„Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune?”

Mu kallid vennad ja õed! Mul on rõõm teid tervitada sellel Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku üldkonverentsil. See rõõm tuleb Vaimu tunnistusest, et Päästja armastus jõuab igaüheni teist ja kõigi meie Taevase Isa lasteni. Meie Taevane Isa soovib õnnistada kõiki oma lapsi nii vaimsetes kui ka ajalikes asjades. Ta mõistab neist igaühe vajadusi, valusid ja lootusi.

Kui me kellelegi abi pakume, siis tunneb Päästja, justkui oleksime Talle abi pakkunud.

Ta ütles meile, et see on tõsi, kui kirjeldas ühte tulevikuhetke, mil me näeme Teda pärast seda, kui meie elu siin maailmas on lõpule jõudnud. Pilt sellest päevast on minu meeles üha selgemaks muutunud nende päevade jooksul, mil olen palvetanud ja paastunud teadmaks, millest teile täna hommikul kõneleda. Issanda kirjeldus sellest tulevasest vestlusest anti Tema jüngritele ja see kirjeldab seda, mida me kogu südamest soovime, et oleks tõde ka meie jaoks:

„Siis Kuningas ütleb neile, kes on ta paremal käel: tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma asutamisest!

Sest mul oli nälg, ja te andsite mulle süüa; mul oli janu, ja te jootsite mind; ma olin võõras, ja te võtsite mind vastu;

ma olin alasti, ja te riietasite mind; ma olin haige, ja te tulite mind vaatama; ma olin vangis, ja te tulite mu juurde.

Siis vastavad õiged temale: Issand, millal me nägime sind näljasena ja söötsime sind, või millal janusena ja jootsime sind?

Millal me nägime sind võõrana ja võtsime sind vastu, või alasti ja riietasime sind?

Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?

Siis vastab Kuningas ja ütleb neile: „Tõesti ma ütlen teile, et mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!””¹

Teie ja mina soovime seda Päästja sooja tervitust. Kuid kuidas olla selle vääriline? On rohkem näljaseid, kodutuid ja üksikuid Taevase Isa lapsi, kui me suudame aidata. Ja nende arv muutub üha üle jõu käivamaks.

Seega on Issand andnud meile midagi, mida meist igaüks võib teha. See on nii lihtne käsk, et isegi laps saab sellest aru. See on käsk, mis sisaldab imelist lubadust nii abivajajatele kui ka meile.

See on paastuseadus. Jesaja raamatus on sõnad, millega Issand kirjeldab seda käsku ja õnnistusi, mis on saadaval Tema Kiriku liikmetele:

„Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke jutad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked?

Eks see ole murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda ega hoidu oma ligimesest?

Siis ilmub su valgus otsegu koit ja su paranemine edeneb jõudsasti! Sinu õigus käib su ees, Jehoova auhiilgus järgneb sulle!

Siis sa hüüad ja Jehoova vastab, kisendad appi ja tema ütleb: „Vaata, siin ma olen!” Kui sa oma keskelt eemaldad ikke, sõrmega näitamise ja nurjatu kõne,

kui sa pakud näljasele sedasama, mida sa ka ise himustad, ja toidad alandatud hinge, siis koidab sulle pimeduses valgus ja su pilkane pimedus on otsekui keskpäev!

Ja Jehoova juhatab sind alati ning toidab su hinge põudsel maal; Ta teeb tugevaks su luud-kondid ja sa oled otsekui kastetud rohuaed, veelätte sarnane, mille vesi iialgi ei valmista pettumust!”²

Seega on Issand andnud meile lihtsa käsu koos imelise lubadusega. Tänapäeval pakutakse meile Kirikus võimalust paastuda üks kord kuus ja anda heldekäelist paastuannetust meie piiskopi või kogudusejuhataja kaudu, et aidata vaeseid ja abivajajaid. Osa sellest annetatud rahast kasutatakse, et aidata inimesi teie ümber, ehk isegi kedagi teie enda perest. Issanda teenijad palvetavad ja paastuvad, et saada ilmutust teadmaks, keda ja mil viisil aidata. Seda raha, mida ei kasutata teie kohaliku üksuse inimeste abistamiseks, kasutatakse selleks, et õnnistada teisi Kiriku liikmeid kogu maailmas, kes abi vajavad.

Käsuga vaeste eest paastuda käivad kaasas paljud õnnistused. President Spencer W. Kimball kutsus selle käsu mittejärgimist tegemata jätmise patuks, millel on kõrge hind. Ta kirjutas: „Issand lubab rikkalikke õnnistusi neile, kes paastuvad ja abivajajaid aitavad. ‥ Õigemeelsuse ja Taevasele Isale lähenemisega kaasnevad inspiratsioon ja vaimne juhatus. Jätta tegemata see õigemeelne paastutoiming jätaks meid ilma nendest õnnistustest.”³

Mina sain ühe nendest õnnistustest vaid mõne nädala eest. Kuna üldkonverents langeb nädalavahetusele, millal tavaliselt toimuks paastu ja tunnistuse koosolek, paastusin ja palvetasin ma, et teada, kuidas ma võiksin ikkagi olla kuulekas käsule abivajajate eest hoolitseda.

