Jätkuv ilmutus

Loodan täna, et me kõik võiksime tunda Jumala armastust ja valgust. Tänaste kuulajate seas on palju neid, kes tunnevad tungivat vajadust saada meie armastavalt Taevaselt Isalt isiklikku ilmutust.

Misjonijuhatajad võivad anuda palves teadmist, kuidas innustada raskustes misjonäri. Isal või emal on maailma sõjast laastatud paigas vaja meeleheitlikult teada, kas viia oma pere turvalisse kohta või jääda sinna, kus nad on. Sajad vaiajuhatajad ja piiskopid palvetavad täna, et teada, kuidas aidata Issandal päästa kadunud lambaid. Ja prohvet peab teadma, mida Issand laseb tal rääkida Kirikule ja rahutule maailmale.

Igaüks meist teab, et inimese hinnangust ja loogilisest mõtlemisest ei piisa, et saada vastuseid elus kõige tähtsamatele küsimustele. Meil on vaja Jumala ilmutusi. Ja pingelisel ajal ei vaja me vaid ühte ilmutust, vaid alatasa täienevat ilmutusevoolu. Meil pole vaja vaid ühte valguse- ja trööstisähvatust, vaid järjepidevat Jumalaga suhtlemise õnnistust.

Kiriku olemasolu võrsub noorest poisist, kes teadis, et see on tõde. Noor Joseph Smith teadis, et ta ei võinud omaenda tarkusest teada, millise kirikuga liituda. Nii küsis ta Jumalalt, nagu Jaakobuse raamatus öeldi. Metsasalus ilmusid talle Isa Jumal ja Tema armas Poeg. Nad vastasid küsimustele, mida Joseph polnud võimeline lahendama.

Jumal kutsus ta siis mitte ainult Jeesuse Kristuse õiget Kirikut rajama, vaid taastas seeläbi ka väe kutsuda kohale Püha Vaimu, et ilmutus Jumalalt saaks jätkuda.

Juhataja Boyd K. Packer kirjeldas seda õige Kiriku tunnusmärki järgmiselt: „Ilmutus Kirikus jätkub: prohvet saab ilmutust Kiriku jaoks; juhataja oma vaia, misjoni või kvoorumi jaoks; piiskop oma koguduse jaoks; isa oma pere jaoks; inimene iseenda jaoks.”¹

See imeline ilmutuseprotsess algab, lõpeb ja jätkub isikliku ilmutuse saamisega. Võtkem näiteks suur Nefi, Lehhi poeg. Tema isa nägi und. Teised Nefi peres pidasid Lehhi unenägu tõendiks meeltesegadusest. Unenäoga kaasnes Jumala käsk, et Lehhi pojad seaksid end kohutavasse ohtu ja naaseksid Jeruusalemma plaatide järele, kus oli kirjas Jumala sõna, et võtta need kaasa tõotatud maa rännakule.

Me tsiteerime sageli Nefi vaprat avaldust, kui ta isa palus neil Jeruusalemma naasta. Need sõnad on teile tuttavad: „Ma lähen ja teen seda, mida Issand on käskinud.”²

Kui Lehhi kuulis Nefilt neid sõnu, oli ta pühakirjade sõnul „ülimalt rõõmus”.³ Ta oli rõõmus, kuna teadis, et Nefit oli õnnistatud kinnitava ilmutusega, et Jumal unenäos tema isaga tõepoolest suhtles. Nefi ei öelnud: „Ma lähen ja teen seda, mida mu isa käsib.” Ta ütles hoopis: „Ma lähen ja teen seda, mida Issand on käskinud.”

Tänu kogemustele oma peres teate ka teie, miks Lehhi oli „ülimalt rõõmus”. Tema rõõmu taga oli teadmine, et Nefi oli saanud kinnitava ilmutuse.

