Issanda tõelise ja elava Kiriku tunnus

Õhtu vanem ja õde Kearoniga

Ülemaailmne pühalik koosolek noortele täiskasvanutele • pühapäev, 6. mai 2018 • Brigham Youngi Ülikooli Idaho keskus


 

Olen väga tänulik Jeni eest, kes ilma ühegi erandita elab vastavalt sellele, mida ta õpetab. Ta teab, kes ta on, ja rõõmustab selles teadmises. Ta jagab seda julgelt teistega, kus ta ka ei viibi. Ma olen nii tänulik, et me kohtusime kaks aastat pärast seda, kui ma Kirikuga liitusin. Ta on olnud mulle sellest ajast peale ja jätkuvalt õnnis eeskuju.

On imeline mõelda, kuidas te olete kogu maailmas kokku kogunenud. Ma palvetan Landoni kauni alguspalve vaimus, et teile antakse, mida te vajate, nii et kui te vajate inspiratsiooni, siis te seda ka saate. Et kui te vajate midagi erilist, siis see tuleks. Sellistes kogunemistes on suur vägi, kui me sellisteks hetkedeks valmistume. Kokku kogunemises on väge. Kui te vajate tervendamist, siis saage tervendamist. Kui te vajate tröösti, siis saage trööstitud. Kui te vajate rahu, siis saage rahu. Kui te vajate abi eksamitega – selle jaoks võib enamikule teie jaoks veel liiga vara olla, kuid kui see aeg saabub, siis saage ka seda.

Ma palvetan, et kui teid õhutatakse, kui te saate enda jaoks sõnumi, et teil oleks siis jõudu ja kindlameelsust selle ajel tegutseda ja mitte langeda tagasi oma praegustesse harjumustesse. Kui teil on vaja muutumishetke, kui teil on vaja uuenenud jõu ja usu hetke, siis olgu see teie anniks.

Kui ma olin 15 või 16, olin väga enesekeskne ja kogesin paljusid rahutuse, ebakindluse ja haavatavuse tundeid, mis noorukieaga kaasnevad. Mõned nendest tunnetest jäid minuga kauemaks, kuid need olid kõige teravamad neil teismeea aastatel. Tundsin end eksinu, ujeda ja ebakindlana. Samuti polnud abi sellest, et käisin internaatkoolis ühel Inglismaa mahajäetud rannikul. Minu vanemad elasid kaugel Saudi Araabias. Kui koolidest rääkida, siis oleks ma käinud pigem Hogwartsi koolis professor Snape’iga.

Rannikul oli halb ilm tavapärane, kuid ühel talvel puhus Iiri merelt eriti võimas torm, mille tuulekiirus oli 60-80 kilomeetrit tunnis. Meri lõi üle kaitsevallide ja mõnel juhul ujutas need üle. Lähipiirkonnas ujutas torm üle oma 5000 kodu ja inimesed olid teistest ära lõigatud, ilma elektrita, ilma kütte ja valguseta ning neil hakkas ka toit otsa lõppema.

Kui tõusuveed hakkasid alanema, siis saatis kool meid inimesi abistama. Ma polnud varem kunagi näinud nii suurt looduskatastroofi ja mind jahmatas seda nii lähedalt kogeda. Kõikjal oli vett ja muda. Üle ujutatud majade elanike näod olid tuhaga koos ja kurnatud. Nad polnud mitu päeva magada saanud. Ma hakkasin koos oma koolikaaslastega tööle, kandes läbi vettinud esemeid ülemistele korrustele, kus need võisid kuivada, ja tõmbasin üles vaibad, mille üleujutus oli ära rikkunud. Mäletan kui talumatult raske see läbivettinud vaip oli ja kodudes valitsev lehk oli väljakannatamatu.

Mis mind järgmiseks üllatas, oli see, milline sõprus kujunes meie kui abistajate ja abisaajate vahel. Valitses imeline hea tunne inimeste vahel, kes olid ühinenud rasketes tingimustes väärt ettevõtmises. Hiljem mõtlesin, kuidas kõik need ebakindluse tunded, mis teismeeas enamiku minu mõtetest enda alla võtsid, kadusid sel ajal, kui olin tegevuses meie ligimeste suures abistamise töös.

