2010–2019
Siduge nende haavad
Oktoober 2013


Siduge nende haavad

Ma palvetan, et me valmistaksime ennast ette, et teenida mistahes preesterluse ülesandes, mille Issand võib meile meie surelikul teekonnal anda.

Kõiki meid on õnnistatud kohustusega teiste eest hoolitseda. Hoida Jumala preesterlust tähendab täita Jumalalt saadud kohustust Tema laste igavese elu hüvanguks. See on reaalsus, see on imeline, kuigi vahel võib vastutus tunduda tohutuna.

Vanemate kvoorumi juhatajad, kes mind täna kuulavad, teavad, mida ma silmas pean. Räägin teile loo, mis võinuks juhtuda kellega tahes teist. Tõenäoliselt ongi seda paljudega juhtunud, ja mitte ainult üks kord. Üksikasjad võivad olla erinevad, kuid situatsioon on sama.

Üks vanematest, keda te lähemalt ei tunne, palus teid endale appi. Ta oli äsja teada saanud, et peab kolima oma naise ja pisipojaga korterist, milles nad seni olid elanud, teise lähedalasuvasse korterisse.

Nad palusid naisega ühelt oma sõbralt laenuks veoautot, millega oma majakraam ja muu vara uude korterisse toimetada. Sõber laenas auto. Noor isa hakkas asju autosse laadima, kuid juba esimese paari minutiga tõmbas ta oma selja ära. Sõber, kes neile auto oli laenanud, ei saanud ajapuudusel appi tulla. Noor isa oli meeleheitel. Talle meenusite teie, tema vanemate kvoorumi juhataja.

Oli juba pärastlõuna, kui ta abipalvega teie poole pöördus. Tol õhtul pidi kirikus olema koosolek. Oma abikaasale olite te lubanud, et aitate teda sel õhtupoolikul majapidamistöödes. Teie lapsed olid palunud teil midagi koos nendega teha, kuid te polnud jõudnud sellega veel alustadagi.

Te teate ka, et teie kvoorumi liikmed, eriti need kõige ustavamad, kellele abi vajades tavaliselt helistate, on tõenäoliselt sama hõivatud.

Issand teadis, et teil tuleb selliseid päevi ette, kui Ta teid sellesse ametisse kutsus, seepärast oli Tal teie julgustamiseks varutud üks lugu. See on tähendamissõna ülekoormatud preesterluse hoidjatest. Mõnikord me kutsume seda looks heast samaarlasest. Tegelikult on see lugu suurepärasest preesterluse hoidjast neil raskeil viimseil päevil.

See lugu sobib imehästi ülekoormatud preesterluse teenri iseloomustamiseks. Pidage vaid meeles, et te olete samaarlane, mitte preester ega leviit, kes haavatud mehest mööda kõndisid.

Te pole ehk katsumusega silmitsi seistes sellele loole mõelnud. Ma palvetan, et te seda teeksite, kui selline päev tuleb. See tuleb kindlasti.

Pühakirjades ei räägita, miks kõndis samaarlane just seda teed mööda Jeruusalemmast Jeerikosse. Pole tõenäoline, et ta lihtsalt niisama üksi ringi uitas, ta pidi teadma, et röövlid seal ettevaatamatuid varitsevad. See pidi olema tähtis rännak, mille ta oli ette võtnud, sest tal oli kaasas veoloom ning ka õli ja veini.

Issanda sõnul jäi samaarlane seisma, kui haavatud meest nägi, sest „[tal] hakkas .. hale”.

Asi ei piirdunud kaasa tundmisega. Samaarlane hakkas tegutsema. Pange tähele ja pidage meeles selle loo üksikasjad:

„Ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest.

Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: „Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.”1

Teie ja preesterluse hoidjad, keda olete kutsutud juhtima, võite olla kindlad vähemalt kolmes asjas. Esiteks, kui palute, aitab Issand teil olla osavõtlik, nagu on puudusekannatajate vastu Tema. Teiseks valmistab Ta ette teised – näiteks öömaja peremehe – kes teiega koos teenivad. Ja kolmandaks tasub Issand nagu hea samaarlane heldelt neile, kes puudusekannatajate abistamises kaasa löövad.

Teie, kvoorumi juhatajad, olete tõenäoliselt tegutsenud rohkem kui korra arvestades nende tõsiasjadega. Te kutsusite appi teised Issanda preesterluse hoidjad, sest teadsite, et neil on osavõtlik meel. Te ei kartnud paluda appi neid, kes kõige sagedamini on vastutulelikkust üles näidanud. Te teadsite, et neil jagub osavõtlikkust. Te pöördusite nende poole, sest teadsite, et nad on tundnud Issanda lahkust, kui olid kedagi aidanud. Te palusite kedagi, kel oli juba niigi palju koormaid, teades, et mida suurem on ohverdus, seda suurem on Issanda tasu, mis neile osaks saab. Need, kes on abiks olnud, on tundnud Päästja ääretut tänulikkust.

