kritiseerin. Olen õppinud, et ainus õhutus, mis südant muudab, tuleb Pühalt Vaimult. See juhtub kõige sagedamini siis, kui tunnistame Päästjast, kes oli ja on täiuslik pereliige. Kui keskendume oma armastusele Tema vastu, kasvab meie poolt külastatavates kodudes üksmeel ja rahu. Püha Vaim on koos meiega, kui neid perekondi teenime.

Seeläbi, kuidas noor preesterluse hoidja palvetab, kuidas ta räägib, kuidas ta pereliikmeid innustab, toob ta nende meelde ja südamesse Päästja mõju ja eeskuju.

Üks tark preesterluse juht näitas mulle, et ta mõistis seda. Ta palus minu noorel pojal viia läbi koduõpetuse külastus. Ta ütles, et see pere võib tema õhutustele vastu seista, kuid arvas, et poisi lihtne õpetus ja tunnistus võiksid suurema tõenäosusega nende kõvasse südamesse tungida.

Mida võib noor vanem teha, et aidata kaasa igaveste perede loomisel? Ta võib olla misjonile minemas. Ta võib kogu südamest palvetada, et ta võiks leida perekondi ning neid õpetada ja ristida. Ma mäletan siiani nägusat noort meest koos oma armsa pruudiga ning nende kahte imekaunist väikest tüdrukut koos minu ja mu misjonikaaslasega istumas. Püha Vaim tuli ja tunnistas neile, et Jeesuse Kristuse evangeelium on taastatud. Nende usk oli piisavalt suur selleks, et nad isegi küsisid, kas me võiksime anda nende kahele väikesele tüdrukule õnnistuse, mille andmist nad olid ühel meie sakramendikoosolekul näinud. Neil oli juba soov, et nende lapsed saaksid õnnistatud, kuid nad ei mõistnud veel, et kõrgemad õnnistused saavad võimalikuks üksnes Jumala templis, pärast seda, kui nad on teinud lepingud.

Ma tunnen siiani valu, kui mõtlen selle paari ja nende väikeste tüdrukute peale, kes on nüüd tõenäoliselt ilma igavese perekonna lubaduseta juba vanaks saanud. Vähemalt oli nende vanematel aimu, millised õnnistused oleksid võinud neile osaks saada. Ma loodan, et nad saavad kusagil kuidagi siiski võimaluse, et olla igavese perekonna väärilised.

Teistel misjonile minevatel vanematel on samasugused rõõmsad kogemused, nagu olid minu pojal Matthew’l. Nad kaaslasega leidsid üheteistkümne lapsega lesknaise, kes elas alandlikes oludes. Mu poeg soovis neile sama, mida teie soovite – igavest peret. Tol hetkel näis see talle võimatu või vähemalt ebatõenäoline.

Ma külastasin seda väikest linna aastaid pärast seda, kui mu poeg selle lesknaise ristis, ja naine palus mul oma perega kirikus kohtuda. Pidin veidi ootama, sest enamik tema lapsi tuli koos tema paljude lastelastega kokku piirkonna mitmest eri kirikuhoonest. Üks poegadest teenis ustavalt piiskopkonnas, paljud tema lapsed on õnnistatud templilepingutega ning naine ise on pitseeritud kokku igavese perega. Kui ma selle kalli õe juurest lahkusin, embas ta mind (ta on väga lühike ja ulatus vaevu mulle vöökohani) ja ütles: „Palun öelge Mateole, et ta enne mu surma Tšiilisse tagasi tuleks.” Tänu nendele ustavatele misjonäridele oli ta saanud osa kõikidest suurimatest Jumala andidest.

On asju, mida misjonilt naasnud vanem peab tegema, et olla ustav oma kohustusele otsida igavest elu endale ja neile, keda ta armastab. Ajas ja igavikus ei ole tähtsamat kohustust kui abielu. Te olete kuulnud tarka nõu seada abielu oma misjonile järgnevates lähiplaanides tähtsale kohale. Ustav preesterluse hoidja teeb seda targalt.

Ta näeb abielule mõeldes, et valib oma lastele vanemaid ja pärandit, mis neile edasi antakse. Ta teeb valiku tõsiselt otsides ja palvemeelselt mõtiskledes. Ta veendub, et inimene, kellega ta abiellub, jagab temaga samu pereideaale ja tema veendumust Issanda eesmärgist seoses abieluga, et ta on inimene, kelle hoolde saab usaldada oma laste õnne.

