Rahu leidmise kavand
Rahu, mida me kõik otsime, nõuab tegutsemist – meil tuleb Jeesusest Kristusest õppida, Tema sõnu kuulata ja Temaga kõndida.
Mõned aastad tagasi paluti meie tütrel ja väimehel õpetada koos Algühingu klassi, kus oli viis väikest aktiivset nelja-aastast poissi. Meie tütar määrati õpetama ja väimees korda hoidma ning nad andsid endast parima, et ajuti tekkivas kaoses rahu säilitada ja lastele evangeeliumi põhimõtteid õpetada.
Ühe eriti mölluse tunni ajal, kui ühte energilist väikest poissi oli juba mitu korda hoiatatud, juhatas meie väimees selle nelja-aastase klassist välja. Kui nad olid välja jõudnud ja väimees hakkas just rääkima väikemehele tema käitumisest ja vajadusest ta vanemad üles otsida, peatas väike poiss ta, enne kui ta sai sõnagi suust, ning pahvatas kätt ülal hoides tundeküllaselt: „Mõnikord – mõnikord – on mul lihtsalt raske Jeesusele mõelda!”
Olgu tulevane sihtkoht kui tahes hiilgav ja osutugu rännak kui tahes reipaks, oleme teel läbi surelikkuse altid katsumustele ja kurbusele. Vanem Joseph B. Wirthlin on õpetanud: „Kuid kurbuseratas keerleb nii, et ükskord jõuab ta igaüheni meist. Ühel või teisel hetkel peab igaüks kogema kurbust. Mitte keegi pole erand.”1 „Issand ei ole oma tarkuses kaitsnud kedagi mure ja kurbuse eest.”2 Kuid see, kas me käime seda teed rahus, sõltub suurelt jaolt sellest, kas ka meil on raske Jeesusele mõelda.
Meele- ja südamerahu ning puhas südametunnistus pole tingitud meie oskusest kõrvale hoida katsumustest, kurbusest ja südamevalust. Siirastest palvetest hoolimata ei muuda iga torm suunda, ei saada igast haigusest terveks ja me ei pruugi mõista täielikult kõiki õpetusi, põhimõtteid või tavasid, mida prohvetid, nägijad ja ilmutajad õpetavad. Ja ikkagi on meile lubatud rahu – teatud tingimusel.
Johannese evangeeliumis õpetas Päästja, et me saame olla kannatustest hoolimata julged ja lootusrikkad ega pea kartma, kuna Tema on kuulutanud, et meil saab olla rahu Temas3. Usk Jeesusesse Kristusesse ja Tema lepitusohvrisse on ja saab alati olema evangeeliumi esimene põhimõte ja alus, millel põhineb meie lootus „rahu[le] selles maailmas ja igavese[le elule] tulevases”4.
Meie rahuotsingute toetamiseks keset igapäevaelu probleeme on meile antud lihtne kavand, kuidas hoida oma mõtteid Päästjal, kes on öelnud: „Õppige minu käest ja kuulake minu sõnu; kõndige minu Vaimu tasaduses ja teil saab olema rahu minus. Mina olen Jeesus Kristus.”5
Õppige, kuulake ja kõndige – kolm sammu koos lubadusega.
Esimene samm, „õppige minu käest”
Me loeme Jesaja raamatust: „Ja paljud rahvad lähevad ning ütlevad: „Tulge, mingem üles Jehoova mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta meile õpetaks oma teid.””6
Templite arvu suurenedes maa peal õpime me Jeesusest Kristusest ja Tema rollist Isa plaanis selle maailma Loojana, meie Päästja ja Lunastajana ning meie rahu lättena.
President Thomas S. Monson on õpetanud: „Maailm, kus me elame, võib olla murederohke ja keeruline. ‥ Kui siseneme Jumala pühasse kotta ja peame meeles seal sõlmitud lepinguid, suudame paremini toime tulla mis tahes katsumusega ja jagu saada mis tahes kiusatusest. Sealses pühas varjupaigas leiame rahu.”7
Kui teenisin mõne aasta eest Lõuna-Ameerikas ja mind määrati ühel vaiakonverentsil osalema, sain ma kokku abielupaariga, kes leinas oma hiljuti surnud pisipoega.
Kohtusin vend Tumiriga esimest korda ja sain tema kaotusest teada konverentsil peetud vestluse ajal. Jutuajamise käigus jagas ta, et poja surm mitte lihtsalt ei kurvastanud teda sügavalt, vaid ta oli mõttest, et ta teda enam kunagi ei näe, vapustatud. Ta selgitas, et suhteliselt uue liikmena Kirikus olid nad säästnud piisavalt raha, et üks kord templis käia, see oli enne pisipoja sündi, ja et nad olid saanud pitseeritud abielupaarina ja oma kahe tütrega. Seejärel kirjeldas ta, kuidas nad olid säästnud raha templisse naasmiseks, kuid ei jõudnud veel oma pisipoega sinna viia, et lasta end ka temaga kokku pitseerida.
