Püsi paadis ja hoia kinni!

Hiljuti viis üks minu sõber oma poja Colorado jõereisile läbi Cataracti kanjoni Utah’ kaguosas. See kanjon on kuulus oma 23 kilomeetri pikkuse kärestiku poolest, mis võib osutuda eriti ohtlikuks.

Reisiks valmistudes vaatasid nad hoolega rahvuspargi veebilehte, kus leidub tähtsat infot isikliku ettevalmistuse ja tavapäraste varajatud ohtude kohta.

Jõesõidu alguses kordas kogenud jõegiid üle ohutuseeskirjad, rõhutades kolme põhireeglit, mis kindlustaksid grupi ohutu teekonna läbi kärestike. „Esimene reegel: püsi paadis! Teine reegel: kanna alati päästevesti! Kolmas reegel: hoia alati kahe käega paadist kinni!” Siis ütles ta veel kord rõhutades: „Ennekõike pidage meeles esimest reeglit: püsi paadis!”

See reis meenutab mulle meie teekonda surelikkuses. Enamik meie seast kogeb oma elus aegu, mil hindame tasast eluvee voolu. Teistel aegadel kogeme kärestikke, mida võib metafoorselt võrrelda selle jõe 23 kilomeetriga Cataracti kanjonis – katsumused, nagu probleemid füüsilise ja vaimse tervisega, lähedase surm, purunenud unistused ja lootused ning mõne jaoks isegi usukriis elu probleemide, küsimuste ja kahtlustega silmitsi seistes.

Issand on oma headuses andnud abi, sealhulgas paadi ja esmased vahendid, näiteks päästevestid, ja kogenud jõegiidid, kes annavad meile juhiseid, ja ohutuseeskirjad, et aidata meil jõge mööda oma reisi lõpppunkti jõuda.

Mõtleme reeglile number üks: „Püsi paadis!”

President Brigham Young kutsus Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikut tihtipeale „Siioni ustavaks laevaks”.

Ühel puhul ütles ta: „Me oleme keset ookeani. Tõuseb torm, ja nagu madrused ütlevad, liigub laev väga raskelt. „Mina siia ei jää,” ütles üks, „mina ei usu, et see on „Siioni laev”.” „Aga me oleme keset ookeani.” „Ma ei hooli sellest, siia ma ei jää.” Ja nii heidab ta kuue seljast ja hüppab üle parda. Kas ta ei upu? Upub. Sama on lugu nendega, kes sellest Kirikust lahkuvad. See on „Siioni ustav laev”, püsime selle pardal.”¹

Ühel teisel korral avaldas president Young muret, et inimesed kaotavad oma tee, kui neid õnnistatakse – siis, kui elu on hea: „Just vaikse ilmaga, kui ustav Siioni laev õrnas tuules seilab [ja] laevatekil kõik vaikne on, tahavad mõned vennad minna vaalapüügi paatidega sõudma ja ‥ ujuma ning mõned upuvad, teised kannab vesi minema ja osad naasevad laevale. Jääme ustava laeva peale ja ta kannab meid [turvaliselt] sadamasse, selle pärast ei pea muretsema.”²

Ja lõpuks tuletas president Young pühadele meelde: „Me oleme ustaval Siioni laeval. ‥ [Jumal] on rooli juures ja püsib seal. ‥ Kõik on hästi, laulge halleluuja, sest Isand on siin. Tema määrab, juhib ja suunab. Kui inimesed usaldavad kõhklematult oma Jumalat ega hülga iial oma lepinguid ega Jumalat, siis juhib Ta meid õigel teel.”³

Kuidas saame me tänapäeva katsumustega silmitsi seistes püsida ustaval Siioni laeval?

Las ma räägin teile! Me peame kogema jätkuvat pöördumist, suurendades oma usku Jeesusesse Kristusesse ja oma ustavust Tema evangeeliumile terve oma elu jooksul – mitte ainult üks kord, vaid regulaarselt. Alma küsis: „Ja nüüd, vaata, ma ütlen teile, mu vennad, kui te olete kogenud südame muutust ja kui te olete tundnud, nagu tahaksite laulda laulu lunastavast armastusest, siis ma tahaksin küsida, et kas te tunnete niimoodi nüüd?”⁴

Kogenud jõegiide võib kõrvutada Kiriku apostlite ja prohvetitega ning inspireeritud kohalike preesterluse ja abiorganisatsioonide juhtidega. Nad aitavad meil turvaliselt kohale jõuda.