Ma soovin, et see mõistmine oleks kestma jäänud, kuid see ei olnud nii. Avastus, et teiste abistamine oli vastumürgiks minu süngele, eneses kinni olevale olekule, võinuks olla elumuutev. Kuid see polnud seda, sest see tõdemus ei tunginud küllalt sügavale ja ma ei mõtisklenud sügavamalt selle üle, mis oli aset leidnud. See arusaamine tuli hiljem. Olete ehk avastanud selle tõe omaenda elus. Teile võib olla abiks mõtiskleda, millal see teiega juhtus ja kuidas.

Üldkonverentsil antud teenimiskutse

Mina mõtlesin sellele üldkonverentsi ajal. Olen nii õnnelik, et mul on võimalus teile kõnelda pärast pöördelist üldkonverentsi, mis toimus mõne nädala eest. Ma tunnen ikka veel muljeid, rahu ja energiasööstu, mida sealt sain.

Konverentsisõnumi keskmeks oli korduv üleskutse teenida, nagu Päästja teenib – ja teha seda armastusest, mõistmisega, et meie oleme ja kõik meie ümber on meie Taevase Isa lapsed. Me ei teeni sellepärast, et meie teenimist kirja pannakse ja mõõdetakse, vaid kuna me armastame meie Isa Taevas ja meid motiveerib suurem ja üllam eesmärk aidata meie sõpradel leida tee koju Tema juurde ja sellel püsida. Me armastame ja teenime oma ligimesi, nagu Jeesus seda teeks, kui Tema oleks meie asemel, püüdes tõeliselt inimeste elu paremaks muuta ja nende koormaid kergendada. Sellest tuleb rõõm ja kestev rahulolu nii andjale kui saajale, kui me jagame vilja, mis tuleb teadmisest ja tundest, et meie väärtus on lõputu ja Jumal armastab igaühte meist igavese armastusega.

Selle sõnumi võttis president Nelson kokku järgmisel viisil: „Issanda tõelise ja elava Kiriku tunnuseks on alati organiseeritud ja juhatatud püüdlused teenida Jumala lapsi ja nende peresid. Kuna see on Tema Kirik, siis teenime meie Tema teenijatena seda ühte, just nagu Tema seda tegi. Me teenime Tema nimel, Tema väe ja volitusega ja Tema armastava lahkusega.”1

Mõtiskledes selle üle, mida meile õpetati, tean ma, et kui me kuuletume sellele teenimiskutsele, siis on meil võimalus tõusta enesest kõrgemale, kasvada usus, enesekindluses ja õnnes ning saada üle enesekesksusest ja tühjuse tundest ning sellega kaasnevast kurbusest. Ma soovin, et oleksin taibanud seda palju varem oma elus. Kuid olen väga tänulik, et olen õppinud seda aastate jooksul üha suuremas ulatuses ning et meile seda suurt tõde pidevalt meenutatakse.

Seda laadi teenimise kasu ja õnnistused

Sellise teenimistöö, teenimise või jüngriks olemise ilu on selles, et see aitab teisi loendamatutel viisidel, kuid see muudab meid samuti, viies meid eemale muredest, hirmudest, ängistusest ja kahtlustest. Alguses viib teenimine lihtsalt meie mõtted eemale probleemidest, kuid see muutub peagi millekski palju kõrgemaks ja kaunimaks. Me hakkame tundma valgust ja rahu seda peaaegu märkamata. Me tunneme rahu, soojust ja tröösti. Ja me märkame rõõmu, mis võib tulla ainult sel viisil. Neid ande antakse meile palju külluslikumalt kui me oleme tegelikult teisi aidates välja teeninud.

President Spencer{nb}W. Kimball selgitas seda osaliselt järgmiste sõnadega: „Külluslik elu, millest pühakirjades räägitakse, on vaimne summa, mis saadakse, kui korrutada see, kuidas me teisi teenime, ja meie annete kasutamine Jumala ja inimese teenistuses.”2 „Me saame teisi teenides sisukamaks – ennast on tõepoolest kergem leida, sest meis on palju enam leidmisväärset!”3

Näited muutusest, mida me kogeme teisi teenides, vastandades seda sellega, kui me teisi ei teeni