Märganud, et tegemist on võimaliku väärarusaamaga, selgitasin ma, et ta näeb oma poega uuesti, kui jääb ustavaks, kuna pitseerimistalitus, mis sidus teda naise ja tütardega, on ühtlasi piisav, et siduda teda lepingus sündinud pojaga.
Ta küsis hämmastunult, kas see on tõepoolest tõsi, ja kui ma seda talle kinnitasin, küsis ta, kas ma olen nõus rääkima tema naisega, kes on olnud need kaks nädalat pärast poja surma lohutamatu.
Pühapäeva pärastlõunal pärast konverentsi sain ma kokku õde Tumiriga ja selgitasin seda hiilgavat õpetust ka temale. Kaotusvalu ikka veel värskelt meeles, kuid tundes end veidi lootusrikkamana, küsis ta pisarsilmil: „Kas ma saan tõesti oma pisipoega taas süles hoida? Kas ta on tõesti igavesti minu?” Kinnitasin talle, et kui ta peab oma lepingutest kinni, võimaldab tänu Jeesuse Kristuse volitusele jõus olev templi pitseerimisvägi tal tõepoolest taas oma pojaga koos olla ja teda süles hoida.
Kuigi õde Tumiri oli poja surma tõttu murest murtud, lahkus ta tänu meie Päästjale ja Lunastajale võimalikuks saanud püha templitalituse tõttu koosolekult tänupisarate ja rahutundega.
Iga kord, kui me käime templis – kõiges, mida me kuuleme, teeme ja ütleme; igas talituses, milles osaleme, ja igas lepingus, mille sõlmime –, suunatakse meid Jeesuse Kristuse poole. Me tunneme rahu, kui kuuleme Tema sõnu ja õpime Ta eeskujust. President Gordon B. Hinckley on õpetanud: „Minge Issanda kotta ja tundke seal Tema Vaimu ja suhelge Temaga, ja te tunnete rahu, mida te ei leia kuskilt mujalt.”8
Teine samm, „kuulake minu sõnu”
Me loeme Õpetuse ja Lepingute raamatust: „Olgu minu enda hääle või minu teenijate häälega, see on sama.”9 Aadama ajast peale läbi ajastute kuni meie praeguse prohveti Thomas Spencer Monsonini on Issand rääkinud oma volitatud esindajate kaudu. Need, kes otsustavad kuulata ja võtta kuulda Issanda sõnu, nagu Tema prohvetid neid edastavad, leiavad rahu ja turvalisust.
Mormoni Raamatust leiame palju näiteid, kui tähtis on järgida prohvetlikke nõuandeid ja prohvetit toetada. Üheks selliseks näiteks on Lehhi nägemus elupuust ja sellega kaasnev õppetund, mis on kirjas 1. Nefi 8. peatükis. Selles suures ja ruumikas hoones pole olnud iial nii palju rahvast ja selle avatud akendest pole tulnud iial nii eksitavat, pilkavat ja segadusse ajavat kära kui meie päevil. Sellest lõigust loeme kahest inimrühmast ja sellest, kuidas nad hoonest kostnud hüüetele reageerisid.
Alates 26. salmist loeme:
„Ja ka mina vaatasin ringi ja nägin teisel pool veejõge suurt ja ruumikat hoonet. ‥
Ja see oli täis inimesi, ‥ ja nad suhtusid pilkavalt ja näitasid näpuga nende peale, kes olid tulnud ja sõid puu vilja.
Ja pärast seda, kui nad olid maitsnud seda vilja, häbenesid nad nende pärast, kes neid halvustasid, ja nad langesid ära keelatud radadele ning jäid kadunuks.”10
33. salmist loeme teistest, kes hoonest tulnud halvustamisele ja pilkamisele teisiti reageerisid. Prohvet Lehhi selgitab, et hoones olijad „näitasid ‥ põlastavalt näpuga minu ja nende peale, kes samuti seda vilja sõid, aga me ei pööranud neile tähelepanu”.11
Peamine erinevus häbenenute, äralangenute ja kadunuksjäänute ning nende vahel, kes ei pööranud tähelepanu hoonest tulnud pilkamisele ja jäid prohveti kõrvale, on kirjas kahes fraasis: esiteks, „kui nad olid maitsnud” ja teiseks, „kes samuti seda vilja sõid”.