Ehk olete tundnud ka, et mõnda inimest te ei taha peale- ja mahalaadimisele appi kutsuda. Juhina tunnete te oma kvoorumi liikmeid ja nende peresid hästi. Issand tunneb neid täiuslikult.

Ta teab, kelle naine on murdumise äärel, sest tema abikaasa pole leidnud aega, et teha asju, mida tema naine on talt palunud. Ta teab, kelle lapsi õnnistada sellega, et nad näeksid, kuidas nende isa teistele appi tõttab või kelle lastel on vaja tunda, et nad on oma isale küllalt olulised, et ta veedaks selle päeva nendega. Kuid Ta teab ka seda, kes vajab kutset teenimiseks, kuigi pole pealtnäha just kõige vastutulelikum inimene.

Teie ei saa oma kvoorumi liikmeid nii täiuslikult tunda kui Jumal. Seega, nagu te olete juba korduvalt teinud, te palvetate, et teada, keda paluda appi teisi teenima. Issand teab, keda õnnistada sellega, et paluda teda appi ja kelle perele oleks parem, kui teda ei palutaks. See on ilmutus, mida preesterluse juhina võite oodata.

Nägin seda oma silmaga, kui noor mees olin. Olin preestrite kvoorumi esimene abiline. Ühel päeval helistas piiskop mulle koju. Ta ütles, et tahab, et ma külastaksin koos temaga üht puuduses elavat lesknaist. Ta ütles, et vajab minu abi.

Ootasin, kuni ta mulle koju järele tuleb ja olin segaduses. Teadsin, et piiskopil on tugevad ja targad nõuandjad. Üks oli kuulus kohtunik, teine juhtis suurt firmat ja temast sai hiljem üldjuht. Ka piiskopist endast sai ühel päeval üldjuht. Miks ütles piiskop kogenematule preestrile: „Ma vajan su abi?”

Nojah, nüüd ma muidugi mõistan, mida ta tegelikult tahtis öelda: „Issand vajab su abi.” Lese pool nägin, kuidas piiskop hakkas minu imestuseks naisele selgitama, et ta ei saa Kirikult enne mingisugust abi, kui pole ära täitnud oma eelarve vormi, mis talle eelmise külaskäigu ajal oli jäetud. Mõistes koduteel, kui imestunud ma olin, muheles ta minu üllatunud nägu nähes ja selgitas: „Hal, kui see naine saab oma kulutused kontrolli alla, võib ta hakata ise teisi aitama.”

Teisel korral kutsus piiskop mind kaasa, kui läks külastama alkohoolikutest abielupaari. Uksel võtsid meid vastu kaks väikest hirmunud tüdrukukest. Pärast seda, kui piiskop oli tüdrukukestega rääkinud, pöördusime minekule ja ta ütles mulle: „Me ei saa praegu nende elus midagi muuta, aga nad võivad tunda, et Issand armastab neid.”

Ühel järgmistest õhtutest kutsus piiskop mind kaasa mehe juurde, kes polnud aastaid kirikus käinud. Piiskop rääkis talle, kui väga ta teda armastab ja kui väga kogudus teda vajab. See ei paistnud mehele erilist mõju avaldavat. Kuid nii see kui kõik teised korrad, kui piiskop mind külastuskäigule kaasa kutsus, avaldasid suurt mõju mulle.

Ma ei saa kunagi teada, kas piiskop palvetas, et teada, millist preestrit need külastused kõige enam õnnistaksid. Ehk võttis ta muudel kordadel kaasa teisi preestreid? Kuid Issand teadis, et minust saab ühel päeval piiskop, kes kutsub neid, kelle usk on maha jahtunud, tulema tagasi evangeeliumi soojusesse. Issand teadis, et ühel päeval pannakse minu peale preesterluse kohustused sadade ja isegi tuhandete Taevase Isa laste ees, kes on hädas.

Teie, noored mehed, ei tea veel, millised preesterluses teenimise ülesandeid Issand teile anda kavatseb. Kuid iga preesterluse hoidja suurimaks väljakutseks on anda hingelist abi. Seda peame me tegema kõik. See kuulub kvoorumi liikmeks olemise juurde. See kuulub pere liikmeks olemise juurde. Kui Saatan ründab kellegi usku teie kvoorumis või teie peres, olge osavõtlik. Nii nagu teenis ja näitas üles halastust samaarlane, nii tuleb ka teil nende haavu tervendava palsamiga võida.