See muutus on see, mille avastavad uued misjonärid, kui nad lakkavad muretsemast enda pärast ja küsivad hoopis: „Keda ma saan aidata ja kuidas?” Nad lõpetavad enda peale mõtlemise ja pöörduvad oma eesmärgi juurde tuua hingi Kristuse juurde. See avastus tuleb misjonäridele sageli raskesti. Nad on nii haaratud uuest kohast ja erinevatest inimestest, toidust, tavadest ja sageli keerulisest keelest, et neil on väga raske pöörduda endast väljapoole ja teenida. Kuid kui nad seda teevad, siis muutub nende jaoks kõik. Nad lakkavad muretsemast ja hakkavad tööle ning edenevad neid ees ootava isetu ülesande täitmisel ja nad avastavad oma misjoni ja elu täiesti uue dimensiooni, mis toob rahu ja sihikindluse.

Kahjuks mõjutab misjonäre sageli selle avastuse pahupool, kui nad naasevad koju ja hakkavad tegelema oma järgmise elufaasi vajadustega, olgu see siis haridus, töökoht või isiklikud ja peremured. Nad veetsid 18 kuud kuni 2 aastat õppides, et me oleme kõige õnnelikumad, kui me ei muretse enda pärast, või nagu president Hinckley ütles, kui me ennast unustame ja tööle hakkame. Sageli kui nad naasevad misjonilt oma maha jäetud elu juurde, naasevad nad samuti paljude enesekesksete harjumuste juurde, mis selle eluga kaasas käisid. Eriti pöörduvad nad tagasi enesega tegelemise juurde. Kuidas neil läheb, kuidas nemad välja näevad või kostuvad ja mida teised neist mõtlevad.

Sama kindlalt kui enesest väljapoole vaatamine ja teiste abistamine toob valgust, rahu ja rõõmu, toob enesesse pöördumine kahtlust, ärevust ja kurbust.

Mõne kuu eest oli mul kogemus, kui olin mitu tundi ärkvel lebanud, püüdes uinuda, kuid und ei tulnud. Lõpuks tõusin voodist ja käisin mööda maja ringi ja läksin seejärel tagasi voodisse, püüdes uuesti uinuda. Kuna und ikka ei tulnud, tabasin end muutust toovalt mõttelt: „Lõpeta iseendale mõtlemine.” Ja sellele järgnes küsimus: „Keda ma saan aidata?” Ma lamasin seal südamest palvetades: „Keda ma saaksin praegu aidata ja kuidas?” Sain mulje võtta ühendust ja julgustada üht sõpra. See polnud suur asi, kuid järgmisel hommikul tegutsesin selle ajel ja loodetavasti tegin natuke head. Mida ma tean, on see, et kui ma sedamoodi palvetasin, küsides, keda ma saaksin aidata, leidsin rahu, millest mul oli puudus olnud, ja suutsin lõpuks magama jääda.

Näited Päästja teenimistööst

Päästja „käis mööda maad ja tegi head”,4 alati otsides inimesi, keda aidata, ja parandas „kõiki, kelle üle kurat oli saanud võimuse.”5 Ta pidevalt õnnistas, õpetas ja juhatas teisi muutma nende vaatenurka ja sellega ka nende elu. On õpetlik, et kui Ta kutsus Peetrust, Andreast, Jaakobust ja Johannest ennast järgima, oli nende suuna- ja eesmärgimuutus silmapilkne: „Nemad jätsid kohe võrgud maha ning järgisid teda.”6

Hiljem, pärast ristilöömist, kui Päästja oli neilt kõige julmemal viisil ära võetud, naasid nad kalapüügi juurde, selle juurde, mis neile tuttav tundus. Ühel korral, kui nad tulutult kala püüdsid, tuli nende juurde ülestõusnud Päästja. „Tema ütles neile: „Heitke võrk välja paremale poole paati, siis te leiate!” Nad heitsid selle siis välja ega suutnud seda enam vedada kalade hulga pärast!”7 See näitas seda, et Ta polnud kaotanud oma väge, ja samuti on see julge meenutus sellest, et nad otsisid valest kohast ning keskendusid valele asjale. Kui nad rannas koos kala sõid, küsis Päästja Peetruselt kolm korda, kas ta Teda armastas. Iga kord üha kasvava ärevusega vastas Peetrus, et ta Teda armastas. Iga Peetruse vastuse järel palus Jeesus, et Peetrus toidaks Tema lambaid.

