Sakrament – uus hingejõud

Rühm noori naisi küsis kord minult: „Mida sa oleks meievanusena teada soovinud?” Kui peaksin sellele küsimusele praegu vastama, lisaksin oma vastusele järgmise mõtte: „Soovin, et oleksin teievanusena mõistnud paremini sakramendi tähtsust. Soovin, et oleksin mõistnud sakramenti nii, nagu vanem Jeffrey R. Holland seda on selgitanud. Ta ütles: „Üks sakramenditalituses sisalduv kutse on see, et see oleks tõeliselt vaimne kogemus, püha armulaud, uue hingejõu ammutamine.”¹”

Kuidas saab sakrament olla „tõeliselt vaimne kogemus, püha armulaud, uue hingejõu ammutamine” igal nädalal?

Sakramendist saab vaimselt tugevdav kogemus, kui kuulame sakramendipalveid ja pühendume uuesti oma lepingutele. Selleks peame me olema nõus võtma enda peale Jeesuse Kristuse nime.² President Henry B. Eyring on õpetanud selle lubaduse kohta järgmist: „See tähendab, et me peame pidama end Tema omaks. Paneme Ta oma elus esikohale. Tahame pigem Tema kui oma tahtmist või seda, mida maailm meid tahtma õpetab.”³

Sakramenti võttes lubame lepinguga ka pidada „alati meeles”⁴ Jeesust Kristust. Ristilöömisele eelnenud õhtul kogus Kristus oma apostlid enda ümber ja seadis sisse sakramendi. Ta murdis leiba, õnnistas seda ja ütles: „Võtke, sööge, see on minu ihu mälestuseks, mille ma annan teie väljalunastamiseks!”⁵ Järgmisena võttis ta veinikarika, tänas, andis selle oma apostlitele joomiseks ja ütles: „See on minu ‥ vere mälestuseks, mis on valatud kõikide nende eest, kes usuvad minu nimesse.”⁶

Nefilaste seas ja viimsel ajal oma kirikut taastades kordas Ta, et me peame võtma sakramenti Tema mälestuseks.⁷

Sakramenti võttes tunnistame Jumalale, et peame Tema Poega meeles alati ja mitte ainult lühikese sakramenditalituse ajal. See tähendab, et otsime Päästja eeskujust ja õpetustest pidevalt oma mõtetele, valikutele ja tegudele juhatust.⁸

Sakramendipalve tuletab meile meelde ka seda, et me peame „kinni pidama tema käskudest”.⁹

Jeesus ütles: „Kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu!”.¹⁰ Sakrament annab meile võimaluse enda sisse vaadata ning pöörata oma süda ja tahe Jumala poole. Käskudele kuuletumine toob meie ellu evangeeliumi väge ning suuremat rahu ja vaimsust.

Sakrament on aeg, mil meile võib saada osaks tõeliselt vaimne kogemus, kui mõtiskleme Päästja lunastavale ja suutlikuks tegevale väele, mida Tema lepituse kaudu kogeme. Üks Noorte Naiste juht sai hiljuti teada, millist jõudu võib saada, kui püüda võtta sakramenti mõtlikult. Püüdes täita ühte „Isikliku arengu” programmi nõuet, seadis ta endale eesmärgiks keskenduda sakramendilaulude ja -palvete sõnadele.

Ta hindas iga nädal sakramendi ajal oma tegevust. Ta meenutas vigu, mida oli teinud, ja kohustus tegema järgmisel nädalal paremini. Ta oli tänulik, et võib end parandada ja puhtaks saada. Kogemusele tagasi vaadates ütles ta: „Tegin, nagu lepituse meeleparanduse osa ette nägi.”

Kui ta oli ühel pühapäeval oma tegevust hinnanud, muutus ta morniks ja pessimistlikuks. Ta nägi, et tegi ikka ja jälle, nädal nädala järel samu vigu. Siis aga tundis ta selgelt, et tal oli jäänud suur osa lepitusest – Kristuse suutlikuks tegev vägi – hoopis tähele panemata. Ta oli unustanud kõik need ajad, mil Päästja aitas tal olla see, kes ta olema pidi, ja teenida üle oma võimete.

Ta võttis seda arvesse, kui taas möödunud nädala üle järele mõtles ja ütles: „Minu kurvameelsust läbistas rõõmutunne, kui märkasin, et Ta on andnud mulle palju võimeid ja võimalusi. Märkasin tänulikkusega, et suudan tunda ära oma lapse vajaduse, kui see pole silmaga nähtav. Märkasin, et päeval, mil ma ei suutnud oma tegemistesse enam midagi vahele suruda, suutsin ma siiski sõbrale sõnadega jõudu anda. Olin jäänud rahulikuks olukorras, mis kutsus minus tavaliselt esile vastupidise reaktsiooni.”

