Preesterlus ja isiklik palve

Olen tänulik selle usalduse eest kõneleda Jumala preesterluse hoidjatele kogu maailmas. Tunnen selle võimaluse koormat, kuna tean, millise usalduse Issand on teile pannud. Kui te võtsite vastu preesterluse, saite te õiguse kõnelda ja tegutseda Jumala nimel.

See õigus muutub reaalsuseks vaid siis, kui saate inspiratsiooni Jumalalt. Ainult siis võite te rääkida Tema nimel. Ja ainult siis võite te tegutseda Tema nimel. Võisite ekslikult mõelda: „See pole nii raske. Küll ma saan inspiratsiooni, kui mul kunagi palutakse kõne teha või kui ma pean kunagi preesterluse õnnistust andma.” Noored diakonid ja preestrid võivad leida lohutust mõttest: „Kui ma vanemaks saan või kui mind misjonäriks kutsutakse, siis saan ma teada, mida Jumal ütleks ja mida Jumal teeks.”

Mõtelge päevale, mil peate teadma, mida Jumal ütleks ja mida Tema teeks. See päev on meie kõigi jaoks kohale jõudnud – kustahes te oma preesterluse kutses ka ei oleks. Mina kasvasin misjoniväljal Ameerika Ühendriikide idaosas teise maailmasõja ajal. Kiriku liikmed elasid üksteisest kaugel ja bensiini sai vaid jaokaupa. Ma olin koguduse ainuke diakon. Liikmed andsid oma paastuannetuse ümbrikud kogudusejuhatajale, kui nad meie koju paastu ja tunnistuste koosolekule tulid.

Kui ma olin 13-aastane, kolisime me suurde kogudusse Utah’ osariigis. Ma mäletan oma esimest ülesannet külastada kodusid ja koguda paastuannetusi. Ma vaatasin nime ühel mulle antud ümbrikul ja märkasin, et see oli sama perekonnanimi kui ühel Mormoni Raamatu kolmest tunnistajast. Seega koputasin julgelt uksele. Ukse avanud mees vaatas mind, kortsutas kulmu ja käratas, et ma ära läheksin. Ma läksin pea norus ära.

See oli peaaegu 70 aastat tagasi, aga ma mäletan ikka veel seda tunnet, mis mul oli sel päeval selle ukse ees seistes: et oli midagi, mida ma oleks pidanud ütlema või tegema. Kui ma vaid oleksin usus palvetanud enne, kui ma tol päeval välja läksin, oleks mind ehk innustatud seisma sellel ukselävel natuke kauem, naeratama ja ütlema midagi sellist: „On meeldiv teiega kohtuda. Suur tänu kõige eest, mis teie ja teie pere on varem annetanud. Ootan meie taaskohtumist järgmisel kuul.”

Oleksin ma seda öelnud ja teinud, oleks ta võinud isegi rohkem ärrituda – isegi solvuda. Kuid ma tean nüüd, kuidas ma oleksin ennast tundnud. Selle kurbuse või läbikukkumise tunde asemel, mida ma ära minnes tundsin, oleksin ehk tundnud oma meeles ja südames seda õrna kiitust: „Hästi tehtud!”

Kõik meist peavad kõnelema ja tegutsema Jumala nimel hetkedel, mil meie enda otsused ilma inspiratsioonita vajaka jäävad. Need hetked võivad saabuda ajal, mil pole aega teha ettevalmistusi. Minuga on seda tihti juhtunud. See juhtus palju aastaid tagasi haiglas, kus üks isa rääkis mulle ja minu kaaslasele, et arstid olid öelnud, et tema üliraskelt vigastatud kolmeaastane tütar on minutite kaugusel surmast. Kui ma asetasin oma käed ainsa koha peale tema peas, mis polnud sidemetega kaetud, pidin ma Jumala teenijana teadma, mida Tema teeks ja ütleks.