Paljud vanemad on kehtestanud peres reegli, millal teismeline laps peab õhtul koju tulema. Kuid mõelge, milline rõõm on sellel vanemal teada saada, nagu üks vanem just sai vaid mõni nädal tagasi, et hiljuti kodunt ära kolinud laps on endale mitte ainult kojutuleku kellaaja määranud, vaid peab ka hingamispäeva, nagu talle kodus õpetati. Vanemale antud ilmutuse mõju kestab edasi lapsele endale antud jätkuvas ilmutuses.

Mu ema mõistis ilmselt seda ilmutuse põhimõtet. Kui ma noore mehena õhtul hilja koju tulin, panin ma tagaukse väga vaikselt kinni. Oma tuppa minnes tuli mul mööduda ema magamistoast. Ükskõik kui vaikselt ma ka ei hiilinud, kuulsin ma tema pooleldi avatud ukse juurde jõudes hästi vaikselt oma nime: „Hal. Tule korraks siia.”

Läksin ta tuppa ja istusin voodiäärele. Tuba oli pime. Kui te oleksite pealt kuulanud, oleksite te pidanud seda sõbralikuks kõneluseks elu teemadel. Kuid tema sõnad meenuvad mulle tänase päevani sama väega, mida tunnen oma patriarhaalset õnnistust lugedes.

Ma ei tea, mida ta palves palus, kui ta mind neil õhtutel ootas. Eeldan, et ta palvetas osalt minu turvalisuse eest. Kuid ma olen kindel, et ta palvetas nagu patriarh enne õnnistuse andmist. Patriarh palvetab, et tema sõnad jõuaksid õnnistuse saajani Jumala ja mitte tema enda sõnadena. Minu ema palved selle õnnistuse täitumiseks said minu puhul vastatud. Ta on vaimumaailmas ja on olnud seal üle 40 aasta. Olen kindel, et ta on olnud ülimalt rõõmus, et mind õnnistati kuulma tema nõuandes Jumala käske, nagu ta palunud oli. Ja mina olen püüdnud minna ja teha, nagu tema lootis.

Olen näinud sama jätkuva ilmutuse imet Kirikus vaiajuhatajate ja piiskoppide puhul. Ja perekonna peadele antud ilmutuse puhul on tõde see, et selle ilmutuse väärtus sõltub sellest, kas need, keda juhitakse, saavad selle kohta kinnitava ilmutuse.

Nägin seda ilmutuse imet pärast Tetoni tammi purunemist Idaho osariigis 1976. aastal. Paljud teist teavad seda lugu, mis seal juhtus. Kuid vaiajuhataja kaudu antud eeskuju jätkuvast ilmutusest võis meid kõiki eelolevatel päevadel õnnistada.

Tuhanded inimesed evakueeriti, kuna nende kodud olid hävinenud. Abiandmise juhtimine langes kohaliku vaiajuhataja, talumehe, peale. Vaid mõni päev pärast katastroofi olin ma ühes Ricksi kolledži klassis. Kohale oli saabunud osariigi katastroofiorganisatsiooni juht. Ta tuli koos oma peamiste abilistega suurde ruumi, kuhu vaiajuhataja kutsus kokku piiskopid ja koguni mõned teiste kohalike kirikute õpetajad. Mina olin seal seetõttu, kuna paljude ellujäänute eest hoolitseti ja nad majutati kolledži linnakusse, mille rektor olin mina.

Koosoleku alguses tõusis osariigi katastroofiorganisatsiooni esindaja püsti ja hakkas juhtivorganina rääkima, mida on vaja teha. Kuulanud ära kõik viis-kuus ülesannet, mis tema sõnul hädavajalikud olid, vastas vaiajuhataja vaikselt: „Me oleme seda juba teinud.”

Mõne minuti pärast ütles see mees osariigi katastroofiorganisatsioonist: „Ma vist võtan lihtsalt istet ja jälgin veidi.” Ta kuulas koos oma asetäitjatega, kui piiskopid ja vanemate kvoorumi juhatajad tehtu kohta aru andsid. Nad kirjeldasid oma juhtidelt saadud juhiseid ja kuidas nad neid olid järginud. Nad rääkisid ka sellest, mille tegemiseks olid tundnud inspiratsiooni, kui nad täitsid oma ülesandeid leida pered ja neid abistada. Kell oli juba palju. Nad olid kõik liiga väsinud ega suutnud enam väljendada muud kui oma armastust inimeste vastu.

