Abiandja

Ma olen tänulik, et võin olla täna õhtul koos teiega. Naised Jeesuse Kristuse Kirikus on püüdnud saada selliseks sõsarkonnaks, keda prohvet Joseph Smithi ema Lucy Mack Smith kirjeldas järgmiste sõnadega: „Me peame üksteist kalliks pidama, üksteise järele vaatama, üksteist lohutama ja kandma hoolt selle eest, et me kõik võiksime kord olla taevas koos.”¹

Nendel kirjeldatud omadustel, mis on vajalikud elamaks õnnelikult koos Jumalaga, on kolm osa. Esimene on üksteise eest hoolitsemine. Teine on üksteise õpetamine ja ka ise õppimine. Ja kolmas on Jumala juurde pääsemine.

Minu eesmärk täna õhtul on aidata teil tunda Jumala heameelt ja tänu kõige eest, mida te olete juba teinud, et aidata üksteisel saavutada seda ülevat eesmärki. Teiseks eesmärgiks on kirjeldada, mida toob teile üksmeelne teenimine.

Nagu õed varasematel aegadel olete ka teie vastanud Jumala kutsele minna teistele appi. 1856. aastal palus prohvet Brigham Young pühadel minna appi käsikärudega teerajajatele, kes olid mägedes lumevangi sattunud. Ta ütles tol korral liikmetele üldkonverentsil: „Ei teie usk, religioon ega usutunnistus päästa kunagi ühtegi hinge meie Jumala selestilisse kuningriiki, kui te ei käitu vastavalt nendele põhimõtetele, mida ma praegu teile õpetan. Minge ja tooge ära need inimesed, kes on praegu tasandikel, ja täitke rangelt kõiki asju, mida me kutsume ajalikeks, … muidu on kogu teie usk asjatu.”²

Utah’ osariigi naised vastasid sellele kutsele sadade kaupa. Oma vaesuses täitsid nad vagunid kõigega, mida suutsid anda ja teistelt kokku koguda, et tuua leevendust kannatajatele. Üks vapratest õdedest kirjutas: „Ma pole kunagi oma elus tundnud suuremat rahulolu või rõõmu ühegi töö tegemisel. See töö kutsus esile tõelise inimestevahelise ühtsuse.”³

Kui päästetöö oli lõpule viidud ja lumi sulanud, küsis seesama ustav õde: „Mis ülesanne antakse järgmisena teha neile, kes on valmis seda tegema?”⁴

Meie ajal on paljud ustavad õed sadades paikades üle kogu maailma pannud oma usu tegudesse. Ja pühendades oma elu teenimisele, küsivad nad oma südames ja palvetes sama küsimust tuleviku kohta.

Igaüks teist on erinevas kohas oma teel igavesse ellu. Mõnel on aastatepikkusi kogemusi, teised on jüngriks olemise maise teekonna alguses. Igaüks on eriline oma isikliku mineviku ja katsumuste poolest. Kuid te kõik olete õed ja meie Taevaisa armastatud tütred. Ta tunneb teid isiklikult ja valvab teie üle.

Te olete imetlusväärselt hästi üksteise eest hoolitsenud, üksteise järele vaadanud ja üksteist lohutanud. Ma olin kolmekordse ime tunnistajaks vaid ühe kuu eest, kui te teenisite üht oma õde. Tema isana tänan ma teid ja tahan tänada Jumalat, kes juhatas üht külastusõpetajat.

Meie tütar Elizabeth, kes elab teises osariigis ja ajavööndis, oli kodus oma kolmeaastase tütrega. Tema teine laps oli esimest nädalat lasteaias. Elizabeth oli kuuendat kuud rase ja ootas oma kolmanda lapse sündi. Arstide sõnul pidi taas tütar sündima. Tema abikaasa Joshua oli tööl.

Kui Elisabeth märkas, et ta veritseb ja et voolus suureneb, helistas ta oma abikaasale. Mees käskis Elisabethil kiirabi kutsuda ja lubas temaga kohtuda haiglas, mis oli tema kodust 20 minuti kaugusel. Enne kui Elisabeth jõudis kiirabisse helistada, kuulis ta koputust.

Üllatuseks oli uksel tema Abiühingu külastusõpetuse kaaslane. Neil ei olnud sel hommikul kohtumist kokku lepitud. Tema kaaslane oli lihtsalt tundnud, et peab Elizabethi vaatama tulema.