Laupäeval, ikka veel paastudes, tõusin ma kell 6 hommikul ja palvetasin uuesti. Tundsin õhutust lugeda maailmauudiseid. Seal lugesin ma järgmist artiklit:

„Troopiline tsüklon Pam hävitas paljud kodud, kui selle kese tabas Port Vilat, Vanuatu pealinna. See tappis Vanuatus vähemalt kuus inimest, kes on esimesed tuvastatud hukkunud ühes võimsaimas tormis, mis on kunagi maismaad tabanud.

Vaikse ookeani saareriigist üle käinud tsüklon ei jätnud endast maha ühtegi sirget puud.⁴

World Visioni hädaolukorra hindamise meeskond plaanis pärast tormi vaibumist kahjusid hinnata. 

Nad andsid elanikele nõu varjuda kindlatesse hoonetesse, nagu ülikoolihooned ja koolimajad.

Ja siis ütlesid nad: „Kõige tugevamad hooned, mis neil on, on betoonist kirikud,” ütles Inga Mepham CARE Internationalist. „Mõnel pole sedagi. On raske leida ehitist, mis võiks vastu pidada 5. kategooria tormile.””⁵

Kui ma seda lugesin, meenus mulle, kuidas külastasin väikeseid kodusid Vanuatus. Kujutasin ette, kuidas inimesed olid kobaras koos kodudes, mida tuul hävitas. Ja siis meenusid mulle Vanuatu inimeste soojad tervitused. Ma mõtlesin, kuidas nemad ja nende naabrid meie betoonist kogudusehoonete turva põgenesid.

Seejärel kujutasin ma ette piiskoppi ja Abiühingu juhatajat nende seas ringi käivat neid lohutades ning tekke, toitu ja vett jagades. Kujutlesin, kuidas hirmunud lapsed kokku hoiavad.

Nad on nii kaugel kodust, kus ma seda artiklit lugesin, ja siiski teadsin ma, mida Issand oma teenijate kaudu teeb. Ma teadsin, et see, mis võimaldas neil aidata neid Taevase Isa kannatavaid lapsi, oli paastuannetus, mida annetasid Issanda jüngrid, kes olid neist kaugel, kuid lähedal Issandale.

Nii ma siis ei oodanud pühapäevani. Ma viisin juba samal hommikul oma paastuannetuse piiskopile. Ma tean, et minu piiskop ja Abiühingu juhataja võivad kasutada seda annetust, et aidata kedagi minu naabruskonnas. Minu väikest annetust ei pruugi olla tarvis minu pere ja minu kodukohas, kuid kohalik ülejääk võib jõuda isegi nii kaugele kui Vanuatusse.

Tulevad teised tormid ja tragöödiad üle maailma inimestele, keda Issand armastab, ja kelle kurbust Ta tunneb. Osa teie ja minu selle kuu paastuannetusest kasutatakse selleks, et aidata kedagi kusagil, kelle saadud abi tunneb Issand nii, nagu seda oleks antud Talle.

Teie paastuannetus teeb enamat, kui aitab toita ja katta kehasid. See ravib ja muudab südameid. Vabast tahtest tehtud annetuse vili võib olla soov vastuvõtja südames aidata teisi abivajajaid. Seda juhtub kogu maailmas.

See juhtus õde Abie Turay elus, kes elab Sierra Leones. 1991. aastal algas kodusõda. See laastas riiki aastaid. Sierra Leone oli juba niigi üks vaeseimaid riike maailmas. „Sõja ajal oli selgusetu, kes riiki juhtis. Pangad pandi kinni, valitsusasutused suleti, politsei oli ebaefektiivne mässajate armee vastu ning valitses kaos, tapmine ja kurbus. Kümned tuhanded inimesed kaotasid oma elu ja üle kahe miljoni inimese oli sunnitud tapatalgute vältimiseks kodu maha jätma.”⁶

Isegi sellistel aegadel Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik kasvas.

Üks esimesi kogudusi organiseeriti linnas, kus elas õde Turay. Tema abikaasa oli esimene kogudusejuhatajaid. Kodusõja ajal teenis ta ringkonna juhatajana.

„Kui külalised õde Turay kodu külastavad, meeldib talle näidata oma kaht sõjaaaret: sinise-valgetriibulist särki, [mille ta sai] Kiriku liikme antud kasutatud riiete hunnikust, ja tekki, mis on nüüdseks kulunud ja auke täis.”⁷

Ta ütleb: „See särk on esimene riideese, [mille ma sain]. ‥ Ma kandsin seda tööle minnes, see oli nii hea. [Ma tundsin ennast selles ilusana]. Mul polnud teisi riideid.