Sõnad tulid minu meelde ja huultele, et ta jääb elama. Minu kõrval seisvad arstid irvitasid põlastavalt ja palusid mul eest ära minna. Ma lahkusin haiglatoast, tundes rahu ja armastust. Väike tüdruk jäi elama ja kõndis mööda vahekäiku sakramendikoosolekule minu viimasel päeval selles linnas. Ma mäletan ikka veel rõõmu ja rahuldust, mida tundsin selle üle, mida olin selle väikese tüdruku ja tema pere heaks Issanda teenistuses teinud.

Erinevus minu tunnetes, mida tundsin haiglas, ja kurbuses, mida tundsin diakonina selle ukse juurest lahkudes, seisneb selles, mida õppisin palve ja preesterluse väe seose kohta. Diakonina ei olnud ma veel õppinud, et vägi Jumala nimel kõnelda ja tegutseda nõuab ilmutust, ja selleks, et seda omada siis, kui me seda vajame, on vaja palvetamist ja usus töötamist, et saada Püha Vaimu kaaslust.

Õhtul, enne kui ma läksin selle ukse juurde paastuannetusi küsima, olin öelnud oma õhtupalve. Kuid nädalate ja kuude jooksul, mis eelnesid sellele haiglast saadud telefonikõnele, olin ma järginud palvemustrit ja püüdnud teha seda, mille kohta president Joseph F. Smith õpetas, et see võimaldab Jumalal anda preesterluse väeks vajalikku inspiratsiooni. Ta ütles seda lihtsasõnaliselt:

„Me ei hüüa tema poole paljude sõnadega. Me ei tüüta teda pikkade palvetega. Mida meil on vaja teha ja mida me peaksime viimse aja pühadena iseenda heaks tegema, on minna Tema ette tihti, et Talle tunnistada, et me peame Teda meeles ja oleme valmis võtma enda peale Tema nime, pidama Tema käske, tegema õigemeelsuse tegusid, ja soovime, et Tema Vaim meid abistaks.”¹

Ja siis ütles president Smith, mille nimel me peaksime palvetama kui Tema teenijad, kes on tõotanud, et kõnelevad ja tegutsevad Jumala nimel. Ta ütles: „Mida me palume? Te paluge, et Jumal teid tunnustaks, et Ta võiks kuulda teie palveid.”²

Asi pole niivõrd selles, milliseid sõnu kasutada, kuid selleks on vaja kannatust. Te peate minema oma Taevase Isa ette sooviga, et Ta isiklikult teid tunnustaks. Ta on kõikidest kõrgem Jumal, kõikide Isa ja ikkagi nõus pöörama täielikku tähelepanu ühele oma lapsele. See võib olla põhjuseks, miks Päästja kasutas sõnu: „Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi!”³

Põlvitades või pead langetades on kergem tunda sobilikku aupaklikkust, kuid tunda, et sa lähened Taevasele Isale, võib ka vähem formaalse või isegi hääletu palve kaudu, nagu te tihti peate oma preesterluse teenimistöös tegema. Suurema osa päevast on teie ümber müra ja inimesed. Jumal kuuleb teie vaikset palvet, kuid teil võib olla vaja õppida, kuidas segavaid asjaolusid eirata, sest hetk, mil vajate sidet Jumalaga, ei pruugi tulla vaikuse ajal.

President Smith soovitas, et te peaksite palvetama, et Jumal tunnustaks teie kutset Teda teenida. Ta on teie kutsest juba väga detailselt teadlik. Tema kutsus teid, ja palvetades Tema poole oma kutse asjus, ilmutab Ta teile rohkem teadmist.⁴

Toon teile näite, mida võiks koduõpetaja palvetades teha. Te võite juba teada, et teil tuleb

„külastada iga liikme kodu, õhutades neid palvetama häälega ja salajas ning osa võtma kõikidest perekonnakohustustest.

