Kas usk Jeesuse Kristuse lepitusse on kirjutatud meile südamesse?

Me tunnistame üksmeelselt oma Päästja Jeesuse Kristuse lepitusest. Meie tunnistused on kirjutatud meie südamesse, kui oleme seisnud silmitsi erinevate hinge vaevavate proovilepanekute ja vastasseisuga. Mõistmata Taevase Isa täiuslikku õnneplaani ja selle keskset osa – Päästja lepitust−, võivad proovilepanekud näida ebaõiglastena. Meil kõigil on elus katsumusi, kuid ustavasse südamesse on kirjutatud, et „kõike, mis elus on ebaõiglane, võib parandada Jeesuse Kristuse lepituse kaudu”.

Miks laseb Issand meil elus kannatustest ja vastuseisust osa saada? Lihtsas keeles öelduna kuulub see meie kasvu- ja arenguplaani juurde! Me „[tõstsime] rõõmukisa”⁶, kui saime teada, et võime surelikkuseks maa peale tulla. Vanem Dallin H. Oaks on õpetanud: „Vajaliku pöördumiseni jõutakse sageli varmamalt kannatuste ja vastuseisu kui rahu ja tröösti kaudu.”⁷

Seda tõde illustreerib ilmekalt ühe ustava õe lugu kaugetest teerajajate aegadest. Mary Lois Walker abiellus 17-aastaselt John T. Morrisega Missouri osariigis Saint Louisis. 1853. aastal läbisid nad koos pühadega tasandikud ja jõudsid Soolajärve orgu veidi pärast esimest pulmaaastapäeva. Oma rännakul kannatasid nad puudust nagu teisedki pühad. Paraku ei lõppenud nende kannatused ja vastuseis ka Soolajärve orus. Järgmisel aastal pani toona 19-aastane Mary kirja: „Meile sündis poeg. … Ühel õhtul, kui ta oli kahe-kolme kuune, … sosistati mulle: „Jääd sellest pisikesest ilma.””

Talvel lapse tervis halvenes. „Tegime kõik, mis suutsime, … kuid lapse seisund läks järjest halvemaks. … Teisel veebruaril ta suri ja nõnda jõin ma tühjaks kibeda leinakarika, kui jätsin jumalaga omaenda luu ja lihaga.” Sellega tema katsumused ei lõppenud. Ka Mary abikaasa haigestus ja kolm nädalat pärast lapse kaotust suri ka tema.

Mary kirjutas: „Nõnda kaotasin ma teismeeas lühikese kahekümnepäevase ajavahemiku jooksul oma abikaasa ja ainukese lapse võõral maal, sadu kilomeetreid omastest eemal, mäekõrgused raskused silme ees. … Ma soovisin, et ka mina võiksin surra ja minna oma armsate juurde.”

Mary jätkab: „Ühel pühapäevaõhtul läksin ma oma sõbraga jalutama. … Mulle meenus, et mul pole abikaasat, et olen üksi, ning puhkenud kibedalt nutma, nägin vaimusilma ees järsku elumäge, mida mööda peaksin üles ronima. Mõistsin jõuliselt, et tegelikkuses see just nõnda ongi. Langesin sügavasse masendusse, sest vaenlane teab, millal meid rünnata, kuid meie [Päästja Jeesus Kristus] on vägev päästma. Isa abiga suutsin võidelda kõigi jõududega, mis näisid olevat minu vastu tõusnud.”⁸

Mary sai õrnas eas, 19-aastasena, teada lepitusega kaasnevast kindlustundest, et kõike, mis elus on ebaõiglane – isegi sügavaimat kurbust – saab parandada ja parandatakse.

On üks viis, kuidas teada, kas oleme mõne õpetuse või evangeeliumi põhimõtte selgeks saanud. See juhtub siis, kui oskame seda õpetust või põhimõtet õpetada nii, et ka laps seda mõistab. Väärt abivahend lastele lepituse õpetamiseks on ühes Algühingu õppetükis toodud analoogia. Ehk on meil sellest abi oma laste, lastelaste või teist usku sõprade õpetamisel, kellel on soov seda olulist õpetust mõista.

„Mööda teed kõndinud naine kukkus nii sügavasse auku, et ei saanud sealt enam välja. Mida ta ka ei teinud, ei suutnud ta sealt omal jõul välja ronida. Naine hüüdis appi ja rõõmustas, kui üks lahke mööduja teda kuulis ja auku redeli lasi. Naine ronis august välja, pääsedes nii taas vabadusse.