Sõja ajal hoidis see tekk meid soojas, mind ja minu lapsi. Kui mässajad meid ründama tulid, oli see ainus asi, mille suutsin [enne põõsastesse peitu põgenemist] kaasa haarata. Me kandsime seda tekki endaga kaasas. See andis meile sooja ja hoidis sääsed eemal.”⁸

„Õde Turay räägib oma tänulikkusest misjonijuhataja eest, kes tuli sõjast laastatud maale, [raha] taskus.” See raha, kellegi teiesuguse paastuannetusest, võimaldas pühadel osta toitu, mida enamik Sierra Leone inimestest osta ei suutnud.⁹

Rääkides neist, kes olid küllalt helded, et annetada selleks, et nad võiksid ellu jääda, ütles õde Turay: „Kui ma mõtlen neile inimestele, kes seda tegid, ‥ siis tunnen ma, et [neid saatis] Jumal, kuna tavalised inimesed näitasid meie vastu sellist lahkust.”¹⁰

Veidi aega tagasi istus Abie juures külaline Ameerika Ühendriikidest. Õde Turay’ga viibides pöördus tema „pilk laual lebavatele pühakirjadele”. Oli näha, et pühakirjad olid hinnatud aare, „põhjalike märkmetega tulpades. Lehed olid [kulunud], mõned rebenenud. Kaaned olid köitest lahti tulnud.”

Ta hoidis pühakirju „käes ja keeras õrnalt lehti. Nii [tehes leidis ta] kollase kümnise annetuse lipiku. [Ta] nägi, et riigis, kus USA dollarid olid kõrges hinnas, oli Abie Turay maksnud ühe dollari kümniseks, ühe dollari misjonifondi ja ühe dollari paastuannetuseks – neile, kes tema sõnade kohaselt olid „tõeliselt vaesed”.”

Külaline sulges õde Turay pühakirjad ja mõtles seal selle ustava Aafrika emaga seistes, et viibib pühas paigas.¹¹

Just nagu teie ja minu paastuannetuse õnnistuse saamine võib muuta südameid, nii võib seda teha ka teiste heaks paastumine. Isegi laps võib seda tunda.

Paljud lapsed ja mõned täiskasvanud leiavad isiklikel põhjustel, et 24-tunnine paast on raske. Võib tunduda, kui Jesaja sõnu kasutada, nagu oleks paast alandanud nende hinge. Arukad vanemad mõistavad, et nii võib juhtuda, ja järgivad hoolikalt president Joseph F. Smithi nõuannet: „On parem õpetada neile põhimõtet ja lasta neil seda järgida, kui nad on piisavalt vanad, et teha arukaid valikuid.”¹²

Hiljuti nägin ma selle nõuande õnnistusi. Üks minu lapselaps oli leidnud, et 24-tunnine paast käib tal üle jõu. Kuid tema arukad vanemad istutasid selle põhimõtte talle südamesse. Üks tema koolisõpradest kaotas hiljuti õnnetuses noore nõbu. Mu lapselaps küsis oma emalt paastupäeval, umbes sel ajal, mil ta tavaliselt tundis, et paastu jätkata on liiga raske, kas tema leinav sõber tunneks ennast paremini, kui ta paastuga jätkaks.

Tema küsimus oli kinnitus president Joseph F. Smithi nõuandele. Minu pojapoeg oli jõudnud vanusesse, kus ta mitte ainult ei mõistnud paastumise põhimõtet, vaid see oli istutatud ka tema südamesse. Ta oli hakanud tundma, et tema paastumine ja palved võivad tuua Jumala õnnistuse kellelegi, kes vajab abi. Kui ta elab selle põhimõtte järgi küllalt sagedasti, siis toob see imelisi Issanda lubadusi ka tema enda ellu. Ta saab vaimseid õnnistusi, nagu väge saada inspiratsiooni ning suuremat võimet seista vastu kiusatustele.

Me ei tea kõiki põhjuseid, miks Jeesus Kristus läks kõrbe paastuma ja palvetama. Kuid me teame vähemalt ühte selle tulemust: Päästja suutis täielikult vastu seista Saatana kiusatustele panna Teda jumalikku väge kuritarvitama.

See lühike aeg, mis me iga kuu paastume, ja see väike summa, mille annetame vaestele, võib anda meile vaid väikese osa sellest muutusest meie loomuses, et meil ei oleks enam soovi teha kurja. Kuid on suurem lubadus, et kui me teeme kõik, mis on mõistuse piires, et palvetada, paastuda ja annetada abivajajate hüvanguks:

„Siis ilmub su valgus otsegu koit ja su paranemine edeneb jõudsasti! Sinu õigus käib su ees, Jehoova auhiilgus järgneb sulle!

Siis sa hüüad ja Jehoova vastab, kisendad appi ja tema ütleb: „Vaata, siin ma olen!”¹³

Ma palvetan, et me saaksime need suured õnnistused endale ja oma peredele.

Ma jagan oma tunnistust, et Jeesus on Kristus, et Tema Kirikus kutsutakse meid Teda aitama, kui Ta vaeste eest omal viisil hoolitseb, ja Ta lubab, et meie abist Temale lähtuvad igavesed õnnistused. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.