Trööstija

Mu armsad õed! Mul on olnud rõõm olla koos teiega. Ma mõtlesin oma emale, naisele, tütardele, oma miniatele ja pojatütardele. Paljud teist on siin. See imeline koosolek on pannud mind tundma suuremat tänulikkust pere üle ja andnud mulle teada, et põhjus, miks meil on olnud selline imeline pere ja pereelu, peitub selles, et kõigi nende elu keskmes on olnud Päästja. Oleme pidanud Teda täna õhtul meeles muusikas, palvetes ja inspireeritud jutlustes. Üks Päästja omadusi, mida kõige enam hindame, on Tema lõputu kaastunne.

Te olete täna õhtul tundnud, et Ta teab ja armastab teid. Olete tundnud, kuidas Ta armastab neid, kes istuvad teie ümber. Nad on teie õed, meie Taevase Isa vaimutütred. Ta hoolib neist, nagu Ta hoolib teist. Ta mõistab kõike, mille üle nad kurvastavad. Ta tahab neid aidata.

Minu sõnum teile täna õhtul on, et teie võite täita ja peate täitma tähtsat osa Tema püüetes trööstida neid, kes vajavad tröösti. Te täidate oma rolli kõige paremini siis, kui teate, kuidas Ta nendele abipalvetele vastab.

Paljud palvetavad Taevase Isa poole, et saada kergendust ja abi mure-, üksildus- ja hirmukoormate kandmisel. Taevane Isa kuuleb neid palveid ja mõistab nende vajadusi. Tema ja Ta armas Poeg, ülestõusnud Jeesus Kristus, on lubanud aidata.

Jeesus Kristus andis meile selle sulni lubaduse:

„Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!

Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele.

Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!”¹

Tema lepitus on kergendanud koormaid, mida Tema ustavatel teenijatel elus kanda tuleb. Patukoormat saab ära võtta, kuid sureliku elu katsumused võivad headele inimestele ikka raskeks koormaks olla.

Te olete näinud proovilepanekuid heade inimeste elus, keda armastate. Te olete tundnud soovi neid aidata. On põhjus, miks te neile kaasa tunnete.

Te olete Jeesuse Kristuse Kiriku lepinguliige. Teie südames sai alguse suur muutus, kui tulite Kirikusse. Te sõlmisite lepingu ja teile anti lubadus, mis hakkas muutma teie loomust.

Alma kirjeldas oma sõnadega Mormoni vete ääres, mida te lubasite oma ristimisel ning mida see teile ja kõigile teie ümber tähendab – eriti teie perekonnas. Ta kõneles neile, kes olid just sõlmimas lepingut, mille teie olete sõlminud, ja ka nemad said selle lubaduse, mille Issand teile andis.

„Vaata, siin on Mormoni veed (sest nii neid kutsuti), ja nüüd, kuna te soovite tulla Jumala lambatarasse ja olla kutsutud tema rahvaks ja olete nõus kandma üksteise koormaid, et need oleksid kerged;

jah, ja olete nõus leinama koos nendega, kes leinavad; jah, ja trööstima neid, kes vajavad tröösti, ja seisma kui Jumala tunnistajad igal ajal ja kõiges ja kõikjal, kus te ka ei ole, kuni surmani välja, et Jumal saaks teid lunastada ja teid arvataks nende hulka, kes on esimeses ülestõusmises, et teil võiks olla igavene elu.”²

Sellepärast ongi teil tunne, et te tahate aidata mure- ja raskusekoormat kandval hädasolijal edasi minna. Te lubasite aidata Issandal nende koormaid kergendada ja neid trööstida. Teile anti vägi aidata neid koormaid kergendada, kui saite Püha Vaimu anni.

Päästja kirjeldas enne ristilöömist, kuidas Tema aitab koormaid kergendada ja annab jõudu neid kanda. Ta teadis, et Tema jüngrid kurvastavad. Ta teadis, et nad tunnevad hirmu tuleviku ees. Ta teadis, et nad pole kindlad, kas suudavad edasi minna.

Nõnda andis Ta neile lubaduse, mille Ta annab meile ja kõigile oma tõelistele jüngritele:

„Ja mina palun Isa, ja tema annab teile teise Trööstija, et see teie juurde jääks igavesti,

tõe Vaimu, keda maailm ei või vastu võtta, sellepärast et ta teda ei näe ega tunne; aga teie tunnete teda, sest tema jääb teie juurde ja tahab olla teie sees.”³

Seejärel Ta lubas:

„Aga Trööstija, Püha Vaim, kelle minu Isa läkitab minu nimel, see õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mis mina olen öelnud.

Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!”⁴

Mõne viimase nädala jooksul olen ma näinud, kuidas see Püha Vaimu saatmise lubadus on täitunud nende Jumala laste elus, kes anusid palves, et nende koormaid kergendataks. Koorma kergendamise ime sündis nii, nagu Issand oli lubanud: Tema ja Taevane Isa saatsid Püha Vaimu trööstijaks appi oma jüngritele.

Hiljuti leinasid ühe pere kolm põlvkonda viieaastast poissi, kes oli saanud surma. Ta suri õnnetuse tagajärjel perepuhkusel olles. Mulle anti taas kord võimalus näha, kuidas Issand õnnistab ustavaid, tuues kergendust ja andes jõudu vastu pidada.

Nägin, kuidas Issand kergendas nende suurt koormat. Olin nendega kui Issanda lepinguteenija – nagu teie oma elus sageli olete –, et „leina[ta] koos nendega, kes leinavad, ja tröösti[da] neid, kes vajavad tröösti.”⁵

Kuna ma teadsin, et see on tõsi, olin tänulik ja tundsin rahu, kui vanavanemad palusid mul enne matuseid nendega ja väikese poisi vanematega kokku saada.

Palvetasin, et teada, kuidas aidata Issandal neid trööstida. Nad võtsid koos minuga meie elutoas istet. Olin külmal õhtul toa soojendamiseks kaminasse väikese tule teinud.

Tundsin juhatust öelda, et armastan neid. Ma ütlesin neile, et olin tundnud, kuidas Issand neid armastab. Püüdsin lühidalt selgitada, et tundsin neile kaasa, kuid et ainult Issand teadis ja võis täiuslikult kogeda nende valu ja leina.

Kui olin öeldud mõned sõnad, tundsin mõjutust armastusega kuulata, kuidas nad rääkisid oma tunnetest.

Sel tunnil, mil me koos istusime, rääkisid nad palju enam kui mina. Nende häälest oli tunda ja südamest näha, et Püha Vaim neid liigutas. Nad tunnistasid lihtsate sõnadega, mis oli juhtunud ja kuidas nad end tundsid. Püha Vaim oli neile juba andnud rahu, mis tuleb igavese elu lootusest, et nende poeg, kes suri patuta, võib olla koos nendega igavesti.

Kui andsin neile mõlemale preesterluse õnnistuse, tänasin Püha Vaimu mõju eest, mis meiega oli. Trööstija oli tulnud meile kõigile lootust, julgust ja jõudu juurde tooma.

Tol õhtul nägin ma pealt, kuidas Issand teeb meiega tööd, et oma inimeste koormaid kergendada. Meenutage Mormoni Raamatust, kuidas raevukad kupjad Tema rahva koormate all peaaegu kägarasse surusid.

Inimesed anusid kergendust, nii nagu anuvad paljud neist, keda meie armastame ja teenime. Siin on see ülestähendus, mille kohta tean, et see on tõde:

„Ja ma kergendan samuti koormaid, mis on asetatud teie õlgadele, kuni selleni välja, et te ei tunne neid oma seljal, nimelt nii kaua, kui te olete orjuses; ja seda ma teen, et te võiksite seista edaspidi kui minu tunnistajad; ja et te võiksite kindlalt teada, et mina, Issand Jumal, toetan oma rahvast nende kannatustes.

Ja nüüd, sündis, et koormad, mis olid asetatud Alma ja tema vendade peale, tehti kergeks; jah, Issand andis neile jõudu, nii et nad jaksasid vaevata kanda oma koormaid ja nad alistusid kõiges rõõmsameelselt ja kannatlikkusega Issanda tahtele.”⁶

Olen näinud seda imet ikka ja jälle. Me kergendame teiste koormaid kõige paremini siis, kui aitame Issandal neid tugevdada. Sellepärast lisaski Issand teiste trööstimise kohustusele käsu olla Tema tunnistajateks alati ja kõikjal.

Selle väikese poisi isa ja ema tunnistasid tol õhtul minu elutoas Päästjast. Püha Vaim tuli ja meid kõiki trööstiti. Vanemad said jõudu. Kurbusekoorem ei haihtunud, kuid neile anti jõudu murega toime tulla. Nende usk suurenes ja nad saavad üha tugevamaks, kui seda paluvad ja selle nimel elavad.

Vaimu tunnistus lepitusest, mis tol õhtul tuli, andis ka Iiobile jõudu oma koormat kanda:

„Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma!

Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat.”⁷

Just see Vaimu tunnistus andis talle jõudu vastu pidada. Ta tuli toime leinaga ja ilma tema ümber olnud inimeste lohutuseta, et näha, milline rõõm võib saada osaks ustavatele, kui nad on oma katsumused ustavalt läbi teinud.

Nõnda oli see Iiobi puhul. Tema ellu tulid õnnistused. Iiobi lugu lõppeb selle imega:

„Ja Jehoova õnnistas Iiobi viimast põlve enam kui ta esimest. ‥

Ja kogu maal ei leidunud nii ilusaid naisi kui Iiobi tütred; ja nende isa andis neile pärisosa nende vendade keskel.

Pärast seda elas Iiob veel sada nelikümmend aastat ja nägi oma lapsi ja lastelapsi neli põlve.

Ja Iiob suri, olles vana ja elatanud.”⁸

See oli Vaimu tunnistus tulevasest lepitusest, mis aitas Iiobil teha läbi proovilepanekud, mis peavad kuuluma meie kõigi elu juurde. Need on osa suurest õnneplaanist, mille Isa meile andis. Ta võimaldas oma Pojal pakkuda lepitusohvri kaudu lootust, mis meid trööstib, ükskõik kui raske kodutee Tema juurde ka poleks.

Isa ja Poeg saatsid Püha Vaimu trööstima ja tugevdama Õpetaja jüngreid nende teekonnal.

Mina nägin seda trööstivat imetegu, kui saabusin kogudusehoone juurde, kus peeti selle väikese poisi matusetalitust. Mind peatas üks kena noor naine, keda ma ära ei tundnud. Ta ütles, et oli tulnud matustele, et leinata ja pakkuda võimalusel tröösti.

Ta ütles, et oli tulnud matustele osaliselt ka selleks, et leida ise tröösti. Ta rääkis mulle, et tema esimene laps oli hiljuti surnud. Süles oli tal ilus väike tüdruk. Ma kummardusin tüdruku poole, et vaadata tema naeratavatesse silmadesse. Küsisin lapse emalt: „Mis ta nimi on?” Ta vastas kiirelt ja rõõmsalt: „Tema nimi on Joy (Rõõm). Rõõm tuleb alati pärast kurbust.”

Ta jagas minuga tunnistust. Võisin näha, et ta oli saanud rahu ja tröösti ainsast kindlast allikast. Üksnes Jumal tunneb südant ja ainult Tema saab seepärast tõeliselt öelda: „Tean, mida sa tunned.” Seega võin mina nii tema rõõmu kui ka sellele eelnenud kurbust vaid ette kujutada, kuid Issand, kes teda armastab, teab.

Ma tean vaid osaliselt, kui palju rõõmu Tema tunneb iga kord, kui teie, tema jüngrid, aitate Tal tuua meie Taevase Isa lapsele hetkeks rahu ja rõõmu.

Ma tunnistan, et Issand on palunud igaühel meist, oma jüngritest, aidata üksteise koormaid kanda. Me oleme lubanud seda teha. Tunnistan, et Issand murdis oma lepituse ja ülestõusmise kaudu surma väe. Annan oma tunnistuse, et elav Kristus saadab Püha Vaimu, Trööstija, neile, keda me oleme Talle tõotanud trööstida.

Nagu mina, olete ka teie kõik tunnistajateks tõele, mis oli graveeritud prossile, mida mu ema kandis rohkem kui 20 aastat tagasi, kui ta oli Abiühingu üldnõukogu liige. Seal seisis: „Armastus ei hävi ilmaski.”⁹ Ma ei tea siiani nende sõnade täit tähendust. Kuid sain sellest aimu, kui nägin teda abivajajatele abikätt sirutamas. Pühakiri õpetab meile seda tõde: „Ligimesearmastus on Kristuse puhas armastus.”¹⁰

Tema armastus ei hävi iial ja me ei lakka kunagi tundmast oma südames tungi „leina[ta] koos nendega, kes leinavad; jah, ja tröösti[da] neid, kes vajavad tröösti.”¹¹ Ega jäta meid kunagi maha rahu, mida ta meile lubab, kui me teenime teisi Tema nimel.

Tema tunnistajana tänan ma teid selle eest, mida te nii hästi teete, et aidata elaval Issandal Jeesusel Kristusel ja Pühal Vaimul, Trööstijal, tugevdada nõrkenud põlvi ja tõsta käsi, mis on rippu vajunud.¹² Olen kogu südamest tänulik naistele minu elus, kes on mind tõeliste Jeesuse Kristuse jüngritele omaselt aidanud ja õnnistanud. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.