Minu lastelastele

Sel aastal abielluvad meie kaks esimest lapselast. Mõne aasta pärast peaks sama kaugele jõudma veel tervelt 10 nende nõbu. Nad astuvad pereelu alustavate inimeste imelisse maailma.

Need rõõmustavad tulevikusündmused on pannud mind sügavalt mõtlema, sest nad on käinud minu käest nõu küsimas. Põhiliselt küsiti: „Milliseid valikuid peaksin tegema, et saada õnnelikuks?” Või siis teisiti: „Millised valikud teevad mind tõenäoliselt õnnetuks?”

Taevane Isa on loonud meid isesugusteks, ainulaadseteks. Meie seas pole täpselt samade kogemustega inimesi, pole ühesuguseid perekondi. Seepärast pole midagi imelikku selles, et õnneliku pereelu osas on raske nõu anda. Ent armastav Taevane Isa on kõigi oma laste jaoks maha märkinud ühe kindla tee, mis viib õnnele. Olgu meie isikuomadused või kogemused millised tahes, on olemas vaid üks õnneplaan. See plaan näeb ette kõikide Jumala käskude järgimist.

Meie kõigi, ka minu lastelaste jaoks, kes arutlevad abielu üle, on üks eriti oluline käsk, mis aitab meil hakkama saada pereelu raskustega ja mõista õnneliku pereelu olemust. See puudutab kõiki suhteid olenemata olukorrast. Seda korratakse kõikides pühakirjades ja kaasaja prohvetite õpetustes. Siin on Issanda nõuanne kõigile neile, kes soovivad igavest armastust ja õnne. Piiblis on see sõnastatud nii:

„Ja üks seadusetundja nende seast küsis teda kiusates:

„Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?”

Jeesus vastas talle: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!

See ongi suurim ja esimene käsk.

Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast!

Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.”¹

Selles lihtsas õpetuses on kokku võetud kõik, mida ma olen õppinud valikutest, mis teevad pered õnnelikuks. Alustuseks küsin: „Millised valikud on viinud mind selleni, et ma armastan Issandat kogu oma südame, kogu hinge ja kogu oma mõistusega?” Need on olnud valikud, mille puhul olen tundnud rõõmu andestusest, mis tuleb Issanda lepituse kaudu.

Aastaid tagasi ristisin ma New Mexico osariigis Albuquerque’s noore mehe, keda ma oma misjonikaaslasega olin õpetanud. Kastsin ta vee alla ja tõstsin veest välja. Ta pidi olema sama pikk kui mina, sest ta sosistas mulle otse kõrva. Vesi ja pisarad mööda põski alla nirisemas, ütles ta rõõmsal häälel: „Ma olen puhas! Ma olen puhas!”

Olen näinud samasuguseid pisaraid inimese silmis, kes edastas Jumala apostli sõnu. Pärast pikka ja põhjalikku vestlust oli apostel talle öelnud: „Ma andestan sulle Issanda nimel. Tema annab sulle sellest andestusest kinnitust omal ajal ja omal moel.” Ta tegi seda.

Ma mõistan, miks Issand ütleb, et kui patud on andeks antud, ei pea Ta neid enam meeles. Lepituse väel on inimestest, keda ma hästi tunnen ja väga armastan, saanud täiesti uued inimesed ning patu mõju on kui ära pühitud. Mu süda on tulvil armastusest Päästja ja armastava Isa vastu, kes Ta saatis.

Olen saanud selle suurepärase õnnistuse, kui olen julgustanud inimesi, kellest hoolin, pöörduma Päästja poole, et vabaneda valust, et saad kergendust, mida vaid Päästja võib anda. Just sellepärast soovitan neile, keda armastan, võtta vastu iga kutse, mida neile Kirikus pakutakse ja seda pidevalt suurendada. See valik on pereõnne alus.

Iga eluperioodiga kaasnevad pinged võivad tekitada kiusatuse keelduda kutsest teenida Päästjat või jätta oma kutse hooletusse. See tähendab vaimset ohtu meile endile, meie abikaasadele, teistele pere liikmetele. Mõned kutsed võivad tunduda tühistena, kuid minu elu ja minu pereelu muutus paremaks, kui võtsin vastu kutse õpetada diakonite kvoorumit. Tundsin, et need diakonid armastasid Päästjat ja Tema armastas neid.

Olen näinud, mis juhtub endise vaia- ja misjonijuhataja elus, kui Issand kutsub ta õpetajate kvoorumi nõustajaks. Tunnen meest, kes on olnud piiskop ja seejärel piirkonna seitsekümmend ning keda Issand kutsus aitama üht õpetajate kvoorumi poissi, kes oli õnnetuses viga saanud. Selle teenimise tulemusel juhtunud imed puudutasid paljude elu, kaasaarvatud minu elu, ja suurendasid nende armastust Päästja vastu.