Ta aitas Elisabethi autosse. Nad saabusid haiglasse mõni minut enne seda, kui Joshua jõudis sinna oma töökohast. Arstid otsustasid vähem kui 20 minutiga teha keisrilõige, et päästa Elisabethi ja tema lapse elu. Nii tuli valjusti karjudes siia maailma tilluke tüdruk, 15 nädalat enne õiget aega. Ta kaalus 765 grammi. Ometi oli ta elus nagu ka Elisabeth.

Lucy Mack Smithi sõnad läksid tol päeval osaliselt täide. Ustav Abiühingu liige vaatas Pühast Vaimust õhutatuna oma õe järele, pidas teda kalliks ja lohutas oma õde Jumala kuningriigis. Teda ja kümneid tuhandeid teisi, kes on põlvkondade jooksul sedamoodi innustatult teeninud, tänavad abisaajad ja nende lähedased, kuid samuti Issand.

Te mäletate Tema tänusõnu neile, kes ei saanud kuigipalju kiitust oma heategude eest: „Siis vastab Kuningas ja ütleb neile: Tõesti, ma ütlen teile, et mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!”⁵

See ime, mille kaudu üks Abiühingu õde õigel ajal appi tuli, saab mitmekordseks tänu ühendatud sõsarkonna väele. Siin on vaid osa sõnumist, mille Elisabethi piiskop Elisabethile ja Joshuale mõni tund pärast nende lapse sündi haiglasse saatis: „Abiühingu juhatajal on kõik kontrolli all. Me teeme juba tulevikuplaane, kuidas abistada teid tütarde eest hoolitsemisel, et Elisabeth võiks haiglas oma veel nimetamata armsa beebi juures käia niikaua, kuni ta peab haiglas olema. Me oleme ka varem selliseid asju pikaajaliselt teinud ja [meie] inimesed aitavad meelsasti.”

Piiskop jätkas, rääkides nii enda kui koguduse nimel: „Me oleme isegi tulnud haiglasse ja lastega mängutoas istunud, kui emad pole tahtnud neid mujale jätta.”

„Me ei teosta oma plaani muidugi ilma teiega läbi rääkimata ja teie nõusolekuta. Lihtsalt tahtsin teile teada anda, et te ei muretseks asjade pärast, milles me võime abiks olla.”

See, mida nad minu tütre heaks tegid, võimaldas tal saada osa hinnalisest hetkest, mil ta esmakordselt oma tillukest tütart käte vahel hoidis.

Ja seejärel lõpetas piiskop oma kirja Joshuale ja Elizabethile sõnumiga, mida õed jagavad kogu maailmas, kui nad pühendatult Õpetaja nimel teenivad: „Jääge ustavaks.”

Kuigi teie isiklikud olukorrad ja kogemused on erinevad, võin ma teile öelda, mis teid ees ootab. Kui te jääte ustavaks, kutsub Issand teid tihti teenima abivajajaid, isegi kui see ei tundu olevat kõige sobivam aeg. See ülesanne võib tunduda ebameeldiv ja isegi võimatu. Kui kutse tuleb, siis võib teile tunduda, et teid ei vajata või et keegi teine võiks teie asemel abi anda.

Pidage meeles, et kui Issand viib meid kokku abivajajaga, austame head samaarlast nii selle eest, mida ta ei teinud, kui ka selle eest, mida ta tegi. Ta ei läinud kaarega mööda, kuigi poolsurnud teekäija oli talle võõras ja võimalik et ka tema vaenlane. Ta tegi, mis suutis läbipekstud mehe heaks ja seejärel seadis paika plaani, kuidas teised abivajajat aidata saaksid. Ta tegi seda, sest mõistis, et vahel läheb abistamiseks vaja rohkem kui ühe inimese panust.

Selle loo õppetund võib olla teile abiks mistahes eluhetkel. Samad õpetused olid teiega teie lapsepõlves ja ka teie hiljutistes kogemustes.

Vähemalt ühel korral, aga võimalik, et ka sagedamini, on vajadus kedagi aidata tulnud ootamatult. Tegemist võis olla lapsevanema, vanavanema, õe või lapsega, kel on puue või haigus. Teie kaastunne sai võitu inimlikest soovidest. Ja te pakkusite abi.