Vaiajuhataja andis piiskoppidele mõned viimased juhised ja teavitas järgmisest aruandekoosolekust järgmisel varahommikul.

Osariigi rühma juht saabus kohale 20 minutit enne aruande- ja ülesannete jagamise koosoleku planeeritud algust. Seisin nende lähedal. Kuulsin, kuidas ta ütles vaikselt vaiajuhatajale: „Juhataja, mida sa tahad, et meie mu rühma liikmetega teeme?”

See mees nägi seda, mida olen näinud häda ja katsumuste aegadel kogu maailmas. Juhataja Packeril oli õigus. Vaiajuhatajad saavad jätkuvat ilmutust selleks, et tõsta neid omaenda tarkusest ja võimetest kõrgemale. Ja lisaks sellele annab Issand neile, keda juhataja juhib, kinnitava tunnistuse, et tema käsud tulevad Jumalalt Püha Vaimu kaudu ebatäiuslikule inimesele.

Minu õnnistuseks on mind kutsutud inspireeritud juhte järgima enamiku eluajast. Väga noorest peast kutsuti mind vanemate kvoorumi juhataja nõuandjaks. Olen olnud omal ajal kahe ringkonna juhataja ja Kiriku juhtiva piiskopi nõuandja, Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liige ja kahe Kiriku presidendi nõuandja. Olen näinud, kuidas ilmutus on antud neile ja seejärel kinnitatud nende järgijatele.

Isiklik heakskiiduilmutus, mida me kõik igatseme, ei ole kerge tulema ega tule pelgalt küsimise peale. Issand andis järgmise normi, kuidas olla võimeline Jumalalt sellist tunnistust saama. See on juhiseks kõigile, kes otsivad isiklikku ilmutust, nagu ilmselt me kõik.

„Olgu su sisemus täis ligimesearmastust kõigi inimeste ja usukaaslaste vastu ning kaunistagu vooruslikkus lakkamatult sinu mõtteid; siis kasvab sinu enesekindlus Jumala läheduses tugevaks ja preesterluse õpetus langeb sinu hinge peale otsekui kaste taevast.

Pühast Vaimust saab sinu pidev kaaslane.”⁴

Saan siit nõu meie kõigi jaoks. Ärge suhtuge kergelt armastusse, mida Jumala prohveti vastu tunnete. Kuhu iganes ma Kirikus lähen ja kes iganes on sel ajal prohvet, küsivad liikmed ikka: „Kui te Kiriku peakorterisse jõuate, kas te ütleksite siis prohvetile, kui väga me teda armastame?”

See on palju enam kui kangelase kummardamine või tunded, mis tekivad vahel kangelaslikke tegelaskujusid imetledes. See on Jumala and. Selle anniga on kergem saada kinnitava ilmutuse andi, kui ta kõneleb Issanda prohveti ametis. Armastus, mida tunnete, on seesama armastus, mida tunneb Issand iga oma eestkõneleja vastu.

Seda pole lihtne tunda alatasa, sest Issand palub oma prohvetitel sageli anda nõu, mida inimestel on raske vastu võtta. Meie hinge vaenlane püüab tekitada meis pahameelt ja panna meid kahtlema, et prohveti kutse on tulnud Jumalalt.

Olen näinud, kuidas Püha Vaim võib liigutada leebunud südant, et kaitsta Jeesuse Kristuse alandlikku jüngrit kinnitava ilmutusega.

Prohvet saatis mind ühte kaugel asuvasse väikelinna ühele mehele püha pitseerimisväge andma. Üksnes Jumala prohvetil on võtmed, et otsustada, kes peab saama püha väe, mille Issand andis vanemapostel Peetrusele. Ma olin saanud sama pitseerimisväe, kuid võisin seda anda kellelegi teisele vaid Kiriku presidendi juhatusel.