Miks küsis Päästja temalt kolm korda, kas ta armastab Teda? Vaadake, Peetrust oli ka varem Jeesust järgima kutsutud ja ta oli vastanud kohe, jättes maha oma kalameheameti. Kuid kui Jeesus nende juurest ära võeti, siis Peetrus kurvastas, sest oli sihi kaotanud. Ta pöördus tagasi ainsa asja juurde, mida tundis – kalapüügi juurde. Nüüd soovis Jeesus, et Peetrus Teda tõeliselt kuulaks ja mõistaks kutse kaalukust; Tal oli vaja, et Peetrus mõistaks, mida tähendab olla ülestõusnud Kristuse jünger ja järgija, nüüd, kui Ta ise ei saanud enam füüsiliselt nende kõrval olla. Mida Issand Peetrusest tahtis? Ta tahtis, et Peetrus toidaks Tema lambaid, Tema tallesid. See oli töö, mida oli teha vaja. Peetrus tundis ära oma Õpetaja õrna otsese kutse ja ülemapostel vastas vapralt ja kartmatult, andes oma ülejäänud elu teenimistöös, millesse teda oli kutsutud.

Kuidas see teiega seostub?

Evangeeliumi taastamise kaudu on meil nüüd taas maa peal ülemapostel. President Nelson on esitanud mulle ja teile üleskutse toita Jeesuse lambaid. Me kuulsime seda üldkonverentsil kõige selgemal ja armastaval viisil, mis võimalik. See liigutas ja inspireeris meid, kuid kas me muutusime? Kõikide meid ümbritsevate segajate ja paljude vähem tähtsate asjade keskel, mis meie tähelepanu nõuavad, on meie väljakutseks vastata sellele kutsele ja tegutseda – teha midagi, tõeliselt midagi muuta ja elada teistmoodi.

Selle teenimiskutsega seoses võite te küsida: „Millest ma alustan?” Alustage palvest. President Nelson esitas meile väljakutse sirutuda „kaugemale oma praegusest vaimsest isikliku ilmutuse saamise võimest, sest Issand on lubanud, et „kui sa palud, saad sa ilmutuse ilmutuse peale, teadmise teadmise peale, et sa võiksid tunda saladusi ja rahutoovaid asju – seda, mis toob rõõmu, seda, mis toob igavese elu” [ÕL 42:61].”8

Küsige oma taevaselt Isalt, mida te võiksite teha ja kelle heaks. Iga väike lahkusetegu paneb meid vaatama endast väljapoole ja toob õnnistused. Reageerige igale muljele, mida te saate, olgugi et see võib tunduda tähtsusetuna. Tegutsege selle nimel. See võib olla lahke tekstisõnum kellelegi, kes seda ei oota. See võib olla mingi sõnum. Ehk on selleks lill, küpsised või lahke sõna. Ehk on see enamat, nagu aia või hoovi koristamine, kellegi pesu pesemine, kes ise ei ole enam nii liikuv kui varem, auto pesemine, rohu niitmine, lume koristamine või lihtsalt kuulamine, kuidas sõber räägib oma katsumustest.

Nagu ütles õde Bingham: „Mõnikord me mõtleme, et peame tegema midagi suurt ja kangelaslikku, et see meie ligimeste teenimisel loeks. Kuid lihtsad teenimisteod võivad avaldada sügavat mõju teistele ja ka meile endile.”9

Te võite tunda tõrget teha esimene samm, sest arvate, et teil pole aega või et see ei muuda midagi, kuid te üllatute, kui palju abi võib olla väikesest asjast.

Kui leiate end muretsevat sõbra pärast, kes on Kirikust eemale jäämas ja kaotamas oma kord eredat usku ja lootust, siis kutsuge teda endaga koos teenima. Pole paremat viisi südant Jumala asjade vastu pehmendada ja meie elus taas Tema armastust avastada kui kaasahaaraval ja tähendusrikkal moel abivajajat teenides.

Miks me aitame ja teenime?

Me peame endale pidevalt meelde tuletama, miks me abistame ja teenime. Me oleme meie Taevase Isa lapsed siin maa peal, et õppida ja kasvada arvutute kogemuste kaudu, et võiksime olla täielikumad Tema naasmisel. Suureks osaks meie eesmärgist siin maa peal on õppida vaatama endast väljapoole, mitte endasse, ning üksteist teenida. Tegelikult on see meie eesmärgi südames. Väljapoole vaatamise ja teise inimese teenimise ime on see, et selle käigus õpime, et võime unustada ennast ja meie probleemid.