Hiljuti kõnelesin uute misjonijuhatajate seminaril ja andsin neile nõu:

„Hoidke oma misjoni silmad Kiriku juhtidel. ‥ Me ei juhi teid eksiteele ‥ ega saa teid eksitada.

Oma misjonäre õpetades suunake nende silmad meie peale, õpetage neid mitte kunagi järgima neid, kes arvavad, et teavad Kiriku asjade korraldamisest rohkem, kui ‥ Taevane Isa ja Issand Jeesus Kristus seda teevad preesterluse juhtide kaudu, kellel on juhtimise võtmed.

Olen oma teenimisajal märganud, et need, kes on tee kaotanud ja segaduses, on tavaliselt need, kes kõige tihedamini ‥ on unustanud, et kui Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorum kõnelevad ühel häälel, on see Issanda hääl sellel ajal. „Mida mina, Issand, olen rääkinud, seda ma olen rääkinud, ‥ olgu minu enda hääle või minu teenijate häälega, see on sama” (ÕL 1:38).”⁵

Ehk teisisõnu: nad lahkuvad ustavalt Siioni laevalt – nad langevad ära, nad taganevad usust. Traagiliselt kogevad nad lühiajalisi ja lõpuks ka pikaajalisi tahtmatuid tagajärgi, mitte ainult iseenda, vaid ka oma pere elus.

Meie kohalikud Kiriku juhid, nagu kogenud jõegiidid, on saanud õpetust elukogemusest. Neid on koolitanud ja juhendanud apostlid ja prohvetid ning teised Kiriku ametnikud, ja mis kõige tähtsam – neid on õpetanud Issand isiklikult.

Kõnelesin sel aastal ka Kiriku noortele täiskasvanutele maikuu KHS-i pühaliku koosoleku ülekandel. Ütlesin:

„Ma olen kuulnud, et mõned inimesed arvavad, et Kiriku juhid elavad oma „mullis”. Nad unustavad, et me oleme palju kogenud mehed ja naised ning oleme elanud mitmetes paikades ja töötanud paljude erineva taustaga inimestega. Meie praegused ülesanded viivad meid sõna otseses mõttes kõikjale üle maailma, kus me kohtume maailma poliitiliste, usu-, äri- ja humanitaarvaldkonna juhtidega. Kuigi me oleme külastanud nii Valget Maja Ameerika Ühendriikide pealinnas Washingtonis kui ka teisi [valitsus- ja usu]juhte kogu maailmas, oleme külastanud kõikjal ka kõige tagasihoidlikumaid [peresid ja inimesi] ‥

Kui te mõtisklete meie elu ja teenimistöö üle, siis kindlasti nõustute, et me näeme ja kogeme maailma nii, nagu teevad vaid vähesed. Te mõistate, et me elame vähem „mulli sees” kui enamik inimesi. ‥

Kuid [Kiriku juhtide] isiklikus ja kollektiivses tarkuses on midagi, mis peaks rahu tooma. Me oleme kogenud kõike − erinevate avalike seaduste ja eeskirjade tagajärgi, pettumust, tragöödiat ja surma meie endi peredes. Me tunneme teie elumuresid.”⁶

Koos esimese reegliga, nagu mina seda rakendasin, pidage meeles ka teist ja kolmandat reeglit: kanna alati päästevesti ja hoia kahe käega paadist kinni. Issanda sõnad, nagu need on pühakirjades, ning apostlite ja prohvetite tunnistused annavad meile nõu ja juhatust, mis toimivad nagu vaimsed päästevestid, kui neid järgitakse, ja aitavad meil teada, kuidas kahe käega kinni hoida.

Me peame saama Moosia poegade sarnaseks, kes „kasvasid tugevaks tõe tundmises”. Meist võivad saada „selge mõistmisega mehed” ja naised. Seda võib saavutada ainult siis, kui me „usinalt uurime pühakirju, et [võiksime] tunda Jumala sõna”.⁷

Pühakirjade ning möödunud aegade ja praeguste apostlite ja prohvetite sõnade uurimisel peaksime keskenduma Kristuse õpetuse õppimisele, armastamisele ja selle järgi elamisele.