Esimene rühm jõudis puu juurde, jäi mõneks ajaks prohveti kõrvale, kuid üksnes maitses vilja. Kuna nad ei hakanud sööma, lasid nad end mõjutada hoonest kostnud mõnitamisel ja tõmmata end prohveti juurest eemale, keelatud radadele, kus nad jäid kadunuks.
Lisaks nendele, kes maitsesid ja kaldusid kõrvale, oli ka neid, keda leiti pidevalt vilja söömas. Need inimesed ei pööranud hoonest tekitatud kärale tähelepanu, jäid prohveti kõrvale ning tundsid rõõmu sellega kaasnenud rahust ja turvatundest. Me ei saa pühenduda Issandale ja Tema teenijatele vaid osalise ajaga. Seda tehes jätame end kaitsetuks nende eest, kes püüavad meie rahu hävitada. Kui me kuulame Issandat Tema volitatud teenijate vahendusel, seisame pühades paikades ja meid ei saa kõigutada.
Vastane pakub võltslahendusi, mis näivad vastuseid pakkuvat, kuid viivad meid otsitud rahust veelgi kaugemale. Ta pakub sobiliku ja turvalisena näivat miraaži, mis lõpuks suure ja ruumika hoone sarnaselt kokku variseb, hävitades kõik, kes selle seinte vahel rahu otsivad.
Tõde peitub lihtsas Algühingu laulus: „Nõu annab prohvet: pidage käske! See rahu ja kindluse toob.”12
Kolmas samm, „kõndige minu Vaimu tasaduses”
Ükskõik kui kaugele me sellest rajast uitame, kutsub Päästja meid tagasi tulema ja Temaga kõndima. Kutse kõndida Jeesuse Kristusega on kutse minna koos Temaga Ketsemani, Ketsemanist Kolgatale ja Kolgatalt aiahauda. See on kutse panna tähele ja rakendada Tema suurt lepitusohvrit, mis on ulatuselt nii individuaalne kui ka lõputu. See on kutse meelt parandada, ammutada Tema puhastavat väge ja haarata kinni Tema armastavalt väljasirutatud kätest. See on kutse tunda rahu.
Mingil eluhetkel on igaüks meist tundnud patu ja üleastumisega seotud piina ja südamevalu, sest „kui me ütleme, et meil ei ole pattu, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meie sees”.13 Kuid „kuigi [meie] patud on helepunased, saavad need lumivalgeks”14, kui me rakendame Jeesuse Kristuse lepitust ja kõnnime siiralt meelt parandades Temaga. Kuigi süütunne on meid maha surunud, saame me taas rahu tunda.
Alma noorem oli sunnitud oma pattudele otsa vaatama, kui teda külastas Issanda ingel. Ta kirjeldas oma kogemust järgmiste sõnadega:
„Mu hing oli viimse piirini vaevatud ning piinatud kõikidest mu pattudest.
‥ Jah, ma nägin, et ma olin vastu hakanud oma Jumalale ja ei olnud kinni pidanud tema pühadest käskudest.”15
Kuigi ta patud olid tõsised, jätkas ta keset seda katsumust:
„Mulle tuli meelde ka see, et ma olin kuulnud oma isa rahvale prohvetlikult kuulutamas ühe Jeesuse Kristuse, Jumala Poja tulemisest, et lepitada maailma patud.
‥ Hüüdsin ‥ oma südames: Oo Jeesus, sa Jumala Poeg, halasta minu peale!”16
„Ja ei saanud oma patte andeks mitte enne, kui ma palusin halastust Issandalt Jeesuselt Kristuselt. Aga vaata, ma hüüdsin teda ja leidsin rahu oma hingele.”17
Alma-sarnaselt leiame ka meie rahu oma hingele, kui kõnnime Jeesuse Kristusega, parandame meelt oma pattudest ja rakendame ellu Ta tervendavat väge.
Rahutunne, mida me kõik otsime, nõuab enamat kui soovi. Meil tuleb selleks tegutseda – Kristusest õppida, Tema sõnu kuulata ja Temaga kõndida. Me ei pruugi suuta kõike enda ümber toimuvat kontrolli all hoida, kuid meil on kontroll selle üle, kuidas rakendada kavandit, mille Issand on meile rahu leidmiseks andnud ja mis laseb meil kergesti sageli Jeesusele mõelda.
Tunnistan, et Jeesus on „tee ja tõde ja elu”18 ning et üksnes Tema kaudu saame tunda siin elus tõelist rahu ja saada igavese elu tulevas maailmas. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.