Lõpetuseks ütles ta: „Kui tänasin Jumalat Päästja suutlikuks tegeva väe eest oma elus, olin ma käsil oleva meeleparandusprotsessi suhtes palju optimistlikum ja läksin järgmisele nädalale vastu uue lootusega.”

Vanem Melvin J. Ballard on õpetanud, kuidas sakrament saab olla tervendav ja puhastav kogemus. Ta ütles:

„Kas meie seas on selliseid, kes hingamispäevast hingamispäevani ei haava oma vaimu sõnade, mõtete või tegudega? Teeme asju, mida kahetseme ja, soovime saada andeks. ‥ Andekssaamise meetod on ‥ parandada meelt oma pattudest, minna nende juurde, kelle vastu oleme patustanud või üle astunud, ja saada neilt andeks ning siirduda siis sakramendilaua äärde, kus, kui meie meeleparandus on siiras ja seisund kohane, antakse meile andeks ja meie hing saab vaimselt terveks. ‥

Olen tunnistaja,” ütles vanem Ballard, „et sakramendi õnnistamist ja jagamist saadab vaim, mis soojendab hinge pealaest jalatallani. Te tunnete, kuidas vaimu haavad saavad terveks ja koorem võetakse ära. Trööst ja õnn saavad osaks hingele, kes on vääriline ja tunneb tõsist soovi selle vaimutoidu järele.”¹¹

Meie haavatud hinged võivad saada terveks ja uut jõudu mitte ainuüksi seetõttu, et leib ja vesi tuletavad meile meelde Päästja ihu ja vere ohverdust, vaid seetõttu, et need võrdkujud tuletavad meile ühtlasi meelde, et Tema on alati meie „eluleib”¹² ja „elav vesi”.¹³

Andnud nefilastele sakramenti, ütles Jeesus:

„See, kes sööb seda leiba, sööb minu ihust oma hingele; ja see, kes joob seda veini, joob minu verest oma hingele; ja tema hing ei nälgi ega janune mitte kunagi, vaid on täidetud.

Nüüd, kui kogu rahvahulk oli söönud ja joonud, vaata, nad olid täis Vaimu.”¹⁴

Kristus õpetab meile nende sõnadega, et Vaim ravib meie hinged ja annab meile uut jõudu. Sakramendiga lubatav õnnistus on see, „et Tema Vaim oleks alati [meiega]”.¹⁵

Sakramenti võttes meenutan ma vahel maali ülestõusnud Päästjast väljasirutatud kätega, otsekui Ta oleks valmis meid armastusega sülelema. Mulle meeldib see maal. Kui mõtlen sellele sakramendi õnnistamise ja jagamise ajal, tunnen ma hingeülendust ja võin peaaegu et kuulda Päästja sõnu: „Vaata, minu halastuse käsivars on sirutatud teie poole ja kes iganes tuleb, selle ma võtan vastu; ja õnnistatud on need, kes tulevad minu juurde.”¹⁶

Aaroni preesterluse hoidjad esindavat Päästjat, kui nad sakramenti ette valmistavad, õnnistavad ja jagavad. Kui preesterluse hoidja sirutab käe välja, et pakkuda meile pühasid võrdkujusid, on see otsekui sirutaks Päästja ise välja oma halastava käsivarre ja kutsuks meid kõiki osa võtma tänu Tema lepitusohvrile saadaval olevatest hinnalistest armastuseandidest – meeleparanduse, andestuse, tröösti ja lootuse andidest.¹⁷

Mida enam me mõtiskleme sakramendi tähenduse üle, seda pühamaks ja tähendusrikkamaks see meile saab. Selle tõi välja üks 96-aastane isa, kui tema poeg küsis: „Isa, miks sa käid kirikus? Sa ei näe, sa ei kuule, sul on raske ringi liikuda. Miks sa käid kirikus?” Isa vastas: „Sakramendi pärast. Ma lähen sakramenti võtma.”

Olgu igaüks meist sakramendikoosolekule tulles valmis tõeliselt vaimseks kogemuseks, pühaks armulauaks, uue hingejõu ammutamiseks.¹⁸

Ma tean, et meie Taevane Isa ja meie Päästja elavad. Olen tänulik, et sakrament võimaldab tunda Nende armastust ja saada osa Vaimust. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.