Nagu rännumehe puhul hea samaarlase jutustuses võib ka päriselus juhtuda, et vajadus abi järele on pikemaajaline ning abi pole võimalik anda üksi. Samaarlane pidi rännumehe eest hoolitsemise üle andma öömaja peremehele. Issanda plaan teiste eest hoolitsemisel näeb ette meeskonnatööd.

Kui on vaja kellegi eest hoolitseda, kutsuvad piiskopid ja Abiühingu juhatajad appi pereliikmeid. Selleks on palju põhjusi. Ennekõike on eesmärk võimaldada suuremal hulgal inimestel tunda armastust, mis kasvab teenides.

Te olete näinud ja tundnud seda õnnistust. Ükskõik millal te olete kellegi eest kas või lühiajaliselt hoolitsenud, olete tundnud armastust abivajaja vastu. Kui abiandmise aeg pikeneb, suureneb ka armastus.

Kuna me oleme surelikud, siis võib armastavaid tundeid segada väsimus ja pinge. See on veel üks põhjus, mispärast Issand annab meile teiste abi, kui abivajajaid teenime. Seepärast on Issand loonud abiandjate ühingud.

Mõne nädala eest viibisin ma ühel sakramendikoosolekul, kus noor naine kutsuti Abiühingu külastusõpetuse abikoordinaatoriks. Ma polnud selle kutse olemasolust isegi teadlik. Ma mõtisklesin, kas ta teab, milliseks Issanda lugupidamisavalduseks see kutse talle on. Kuna naise laps oli rahutu, pidi ta koosolekult varem lahkuma, enne kui ma jõudsin talle öelda, kui palju Issand teda armastab ja hindab tema abi Issanda jüngrite püüdluste koordineerimisel.

Abivajajate eest hoolitsemiseks on vaja meeskonda, armastavat ja ühtset ühingut. Ja seda Issand teie seas ehitabki. Ta armastab teid, ükskõik mis rolli teil täita tuleb.

Üks tunnistus sellest, kuidas Jumal teie tööd hindab, ilmneb sellest, et Ta lubab teil tunda suuremat armastust nende vastu, keda teenite. Just sellepärast te nutate, kui sureb keegi, keda olete kaua teeninud. Kaotada võimalus neid teenida tundub isegi suurema kaotusena kui teie ajalik lahusolek. Ma kuulsin hiljuti, kuidas üks naine − keda ma olen kaua aega tundnud – jagas tunnistust tema mehe surmale järgnenud nädalal. Ta tänas võimaluse eest oma meest tema elu lõpuni teenida. Mingeid pisaraid polnud näha, kuid tema rõõmsat naeratust oli.

Kuigi pikaajalist ja armastavat inimeste teenimist rikkalikult tasustatakse, teate te, et sellel, mis teil on võimalik teha, on füüsilised, emotsionaalsed ja rahalised piirid. Inimene, kes pikka aega teiste eest hoolitseb, võib ise abivajajaks muutuda.

Issand, kes on parim abivajajate eest hoolitseja, andis väsinud abiandjatele innustavat nõu järgmiste Mormoni Raamatus kirjutatud sõnadega, mida rääkis kuningas Benjamin: „Et teie patud oleksid päevast päeva andeks antud, … ma tahan, et te jagaksite oma varandust vaestega, iga inimene vastavalt sellele, mis tal on, toites näljaseid, riietades neid, kes on alasti, külastades haigeid ja leevendades nende olukorda nii vaimselt kui ka ajalikult vastavalt nende puudusele.”⁶

Kuid siis räägib Ta edasi, et hoiatada kõiki, kes ehk ei märka, et nad pingutavad teenides liiga palju ja liiga kaua: „Ja vaadake, et kõiki neid asju tehtaks targalt ja korrakohaselt, sest ei ole nõutud, et inimene [või hooldaja] jookseks kiiremini, kui tal on jõudu. Ja taas – on otstarbekas, et ta oleks usin, et ta seeläbi võiks võita tasu; seepärast, kõik asjad peavad olema tehtud korra kohaselt.”⁷

Seda nõuannet on ehk raske ellu rakendada, kui meil tuleb hoida tasakaalus soovi teha kõik, mis suudame, et teisi aidata, ja tarkust olla mõistlik ja hoolitseda ka enda vajaduste eest, et säilitada oma võime teenida. Ehk olete näinud, kui raske on teistel olnud selliseid raskeid valikuid teha. Üks näide sellest on valik hoolitseda sureva inimese eest kodus või hooldekodus, kui tunnete end kurnatuna.