‥ Alati vaadata kiriku järele ja olla koos liikmetega ning neid tugevdada;

ja jälgida, et kirikus ei oleks süütegusid ega omavahelist kalki kohtlemist, poleks valetamist, keelepeksu ega tagarääkimist;

ja vaadata, et kirik saaks sageli kokku, ja samuti vaadata, et kõik liikmed täidaksid oma kohustusi.”⁵

Isegi kogenud koduõpetajale ja tema nooremale kaaslasele käib see kõik ilma Püha Vaimu abita selgelt üle jõu. Mõtelge peredele või üksikisikutele, keda teid on kutsutud teenima. Inimeste arvamustest ja headest kavatsustest ei piisa.

Seega te palvetate, et tunda nende südant; et teada, mis on valesti nende inimeste elus ja südames, keda te hästi ei tunne ning kes ei soovigi, et te neid tunneksite. Te peate teadma, mida Jumal soovib, et te teeksite, et neid aidata, ja kuidas teha seda kõike nii hästi kui suudate, tundes nende vastu Jumala armastust.

Teie tähtsate ja keeruliste preesterluse kutsete pärast soovitab president Smith, et kui te palvetate, siis anuge alati, et Ta õnnistaks teid Tema Vaimuga. Te vajate Püha Vaimu mitte ainult korraks, vaid nii palju, kui Jumal annab seda teile alatiseks kaaslaseks. Seepärast peame me alati paluma, et Jumal juhataks meid Tema laste teenimisel.

Kuna te ei suuda tõusta oma preesterluse potentsiaalini, ilma et Vaim oleks koos teiega, olete te isiklikuks märklauaks kõige õnne vaenlasele. Kui tema suudab ahvatleda teid patustama, suudab ta vähendada teie väge saada juhatust Vaimult, ja seega vähendab ta teie väge preesterluses. Seepärast ütles president Smith, et peate alati paluma, et Jumal teid hoiataks ja kaitseks kurja eest.⁶

Ta hoiatab meid mitmel viisil. Hoiatused on osa päästmisplaanist. Prohvetid, apostlid, vaiajuhatajad, piiskopid ja misjonärid tõstavad kõik hoiatushääle, et pääseda hädaohust Jeesusesse Kristusesse uskumise, meeleparanduse ja pühade lepingute tegemise ja pidamise kaudu.

Preesterluse hoidjana peate te olema Issanda hoiatushääle osaks. Kuid te peate ise hoiatust kuulda võtma. Te ei jää vaimselt püsima ilma Püha Vaimu kaitse ja kaasluseta oma igapäevaelus.

Te peate selle nimel palvetama ja tegema tööd, et seda saada. Ainult selle juhatusega võite te leida oma tee sirgel ja ahtal rajal läbi kurjuse udu. Püha Vaim on teie juhiks, ilmutades teile tõde, kui te uurite prohvetite sõnu.

Selle juhatuse saamiseks on vaja enamat kui muuseas kuulamist ja lugemist. Te peate palvetama ja usus töötama, et panna tõe sõnad oma südamesse. Te peate palvetama, et Jumal õnnistaks teid oma Vaimuga, et Ta juhataks teid tõe juurde ja näitaks teile kätte õige tee. Nii Ta hoiatab ja juhib teid õigele rajale teie elus ja preesterluse teenimises.

Üldkonverents annab suurepärase võimaluse aidata Issandal tugevdada teie Jumala preesterluses teenimise väge. Te võite ennast palve kaudu ette valmistada nagu te kindlasti valmistusite ka selleks konverentsiks. Te võite ühendada oma usu nendega, kes palvetavad sellel konverentsil. Nad palvetavad paljude õnnistuste eest paljudele inimestele.