Nagu see naine, nii oleme ka meie augus. Patustamine on nagu auku kukkumine ja me ei suuda sealt ise välja tulla. Nii nagu lahke mööduja kuulis naise appihüüdu, nii saatis ka Taevane Isa oma Ainusündinud Poja, et anda meile kõik pääsemiseks vajalik. Jeesuse Kristuse lepitust võiks võrrelda redeli auku laskmisega. See annab meile vahendid, mille abil välja ronida.”¹⁰ Päästja ei lase üksnes redelit auku, Ta „tuleb ka ise auku ja võimaldab meil redeli abil pääseda.”¹¹ „Just nagu auku kukkunud naine pidi redelist üles ronima, peame ka meie oma pattudest meelt parandama ning evangeeliumi põhimõtetele ja talitustele kuuletuma, et august välja ronida ja lepituse oma elus toimima panna. Seega pärast kõike, mida me teha saame, võimaldab lepitus naasta meil väärilistena Taevase Isa juurde.”¹²

Hiljaaegu kohtusin ma Tšiilis ühe tänapäeva teerajajaga, armsa Jumala tütre ja äsja Kirikusse pöördunud liikmega. Ta on kahe väikese pojaga üksikema. Lepituse väe kaudu on ta saanud jõudu minevik seljataha jätta ja ta püüab nüüd tõsimeelselt tõeliseks Jeesuse Kristuse jüngriks saada. Temale mõeldes meenub mulle vanem David A. Bednari õpetatud põhimõte: „Üks asi on teada, et Jeesus Kristus tuli maa peale, et meie eest surra – see on Kristuse õpetuse põhialus. Samas tuleb meil osata hinnata ka seda, et Issand soovib oma lepituse ja Püha Vaimu väe kaudu elada meis mitte üksnes selleks, et meid juhatada, vaid ka selleks, et meile väge anda.”¹³

Kui me Tšiili õega arutasime, kuidas püsida igavesse ellu viival teerajal, kinnitas ta mulle innukalt, et on otsustanud mööda seda rada edasi käia. Suurema osa oma elust oli ta sellelt rajalt eemal olnud ja tunnistas, et seal, rajalt eemal, pole midagi sellist, mida ta oma ellu tagasi tahaks. Lepituse vägi, mis talle tuge annab, elab tema sees. Seda kirjutatakse jätkuvalt tema südamesse.

See vägi aitab meil august välja ronida, samuti annab see meile jõudu jääda kitsale ja ahtale teerajale, mis viib meid tagasi Taevase Isa juurde.

Oleks hea, kui me mõtiskleksime vanem Oaksi sütitava mõtte üle: „Mõelge, kuidas võis see kurvastada meie Taevast Isa, kui Ta saatis oma Poja kannatama kirjeldamatuid piinu meie pattude eest! See on suurim tõend Tema armastusest meie kõigi vastu.”¹⁴

See ülimalt armastav tegu peaks panema meid kõiki alandlikus palves põlvili laskuma, et tänada oma Taevast Isa, et Ta armastas meid piisavalt, et Ta saatis oma ainusündinud ja täiusliku Poja kannatama meie pattude, meie südamevalu ja kõige muu eest, mis meist igaühe elus ebaõiglane tundub.

Mäletate naist, kellest hiljaaegu kõneles president Dieter F. Uchtdorf? Ta ütles: „Aastaid katsumusi ja kurbust talunud naine ütles kord läbi pisarate: „Mul on tunne, nagu oleksin kortsus, narmendav, määrdunud, halvasti hoitud ja kulunud 20-dollariline rahatäht. Kuid ma olen sellele vaatamata 20-dollariline rahatäht. Ma olen midagi väärt! Kuigi ma ei pruugi sarnaneda teistega ja kuigi ma olen räsitud ja pruugitud, olen ma endiselt tervelt 20 dollarit väärt.”¹⁵

See naine teab, et Taevane Isa armastab teda kui oma tütart ja et tema väärtus Taevaisa silmis on piisavalt suur, et Ta saatis oma Poja ainuüksi tema eest lepitust tegema. Iga naine Kirikus peaks teadma, mida teab see naine: Jumal armastab teda kui oma tütart! Kuidas oma väärtuse teadmine Tema ees muudab seda, kuidas me käskudest kinni peame? Kuidas oma väärtuse teadmine Tema ees mõjutab meie soovi teisi teenida? Kuidas oma väärtuse teadmine Tema ees suurendab meie soovi aidata neid, kellel on vaja mõista evangeeliumi nii, nagu meie seda täiesti sügavuti mõistame? Kui igaühel meist on õpetus lepitusest sügavale südamesse kirjutatud, saavad meist sellised inimesed, keda Issand tagasi tulles ootab. Ta tunneb meis ära oma tõelised jüngrid.