Nõnda panin ma ühes Salt Lakeʼist kaugel asunud kogudusehoone toas käed mehe pea peale, kelle prohvet oli pitseerimisväe saamiseks välja valinud. Tema kätel võis näha märke, et ta oli eluaeg kasina elatise nimel maad harinud. Tema tilluke naine istus tema lähedal. Ka naisel oli ilmselgeid märke, et ta oli aastaid mehe kõrval rasket tööd teinud.

Laususin prohveti antud sõnad. Tõin kuuldavale prohveti nime ning et tema „volitusel ja vastutusel, kes hoiab kõiki preesterluse võtmeid praegusel ajal maa peal, annan ma pitseerimisväe” ning ütlesin siis selle mehe nime ja templi nime, kus ta pitseerijana teenima hakkab.

Mööda mehe põski jooksid pisarad. Nägin, et ka tema naine tihkus nutta. Ootasin, et nad end koguksid. Naine tõusis ja astus minu poole. Ta tõstis pilgu ja ütles siis kartlikult, et ta on rõõmus, kuid samas ka kurb. Ta ütles, et talle oli meeldinud väga oma abikaasaga templis käia, kuid et nüüd ta tunneb, et ta ei peaks mehega kaasa minema, kuna Jumal on valinud mehe sellist hiilgavat ja püha usaldusülesannet täitma. Ta lisas, et tunne, et ta ei sobi mehe templikaaslaseks, tuli sellest, et ta ei oska ei lugeda ega kirjutada.

Kinnitasin naisele, et ta abikaasal on au tema seltsis templis olla naise suure vaimse väe tõttu. Mõistes vaid veidi tema keelt, ütlesin ma naisele nii hästi, kui oskasin, et Jumal oli ilmutanud talle asju, milleni maise haridusega ei jõua.

Ta teadis Vaimu anni kaudu, et Jumal oli prohveti kaudu andnud tema armsale abikaasale taevase usaldusülesande. Ta teadis ise, et pitseerimisväe andmiseks vajalikke võtmeid hoiab mees, keda ta polnud kunagi näinud ja kes, nagu ta ise teab, on elav Jumala prohvet. Ta teadis, ilma et ükski elav tunnistaja oleks talle seda öelnud, et prohvet oli palvetanud tema abikaasa nime üle. Ta teadis ise, et Jumal oli teda valinud.

Ta teadis ka, et talitused, mida tema abikaasa läbi viib, seovad inimesi igavikuks selestilises kuningriigis. Tema meeles ja südames oli kinnitus, et lubadus, mille Issand andis Peetrusele, kestab Kirikus üha edasi: „Mis sa maa peal seod, see on taevas seotud.”⁵ Naine teadis seda Jumalalt saadud ilmutuse kaudu.

Lähme tagasi sinna, kust me alustasime. „Ilmutus Kirikus jätkub: prohvet saab ilmutust Kiriku jaoks; juhataja oma vaia, misjoni või kvoorumi jaoks; piiskop oma koguduse jaoks; isa oma pere jaoks; inimene iseenda jaoks.”⁶

Tunnistan, et see on tõde. Taevane Isa kuuleb teie palveid, Ta armastab teid. Ta teab teie nime. Jeesus on Kristus, Jumala Poeg ja meie Lunastaja. Ta armastab teid rohkem, kui te mõistate.

Jumal valab ilmutust Püha Vaimu kaudu oma laste peale. Ta räägib oma prohvetiga maa peal, kelleks on praegu Thomas S. Monson. Tunnistan, et ta hoiab ja kasutab kõiki preesterluse võtmeid maa peal.

Ma palvetan, et kui te kuulate sel konverentsil nende sõnu, keda Jumal on kutsunud Tema eest kõnelema, siis te saate kinnitava ilmutuse, mida vajate, et leida tagasi koju rännates oma tee ja elada pitseeritud peres igavesti koos Temaga. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.