President Nelson seab teile ja mulle kõrgema ja pühama teenimismustri. Kui me seda järgime, siis avastame, kui rahuldust pakkuv, vabastav ja rahustav see meie jaoks on ning kuidas me võime tuua teiste ellu muutust ja tröösti.

Kui te olete saanud templianni ja misjonil teeninud, siis on kiusatus öelda: „Ma olen nüüd kõik teinud. Olen olnud põhikohaga teenimismasin tervelt 18 kuud või 2 aastat. Nüüd on kellegi teise kord.” Sama võib öelda pärast abiellumist. Võime mõelda: „No nii, see on tehtud. Nüüd on aeg pausi pidada.” Kuid sedamoodi teenimine ei tee pausi. See on eluviis. Me võime võtta puhkust oma argipäevastest tegevustest ja puhata, et energiat koguda, et „vibunöör lõdvaks lasta”, nagu Joseph ütles.10 Kuid meie lepingukohustus üksteist armastada, nagu Tema meid on armastanud, ning toita Tema lambaid ei vaja puhkust.

Olen olnud ise nii sellisest teenimisest osasaaja ning olen tundnud rahu ja rõõmu, mis tuleb, kui oleme tööriistaks Jumala käes kedagi teist aidates.

Jen rääkis, kuidas me oma väikese poja nimel võitlesime. Pärast tema kaotust ei olnud me kindlad, kas saame sellest kunagi üle. Kogu selle aja jooksul tundsime oma pere ja sõprade ning vaevalt tuttavate inimeste armastust, lahkust ja abi. Kallis abielupaar, kes olid meie head sõbrad, teenisid meid pidevalt kogu selle aja jooksul. Nad püsisid meie kõrval, palvetasid koos meiega ja meie eest ning andsid meile õnnistusi, toitu ja trööstivaid sõnu ning ka vaikust. Mingil moel ilmusid nad alati välja, kui saime halbu uudiseid või kui olime väsimusse ja kurbusesse uppumas. Nad on aastate jooksul näidanud, et see on nende eluviis. Nad teenivad vaikselt ja järjepidevalt.

Ülemaailmse Kiriku teenimistöö

Kui ma viimastel aastatel Kiriku Euroopa piirkonnas teenisin ja Saksamaal elasin, nägin kuidas selle põhimõtte rakendamine tõi kaasa hämmastavaid tulemusi, kui Kiriku liikmed ja meie teisest usust sõbrad abistasid tuhandeid pagulasi, kes olid kaotanud kõik, põgenedes ikka veel Lähis-Idas raevutsevate lahingute ja laastamise eest. Nad tulid, mõnikord tuhandeid kilomeetreid kõndides, kandes vaid väikest kotti oma asjadega. Nähes puudust, nähes vendi ja õdesid, nähes Tema tallesid, tulid meie inimesed appi neid riietades, neile peavarju andes ja trööstides pagulasi, kes olid kõik kaotanud. Seda tehes kogesid abistajad muutust. Neid õnnistati valgusega, energiaga ja rõõmuga, mida nad polnud kas varem kogenud või mis oli kadunud, kui nad keskendusid iseendale ja elu üksluisele rutiinile. Meie inimesed jätkavad imelist abistamist kogu maailmas.

Põgenikel on pakilised ja selgelt nähtavad vajadused, kuid meie ümber on teisi, kelle katsumused ei pruugi välja paista, kes vajavad meie abi, ja samuti on meil vajadus neid aidata. Meie teenimine ja abi ei pea leidma aset teisel pool maailma. Nii mõneski mõttes on parem, kui see leiab aset kodu lähedal.

Olen uhke, et kuulun kirikusse, mis seda teeb. Ainuüksi eelmisel aastal annetati rohkem kui 7 miljonit tundi vabatahtlikku teenimist vaestele ja abivajajatele toidu kasvatamiseks, lõikuseks ja jaotamiseks. Ja taas eelmisel aastal viis Kirik puhast vett poolele miljonile inimesele, kellel seda muidu poleks. 41 riigis on annetatud neljakümne üheksale tuhandele inimesele ratastoolid. Vabatahtlikud on taastanud inimeste nägemise ja koolitanud 97 000 hooldajat vaegnägijatele 40 riigis. 33 tuhat hooldajat 38 riigis said emade ja vastsündinute koolituse. Mainimata Abikäsi, mille raames on viimastel aastatel sajad tuhanded meie inimesed annetanud miljoneid tunde teenimiseks. Nad abistavad nii suurtes kui väikestes õnnetustes kannatanuid ja parandavad nende naabruskonda ja kogukonda.