Asudes teisi teenima, palume me Püha Vaimu kaaslust. Edu Issanda teenimisel saadavad alati imed, mida me omal jõul korda saata ei suudaks. Seda teab lapsevanem, kellel on kodus tõrges laps ning ka külastusõpetaja, kelle poole pöördub tröösti otsiv naine, kelle mees on talle öelnud, et jätab ta maha. Mõlemal teenijal on hea meel, et nad olid tol hommikul palvetanud, et Issand saadaks neile kaaslaseks Püha Vaimu.

Üksnes siis, kui Püha Vaim on meiega, võime loota, et meie abielu kulgeb ilma lahkhelideta, et abielupooled on võrdsed partnerid. Olen näinud, kuidas Püha Vaimu kaaslus abieluõnnele kaasa aitab. Üheks saamise ime nõuab taeva abi ja selleks kulub aega. Meie eesmärk on elada Taevase Isa ja meie Päästja juures koos igavesti.

Minu isa ja ema olid väga erinevad inimesed. Ema armastas laulda, tal oli kunstiannet. Isale meeldis keemia. Kord sümfooniakontserdil ei jõudnud ema ära imestada, kui isa juba enne aplausi püsti tõusis ja lahkuma kiirustas. Ema küsis, kuhu ta tõttab. Isa vastas täiesti süütult: „Aga see sai ju läbi?” Üksnes Püha Vaimu leebe õhutus oli see, mis ta koos naisega kontserdile oli toonud ja tõi veel mitmeid kordi hiljemgi.

Minu ema elas 16 aastat New Jersey osariigis, et mu isa saaks uurimistöö ja keemia õpetamisega peret ülal pidada. Ema jaoks oli see ohverdus, sest ta oli kaugel oma lesestunud emast ja vallalisest õest, kes oli tema eest nende vanas talus hoolitsenud. Nad mõlemad surid, kui ema oli kaugel New Jerseys. Need olid ainukesed korrad, mil ma nägin oma ema nutmas.

Aastaid hiljem pakuti mu isale tööd Utah’ osariigis. Ta küsis mu emalt, taas kord täiesti süütult: „Mildred, mida ma sinu arvates peaksin tegema?”

Ema vastas: „Henry, tee seda, mida pead õigeks.”

Isa loobus sellest pakkumisest. Järgmisel hommikul kirjutas ema talle kirja. Ma soovin, et see oleks mul alles. Mäletan, et ema ütles isale: „Ära ava seda praegu. Mine tööle ja loe seda siis.” Kiri algas etteheitega. Isa oli aastaid tagasi emale lubanud, et kui tal avaneb kunagi võimalus, viib ta ema tema perele lähemale. Ema pahameel üllatas isa. Ta oli selle ema soovi unustanud. Ta saatis kohe teate, et võtab töökoha vastu.

Isa küsis: „Mildred, miks sa mulle ei öelnud?”

Naine vastas: „Sa oleksid pidanud seda mäletama.”

Hiljem rääkis isa Utah’sse kolimisest kui oma valikust ega pidanud seda kunagi oma karjääri ohverdamiseks. Nendega oli toimunud üheks saamise ime. Oleks muidugi olnud parem, kui Püha Vaim oleks isale aastate eest antud lubadust meelde tuletanud. Kuid ta lasi Pühal Vaimul pehmendada oma südant, nii et tema naise valik muutus tema valikuks.

Taevasel Isa on täiuslik ettenägemisvõime. Ta tunneb meist igaüht, Ta teab meie tulevikku. Ta teab, milliseid raskusi meil tuleb ületada. Ta saatis oma Poja meie eest kannatama, et Ta teaks kuidas meid kõigis meie katsumustes aidata.

Me teame, et Taevasel Isal on selles maailmas vaimulapsi, kes valivad mõnikord patu ja suure kurbuse. Just sellepärast saatis Ta oma Ainusündinud Poja meie Lunastajaks, mis on kogu loomise suurim armastusavaldus. Just sellepärast peame nõustuma, et igaveseks eluks ja Isaga koos elamiseks vajame Jumala abi ja aega, et meid lihvitaks.

Pereelu paneb meid proovile. See oli üks Jumala eesmärke, kui Ta andis meile surelikkuse anni – tugevdada meid proovilepanekute kaudu. See kehtib iseäranis pereelu kohta, mis pakub meile suurt rõõmu, aga ka suurt kurbust ja raskusi, mis mõnikord võivad tunduda üle jõu käivatena.