Teie teadmised päästmisplaanist võivad olla teie juhiks selliste südantlõhestavate valikute tegemisel. See on üks põhjus, miks Lucy Mack Smith ütles targalt, et õed peavad saama juhatust.

Kesk sureliku elu katsumusi on hea, kui meil on kindel teadmine Issanda eesmärkidest iga Jumala lapse jaoks. Ta õpetas päästmisplaani põhiolemusest Joseph Smithile, kui too ei suutnud mõista oma lõputuna näivaid katsumusi: „Ja seejärel, kui sa pead hästi vastu, ülendab Jumal sind kõrgele.”⁸

„Mida ma peaksin tegema, et kõige tõhusamalt aidata armastatud inimest, nii et ta vastu peaks?” Me peame aitama neil rakendada usku Kristusesse, hoida alal lootust igavesele elule ja rakendada ligimesearmastust, puhast Kristuse armastust, nende elu lõpuni.

Ma olen näinud, kuidas kuningriigi õed keskenduvad Päästjale ja Tema eesmärkidele. Meenutage aegu, kui olete astunud klassi, kus on kohtunud Abiühing, Algühing või Noored Naised.

Päästja pilt või Tema sõnad ei pruugi olla nähtaval, kuid te teate, et sel tunnil just nagu ka täna õhtul on tuntud Tema lepituse tõelisust ja väärtust. Seal ei pruugi olla pilti templist ega sõnu „Pere võib olla igavene”, kuid te võite näha lootust õdede naeratuses.

Ja te olete näinud nagu minagi, kuidas arukas külastusõpetaja aitab tugevdada mureliku õe enesekindlust, et ta teaks, kui vajalik ja väärtuslik on see, et ta teisi teenib. Tublid Abiühingu juhatajad leiavad viise, kuidas lasta abivajajatel ise teistele abiks olla. Nad annavad õdedele võimalusi katsumusi hästi läbida ja puhta Kristuse armastusega üksteise eest hoolitseda. Sellega võib kaasneda innustus, et väsinud abiandja ka ise puhkaks ja teiste abi vastu võtaks.

See saab võimalikuks, kui me ise raskustes vaevlejate üle kohut ei mõista. Enamik inimesi, kellel on raske koorem kanda, hakkavad endas ja oma väärtuses kahtlema. Me kergendame nende koormat, olles kannatlikud nende nõrkuste osas, tuues esile nende häid omadusi. Issand teeb seda. Ja me võime järgida Tema eeskuju, kes oli parim abiandja.

Me räägime tihti Jeesuse Kristuse Kiriku õdede ringi tugevusest. Me õpime nägema, et ka Päästja on alati selles ringis, kui me Ta sinna kutsume.

Üha enam näeme, kuidas Jumala tütred kutsuvad teisi õdesid enda sekka. Kui õed tulevad koosolekule ja otsivad istekohta, kuulevad nad õrna häält kutsumas: „Palun istu minu juurde.”

Me kuuleme neid sõnu sellel tuleviku päeval, mida Lucy Mack Smith ette nägi, kui õed kord taevas koos on. Me ei valmistu selleks päevaks ühekorraga. Valmidus tuleb pärast päevade- ja aastatepikkust üksteise eest hoolitsemist ja igavese elu sõnade sügavale südamesse istutamist.

Minu palve on, et paljud meist oleks koos hiilgavas tulevikus, mis meid ees ootab. Ma tunnistan, et teie lootus neid päevi oma silmaga näha on õigustatud. Issand Jeesus Kristus on igavese lepituse kaudu selle igaühele võimalikuks teinud. Taevane Isa kuuleb ja vastab teie siirastele palvetele, kui te palute juhatust ja abi Tema teenistuses vastu pidada.

Püha Vaim saadetakse teile ja kõigile, kelle eest te hoolt kannate. Teid tugevdatakse ja innustatakse, et te teaksite, kui palju te suudate teisi aidata. Vaim lohutab teid, kui te kunagi juhtute kahtlema, kas olete ikka piisavalt palju teinud.

Ma tunnistan, et Issand on koos teiega ja Ta valmistab ja näitab teile kätte tee teenimaks neid, keda Ta armastab, nende hädas ja katsumustes. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.