Lisaks isikliku pühakirjade uurimise harjumusele peame end Moosia poegade sarnaselt pühendama „rohkele palvetamisele ja paastumisele”.⁸

Tundub, et need asjad, mida ei ole kerge mõõta, on suure tähtsusega. Keskendu nendele lihtsatele asjadele ja ära lase oma tähelepanu kõrvale juhtida.

Olen tundnud inimesi, kes ei ole püsinud paadis ega katsumuste ja probleemide ajal kahe käega kinni hoidnud. Olen täheldanud, et paljud neist on kaotanud silmist evangeeliumi kesksed tõed – põhjused, miks nad üldse Kirikuga liitusid; põhjused, miks nad olid täiesti pühendunud ja elasid aktiivselt evangeeliumi käitumisnormide järgi ning pühendunud teenimise kaudu teisi õnnistasid; ja kuidas Kirik on olnud nende elus „vaimse kosumise ja arenemise paik”.⁹

Joseph Smith õpetas seda keskset tõde: „Meie usu peamisteks põhimõteteks on apostlite ja prohvetite tunnistus Jeesusest Kristusest: et Ta suri, et Ta maeti ja et Ta tõusis taas kolmandal päeval ning läks üles taevasse. Kõik muu meie usku puutuv on vaid sellele lisaks”.¹⁰

Kui me keskendume Issandale, lubatakse meile võrreldamatuid õnnistusi: „Mispärast, te peate Kristuses püsivana edasi pürgima täiusliku lootuse sära ja armastusega Jumala ja kõikide inimeste vastu. Mispärast, kui te edasi pürgite, toitudes rõõmuga Kristuse sõnast, ning peate vastu lõpuni, vaata, nõnda ütleb Isa: Te saate igavese elu.”¹¹

Mõnikord keskenduvad ustavad viimse aja pühad ja siirad Kirikuga tutvujad nendele lisadele ja mitte aluspõhimõtetele. See on see, kuidas Saatan juhib meie tähelepanu eemale taastatud evangeeliumi lihtsalt ja selgelt sõnumilt. Need, kelle tähelepanu on sel viisil eemale juhitud, lakkavad tihti sakramenti võtmast, kuna on keskendunud vähem tähtsatele tavadele või õpetustele või on neist isegi täielikult haaratud.

Teised võivad keskenduda oma küsimustele ja kahtlustele. Muidugi ei ole küsimused ja kahtluste kogemine vastuolus pühendunud jüngipõlvega. Hiljuti ütlesid Esimese Presidentkonna nõukogu ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorum: „Me mõistame, et aeg-ajalt on Kiriku liikmetel küsimusi Kiriku õpetuse, ajaloo või tavade kohta. Liikmed võivad alati neid küsimusi vabalt esitada ja püüelda siiralt suurema arusaamise poole.”¹²

Pidage meeles, et Joseph Smithil endal oli küsimusi, mis panid alguse evangeeliumi taastamisele. Tema oli tõeotsija ja leidis Aabrahami kombel vastuse elu kõige tähtsamatele küsimustele.

Tähtsad küsimused keskenduvad kõige olulisemale – Taevase Isa plaanile ja Päästja lepitusele. Meie otsingud peaksid aitama meil saada lahkeks, õrnaks, armastavaks, andestavaks, kannatlikuks ja pühendunud jüngriks. Nagu Paulus õpetas, peame me olema valmis „kandma üksteise koormaid, nõnda [täites] Kristuse seadust”.¹³

Üksteise koormate kandmine hõlmab kõikide abistamist, toetamist ja mõistmist, nende hulgas haigete, põdurate, vaimus ja kehas vaesete, otsijate ja murelike ning ka teiste liikmetest jüngrite aitamist – kaasa arvatud Kiriku juhtide, keda Issand on kutsunud mõneks ajaks teenima.

Vennad ja õed! Püsige paadis, kasutage oma päästeveste, hoidke kahe käega kinni. Ärge lubage oma tähelepanu hajutada! Ja kui keegi teie seast on paadist välja kukkunud, siis me otsime teid, leiame teid, anname abi ja tõmbame teid tagasi ustavale Siioni laevale, kus Jumal, meie Isa, ja Issand Jeesus Kristus on rooli juures ja juhivad meid õigel teel. Seda ma tunnistan alandlikult Jeesuse Kristuse nimel, aamen.