President George Q. Cannon kõneles, kuidas Jumal on teid ja mind ning meie lapsi proovilepanekuteks ette valmistanud: „Kedagi meist ei ole Jumala armastusest ilma jäetud. Pole kedagi, kellest Jumal poleks hoolinud või keda Ta poleks hellitanud. Meie hulgas pole kedagi, keda Ta ei tahaks päästa või kelle päästmiseks Tal puuduksid vahendid. Meie hulgas pole kedagi, kelle pärast Ta poleks jaganud oma inglitele käske. Me võime iseendi ja teiste silmis olla tähtsusetud ja põlastusväärsed, kuid me oleme ikkagi Jumala lapsed ja Ta on andnud oma inglitele – nähtamatutele väe ja võimuga olenditele – ülesande meie eest hoolitseda. Nad valvavad ja hoiavad meid.”²

President Cannoni sõnad on õiged. Te vajate seda kinnitust, nagu minagi olen seda vajanud ja sellest sõltunud.

Ma olen palvetanud usus, et keegi, keda ma armastan, otsiks ja tunneks lepituse väge. Ma olen palvetanud usus, et inglite sarnased inimesed tuleksid neile appi ja nad tulid.

Jumal on leidnud viisi, kuidas kõik oma lapsed päästa. Paljude jaoks tähendab see, et nad pannakse kokku venna või õe või vanavanemaga, kes neid armastab, olenemata sellest, mida nad teevad.

Aastaid tagasi rääkis mu sõber mulle oma vanaemast. Ta oli elanud õigemeelset elu ja olnud alati ustav Issandale ja Tema Kirikule. Ometi läks üks tema lapselastest kuritegelikule teele ja sattus vangi. Mu sõber meenutas, kuidas ta vanaemal olid pisarad silmis, kui ta mööda kiirteed vangla poole sõites ahastas ja palvetas: „Ma olen püüdnud elada õigemeelselt. Miks küll juhtus see hirmus lugu minu lapselapsega? Ta hävitas sellega oma elu.”

Oma mõtteis kuulis ta vastust: „Ma andsin ta sinule, sest teadsin, et sa armastad teda olenemata sellest, mida ta teeb.”

Nendes sõnades peitub meie kõigi jaoks imeline õppetund. Selles allakäinud maailmas ei ole kerge olla armastav lapsevanem, vanavanem ja Jumala teenija. Me ei saa sundida Jumala lapsi valima teed, mis viib õnnelikku ellu. Jumal ei saa seda teha valikuvabaduse tõttu, mille Ta meile andis.

Taevane Isa ja Tema armastatud Poeg armastavad kõiki Jumala lapsi olenemata sellest, millised on nende otsused või milliseks nad muutuvad. Päästja maksis kõikide pattude eest, kui koletud need poleks ka olnud. Kuigi õiglus peab valitsema, võime me kõik paluda halastust ilma õiglust hävitamata.

Alma rääkis sellisest lootusest oma pojale Koriantonile järgmiste sõnadega: „Seepärast, õigluse järgi ei saanuks lunastusplaani teostada muidu kui ainult inimeste meeleparanduse tingimustel sel prooviajal, jah, sel ettevalmistusajal; sest ilma nende tingimusteta ei saaks halastus tegutseda, ilma et see õigluse töö hävitaks. Nüüd, õigluse tööd ei saa hävitada; kui nõnda, siis lakkaks Jumal olemast Jumal.”³

Minu sõnum oma lastelastele ja kõigile, kes me püüame rajada igavest perekonda, on see: ustavatele garanteeritakse rõõm. Armastav Isa taevas ja Tema armastatud Poeg armastasid enne seda maailma neid, kellest Nad teadsid, et nad võivad uitama minna ja tegid nendega tööd. Jumal armastab neid igavesti.

Teie eelis on see, et te teate, et nad õppisid päästmisplaani juba vaimumaailmas. Nemad ja teie olite piisavalt ustavad selleks, et tulla siia maailma, samas kui paljud teised jäid tulemata.

Püha Vaimu abil tuletatakse meile meelde kõik tõed. Me ei saa neid teistele peale suruda, kuid me võime lasta neil näha seda meie elus. Me võime alati saada julgust kindlustundest, et me kõik tundsime kord rõõmu, et olime meie Taevase Isa armastava perena koos. Me kõik võime Jumala abiga tunda jälle seda lootust ja rõõmu. Ma palvetan, et me seda kõik tõepoolest tunneksime. Issanda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.