Kiriku uuel JustServe (lihtsalt teeni) initsiatiivil, mis on suurepärane võimalus leidmaks teenimisvõimalusi, kui see teie lähedal asub, on juba üle 350 000 registreerunud vabatahtliku, kes on andnud miljoneid tunde oma kohalikes kogukondades abiks olles.

See on tegutsev Kirik! See on, mida me teeme. See on, mida teie teete. Olgu see meie määratlevaks tunnuseks. Sel viisil leiame rõõmu ja rahu, kuna see on üks kõrgeim, parim ja käega katsutavaim viis Päästja eeskuju järgida.

Juhataja M.{nb}Russell Ballard on öelnud: „Väikeste ja lihtsate asjade kaudu pannakse toime suuri asju. Nii nagu väikestest kullakübemetest koguneb aja jooksul suur aare, nõnda kujuneb meie väikestest ja lihtsatest lahketest ning teenivatest tegudest elu, mida täidab armastus Taevase Isa vastu, pühendumus Issanda Jeesuse Kristuse tööle ning rahu- ja rõõmutunne igast korrast, kui üksteisele sõbrakäe ulatame.”11

Kolme sorti teenimist

Sooviksin tuua välja kolme laiahaardelist teenimist, mida meil kõigil on võimalus teha.

Esimene teenimine, millesse meid määratakse või mida meid tegema kutsutakse, on kohustus kirikus. Sellest räägiti üldkonverentsil nii kaunilt ja inspireerivalt. Me püüdleme sellise teenimise poole, mida hinnatakse, mitte ei mõõdeta, mida tehes palvetame nende eest, kelle eest meil on palutud hoolitseda, mõtiskleme nende üle ja abistame neid.

Teine on selline teenimine, mida me otsustame omast tahtest teha. See on esimese jätk, mis seguneb meie igapäevaste tegemistega ja suhtlusega, kui me püüame teadlikumalt unustada ennast ja pöörduda väljapoole, et teisi aidata. Siin pole ühtegi ette antud ülesannet, kuid meid motiveerib soov järgida Kristust ja me püüame olla lahkemad ja hoolivamad meid ümbritsevate inimeste suhtes. Lahked teod ja vaikne heldus muudavad südant, viivad soojemate, tähendusrikkamate suheteni.

Kolmas on avalik teenistus. Isegi teie vanuses võite te teenida koolinõukogus, heategevusorganisatsioonides ja oma-, regionaal- ning riigivalitsuses. Ma innustaksin kõiki mehi ja naisi selles osalema. Kus sobilik, osalege poliitikas, hoides silm teenimisel ja inimeste ning kogukondade ülesehitamisel. Vältige poliitilist jagunemist, mis on muutunud nii polariseerituks, pealetükkivaks ja hävitavaks kogukondade, riikide ja mandrite vahel. Liituge teiste poliitikutega, kes on leidnud ühise eesmärgi tuua paranemist murtud eludele nende võimupiirkonnas ja kaugemal. Teie võite olla tasakaalu ja mõistuse hääleks, seistes õigluse eest igas ühiskonna nurgas. On üha suurem vajadus selle järele, et te jagaksite oma energiat sedalaadi väärt kodanikuühendustes.

Kui me loeme uudiseid, siis võib tunduda, et maailm on käest libisemas. Iga suure või väikese igapäevase teoga võime muuta omaenda maailma ja teiste meid ümbritsevate inimeste maailma. Kui te teenite oma ligimest ja teenite {29}koos{30} oma ligimesega oma kogukonnas, siis leiate sõpru, kes jagavad teie soovi teisi abistada. Nendest saavad tugevad sõprussuhted, mis ehitavad sildu kultuuride ja usuliste tõekspidamiste vahel.