President N. Eldon Tanner on andnud tarka nõu: „Vanemad, keda sa peaksid austama rohkem kui kedagi teist, on sinu tulevaste laste vanemad. Neil lastel on õigus parimatele vanematele, keda te saate neile pakkuda – õigemeelsetele vanematele.”³ Rikkumatus on teie ja teie laste kaitse. Te võlgnete neile selle õnnistuse.

Täna on kuulamas ka mõned abikaasad ja isad. Mida teie teha saate? Ma loodan, et teis on suurenenud tahe teha vajadusel muudatusi, et teie ja teie pere võiks elada ühel päeval selestilises kuningriigis. Preesterluse isana, kelle kõrval seisab tema naine, võite te puudutada iga pereliikme südant, et innustada neid seda päeva ootama. Te osalete koos perega sakramendikoosolekul, te peate perekoosolekuid, kus viibib Püha Vaim, te palvetate koos abikaasa ja perega ning valmistate end ette, et viia oma pere templisse. Te liigute koos nendega mööda rada igavese kodu poole.

Te kohtlete oma naist ja lapsi nii, nagu Taevane Isa on teid kohelnud. Te järgite Päästja eeskuju ja juhiseid, et juhtida oma peret Tema moodi.

„Ükski võim ega mõjujõud ei saa ega tohi põhineda lihtsalt preesterlusel kui sellisel, vaid üksnes veenmisel, pikameelsusel, lahkusel ja tasadusel ning teesklematul armastusel;

heldusel ja puhtal teadmisel, mis avardavad suuresti hinge ilma silmakirjalikkuse ja pettuseta –

aegsasti teravalt noomides, kui Püha Vaim selleks märku annab; ja seejärel näidates üles veelgi suuremat armastust selle vastu, keda sa oled noominud, et ta ei peaks sind oma vaenlaseks.” (ÕL 121:41–43)

Issand on öelnud preesterluse isadele, millised abikaasad nad peavad olema. Ta ütleb: „Sa pead armastama oma naist kogu oma südamest ja pead hoidma tema ja mitte kellegi teise poole.” (ÕL 42:22) Kui Issand räägib nii mehele kui naisele, siis Ta käsib: „Sa ei tohi ‥ rikkuda abielu ‥ ega teha midagi sellesarnast” (ÕL 59:6).

Noortele on Issand seadnud käitumisnormi. „Lapsed, olge oma vanemaile sõnakuulelikud kõigis asjus, sest see on Issandale meelepärast!” (Kl 3:20) ja „Sa pead oma isa ja ema austama” (2Ms 20:12).

Kui Issand räägib kogu perele, on Tema nõuandeks üksteist armastada ja toetada.

Ta palub, et me „püüaksime täiustada iga [pere]liikme ‥ elu”, et „tugevdada nõrkasid, päästa ekslevad lähedased ja tunda rõõmu nende uuendatud vaimsest jõust”.⁴

Samuti palub Issand, et me teeksime kõik, mis saame, et aidata oma surnud sugulastel olla koos meiega igaveses kodus.

Ülempreestrite rühma juht, kes töötas usinalt, et aidata inimestel leida oma esivanemaid ja viia nimed templisse, päästab neid, kes on juba surnud. Tulevases maailmas tänatakse neid ülempreestreid ja neid, kes viivad läbi talitusi, sest nemad ei unustanud oma peret vaimumaailma ootama.

Prohvetid on öelnud: „Tähtsaim Issanda töö, mida te eales teete, leiab aset teie enda koduseinte vahel. Koduõpetus, piiskopkonna töö ja teised Kiriku ülesanded on kõik olulised, kuid tähtsaim töö leiab aset teie enda koduseinte vahel.”⁵

Meie kodus ja meie preesterluse teenimises on suurima väärtusega väikesed teod, mis aitavad meil ja neil, keda me armastate, teha tööd igavese elu saamiseks. Need teod võivad tunduda selles elus väikesed, kuid toovad igavikus endaga igavesed õnnistused.

Kui teenime ustavalt, et aidata Taevase Isa lastel minna Tema juurde koju, oleme tervituse väärilised, mida me nii väga soovime kuulda, kui oma maise teenimise lõpetame. Need sõnad on: „See on hea, sa hea ja ustav sulane! Sa oled pisku üle ustav olnud, ma panen sind palju üle; mine oma Issanda rõõmusse.” (Mt 25:21).

Selle „palju” seas on lubadus saada lõputul hulgal järeltulijaid. Ma palvetan, et me kõik võiksime olla väärilised ja aitaksime ka teistel olla selles ülima õnnistuse väärilised meie Isa ja Tema armastatud Poja, Jeesuse Kristuse kodus. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.