Nad palvetavad, et Vaim tuleks prohveti, Issanda sõnumitooja peale. Nad palvetavad apostlite ja kõikide Jumala kutsutud teenijate eest. See kaasab ka teid, noorimast diakonist vanima ülempreestrini, ja osa, nii vanu kui ka noori, kes võivad peagi minna vaimumaailma, kus nad kuulevad sõnu: „See on hea, sa hea ja ustav sulane!”⁷

See tervitus kostab mõnele, kellele see tuleb üllatusena. Nad ei ole võib-olla kunagi teeninud Jumala kuningriigis kõrges ametis. Mõned on tundnud, et nende töö on vähe vilja kandnud või et neil jäid saamata mõned teenimisvõimalused. Teised võivad tunda, et nende teenimisaeg jäi selles elus lühemaks, kui nad olid lootnud.

Issand ei kaalu vaekausil mitte seda, millises ametis või kui kaua teeniti. Me teame seda Issanda tähendamissõnast töötegijatest viinamäel, kus kõik said võrdse palga hoolimata sellest, kui kaua või kus nad töötasid. Neile antakse tasu vastavalt sellele, kuidas nad teenisid.⁸

Ma tean ühte meest, kelle surelik teenimisaeg viinamäel lõppes eile õhtul kell üksteist. Ta oli juba aastaid saanud vähiravi. Nende ravi- ja kohutava valu ja raskuste aastate jooksul võttis ta vastu kutse pidada koosolekuid oma koguduse liikmetega, kelle lapsed olid kodust lahkunud, ja hoolitseda nende eest. Mõned neist olid lesknaised. Tema ülesandeks oli aidata neil leida tröösti omavahelisest läbikäimisest ja evangeeliumi õppimisest.

Kui ta sai teada prognoosi, et tal on vaid lühikest aega elada jäänud, oli tema piiskop ärireisil. Kaks päeva hiljem saatis ta oma ülempreestrite grupijuhi kaudu piiskopile sõnumi. Ta ütles oma ülesande kohta järgmist: „Ma tean, et piiskop on hetkel ära, seega teen plaane. Ma mõtlesin kohtuda meie grupiga järgmisel esmaspäeval. Kaks liiget võivad meile konverentsikeskuses ringkäigu korraldada. Me võiksime paluda paaril liikmel nad kohale viia ja mõnel skaudil ratastoole lükata. Meil võib ka endal olla küllalt vanemaid õdesid, et seda ise korraldada, olenevalt sellest, kas keegi meid abistama nõustub, kuid oleks hea, kui meil on igaks juhuks varuvariant. See oleks ka hea pereõhtu pidamise võimalus, kui abilised tahaksid ka oma pere kaasa kutsuda. Igatahes anna mulle teada enne, kui ma kava üles panen. … Tänud.”

Ja siis üllatas ta piiskoppi telefonikõnega. Ilma viitamata enda olukorrale või vapratele püüdlustele oma ülesande täitmisel küsis ta: „Piiskop, kas ma saan midagi sinu heaks teha?” Ainult Püha Vaim võis aidata tal tunda piiskopi koormat, kui tema enda koorem oli nii rõhuv. Ja ainult Vaim võis aidata tal teha plaani, kuidas teenida oma vendi ja õdesid sama täpsusega, kui ta noorena skaudiüritusi planeeris.

Usupalve kaudu annab Jumal meile väge preesterluses, mistahes olukorras me ka ei ole. On vaid vaja, et me paluksime alandlikult, et Vaim meile näitaks, mida Jumal soovib, et me ütleksime ja teeksime, ning jätkuvalt selle anni väärilisena elaksime.

Ma jagan teiega oma tunnistust, et Jumal Isa elab, armastab meid ja kuuleb igat meie palvet. Ma tunnistan, et Jeesus on elav Kristus, kelle lepitus võimaldab meil saada puhtaks ja olla seeläbi Püha Vaimu kaasluse vääriline. Ma tunnistan, et meie usu ja usinuse kaudu võime me ühel päeval kuulda sõnu, mis toovad meile rõõmu: „See on hea, sa hea ja ustav sulane!”⁹ Ma palvetan, et me saaksime selle imelise lõppsõna oma Isandalt, keda me teenime. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.