Antoine de Saint-Exupéry ütles: „Elu on meile õpetanud, et armastus ei koosne teineteisele otsa vaatamisest, vaid koos ühes suunas väljapoole vaatamisest. Ei ole muud sõprust kui ühtsus sama ülla püüdluse nimel. Isegi meie materiaalse heaolu ajal peab see nii olema, muidu kuidas võiksime selgitada õnne, mida tunneme, jagades oma viimast leivakoorukest kõrbes teistega?”12

Kokkuvõte

Kui te kõik vastate kutsele teenida, nagu Jeesus teenib, siis te muutute, saades isetumaks, mitte isekaks. Te avastate rõõmu, mis tuleb Päästja viisil teenimisest, jättes maha oma ärevuse, ebakindluse ning kurbuse, mis tuleb teie näilisest küündimatusest.

Ehk on teile tulnud kuulates mõttesse kellegi nimi või eesmärk. Tõenäoliselt on see kutse Vaimult ja ehk olete te seda ka varem tundnud. Ulatage abikäsi, märgake ja tõstke. Otsustage sellele kutsele vastata ja palvetage täna, et teada, mida te saate teha. Kui te näete ja tunnete õnnistusi, mida see toob teile ja neile, keda te teenite, siis soovite muuta selle oma igapäevaseks mustriks.

Meie kõrgeim ja parim püüdlus on jagada Jeesuse Kristuse evangeeliumi valgust, lootust, rõõmu ja eesmärki kõigi Jumala lastega ja aidata neil leida tee tagasi koju. Nende abistamine ja teenimine näitavad tegude kaudu evangeeliumi. Kui me muudame selle oma eluviisiks, siis avastame, et see on ainulaadselt rahuldust pakkuv ning leiame seeläbi rahu ja rõõmu, mis on meist kaugeks jäänud.

Lubage mul korrata president Nelsoni üleskutset meile: „Issanda tõelise ja elava Kiriku tunnuseks on alati organiseeritud ja juhatatud püüdlused teenida Jumala lapsi ja nende peresid. Kuna see on Tema Kirik, siis teenime meie Tema teenijatena seda ühte, just nagu Tema seda tegi. Me teenime Tema nimel, Tema väe ja volitusega ja Tema armastava lahkusega.”13

See on, kuidas Päästja elas ja miks Ta elas – et anda täiuslikku palsamit ja ülimat tervendust Tema suure, lõputu, lepitava anni kaudu teile ja mulle. Järgigem elavat Kristust veelgi suurema sooviga, veelgi efektiivsemalt, kui püüame saada Tema tõelisteks jüngriteks, teenides nii, nagu teeniks Tema.

Jeesuse Kristuse nimel. aamen.

© 2018 Intellectual Reserve, Inc. All rights reserved. Ingliskeelse originaali heakskiit: 2/18. Tõlke heakskiit: 2/18. Originaali pealkiri: „A Hallmark of the Lord’s True and Living Church.” Estonian. PD60005945 124

Näita viited

    Viited

  1.  

    1. Russell M. Nelson. Teenimine Jumala väe ja volitusega. – 2018. a kevadine üldkonverents.

  2.  

    2. Spencer W. Kimball. The Abundant Life. – Ensign, juuli 1978, lk 4.

  3.  

    3. Spencer W. Kimball. The Abundant Life. – Ensign, juuli 1978, lk 3.

  4.  

    4. Ap 10:38.

  5.  

    5. Ap 10:38.

  6.  

    6. Mt 4:20, rõhutus lisatud.

  7.  

    7. Jh 21:6.

  8.  

    8. Russell M. Nelson. Ilmutus Kiriku tarvis, ilmutus meie elu tarvis. – 2018. a kevadine üldkonverents.

  9.  

    9. Jean B. Bingham. Päästja viisil teenimine. – 2018. a kevadine üldkonverents.

  10.  

    10. Vt: William M. Allred. Recollections of the Prophet Joseph Smith. – Juvenile Instructor, 1. aug, 1892, 472.

  11.  

    11. M. Russell Ballard. Rõõm armastusest ajendatud teenimisest. – 2018. a kevadine üldkonverents.

  12.  

    12. Antoine de Saint-Exupéry, Airman’s Odyssey, 1939, lk 195.

  13.  

    13. Russell M. Nelson. Teenimine Jumala väe ja volitusega. – 2018. a kevadine üldkonverents.