Põhimisjonäridena kohtate te tuhandeid inimesi, kes vajavad hingeabi. Paljud neist ei pruugi isegi teada, enne kui teie neid õpetanud pole, et neil on hingehaavad, mis hooletusse jäetuna põhjustavad lõputut piina. Te lähete Issanda teenijana neid päästma. Üksnes Issand võib siduda nende hingehaavad, kui nad võtavad vastu talitused, mis juhatavad igavesse ellu.

Kvoorumi liikmena, koduõpetajana ja misjonärina ei saa te aidata inimestel ravida nende hingehaavu, kui teie enda usk pole kindel. See tähendab midagi hoopis enamat kui igapäevast pühakirjade lugemist ja selle üle palvetamist. Lühikesed palved ja kiire pilguheit pühakirjadesse pole piisav ettevalmistus. Kinnituse selle kohta, mida vajate, leiate Õpetuse ja Lepingute 84. osast: „Samuti ärge mõelge ette, mida te ütlete, vaid talletage pidevalt oma meelde elu sõnu ja teile antakse selsamal tunnil sel määral, mis igale inimesele kätte mõõdetakse.”2

Selle lubaduse täitmist saab nõutada ainult siis, kui „talletame” elu sõnu ja teeme seda pidevalt. Talletamine selle pühakirjasalmi järgi tähendab minu jaoks seda, et ma tunnen midagi nende sõnade kohta. Nii näiteks, kui ma lähen aitama kedagi, kelle usk prohvet Joseph Smithi jumalikust kutsest on kõikuma löönud, tulevad minu tunded tagasi.

Sõnad Mormoni Raamatus pole paljalt sõnad. Need annavad mulle kindla teadmise tõest, mil iganes ma Mormoni Raamatust kas või mõne sõna loen. Ma ei saa lubada, et iga inimene, kes on prohvet Joseph Smithi ja Mormoni Raamatu suhtes kahtlema hakanud, samamoodi tunneb. Kuid ma tean, et Joseph Smith on taastamise prohvet. Ma tean, et Mormoni Raamat on Jumala sõna, sest ma olen seda kalliks pidanud.

Ma tean oma kogemustest, et Vaimu kaudu võib saada kinnituse tõest. Mina olen seda saanud. See kindlustunne peab meil olema enne, kui Issand juhatab meid rändaja teele, keda me armastame ja kes on saanud tõe vaenlaste läbi haavata.

Üks viis valmistumiseks on veel. Inimloomusele on omane teiste valu suhtes kurdiks jääda. See on üks põhjus, miks Päästja räägib nii põhjalikult lepitusest ja sellest, kuidas Ta võttis enda peale Taevase Isa kõigi laste valu ja kurbuse, et Ta teaks, kuidas neid aidata.

Isegi Taevase Isa kõige parem surelik preesterluse hoidja ei küüni hõlpsasti sellise osavõtlikkuse tasemeni. Inimlikult me kipume olema kannatamatud nendega, kes ei näe meile nii enesestmõistetavat tõde. Peame olema ettevaatlikud, et meie kannatamatust ei mõistetaks hukkamõistu või tõrjumisena.

Kui valmistume Issandat Tema preesterluse teenijatena aitama, on meile teenäitajaks üks pühakirjakoht. Selles räägitakse annist, mida me vajame oma teel, kuhu iganes Issand meid ei saadaks. Heal samaarlasel oli see and olemas. Ka meie vajame seda ja Issand on meile kätte näidanud, kuidas seda leida:

„Mispärast, mu armsad vennad, kui teil ei ole ligimesearmastust, siis ei ole te mitte midagi, sest ligimesearmastus ei hävi ilmaski. Mispärast, hoidke ligimesearmastust, mis on suurim kõigest, sest kõik peab hävima –

aga ligimesearmastus on Kristuse puhas armastus ja see kestab igavesti; ja kellel iganes leitakse seda olevat viimsel päeval, sellega on hästi.

Mispärast, mu armsad vennad, paluge Isa kogu südame jõuga, et te võiksite täituda selle armastusega, mida ta on andnud kõigile, kes on tema Poja, Jeesuse Kristuse tõelised järgijad; et te võiksite saada Jumala poegadeks; et kui ta ilmub, oleme me tema sarnased, sest me näeme teda, nagu ta on; et meil võiks olla see lootus; et me võiksime saada puhastatud just nagu tema on puhas.”3

Ma palvetan, et me valmistaksime ennast ette, et teenida mistahes preesterluse ülesandes, mille Issand võib meile meie surelikul teekonnal anda. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.